Verivorst

Luule

Ja siga ütles: "See on minu liha - sööge."
Ja siga ütles: "See on minu veri - pange verivorsti sisse."
Seda sõnumit kummardan-kuulutan.

Wimberg, "Eesti köökk: Värsijalad pliidi ääres. Poeem", Vikerkaar 1-2/2007, lk 12

Proosa

Kodanik on väsinud ja vaevatud — peab naisega tülitsema. Eks kõik alanud sellest, et naine tahtis minna "Vanemuise" ballile. "Pääse 950 krooni," luges naine lehest, ja esitas kodanikule ultimaatumi: ka tema tahab kord elus vabariigi aastapäeva pühitseda, uhke õhtukleit seljas, ja abikaasal vähemasti frakk. Kodanik pakkus naisele kümme krooni, et ostku verivorsti, kamarasülti ja teisi rahvustoite, korraldagu kodupidu. Kui naine jonni ei jätnud, käskis kodanik naisel otsida kusagilt mõni frakis prominent, kes teda 950 krooni eest on nõus ballile kaasa võtma — kuigi tema isiklikult kahtlevat väga, kas niisugust naist keegi ka ilma rahata tahab.

Nüüd on kodanikul silm sinine ja hambaproteesid paranduses, ei saa sülti süüa ega midagi. Saab ainult teleri ees istuda ja isamaalisi üritusi vaadata, neid ei tohi kommenteerida ka mitte, sest vabariigi juubeliaastapäeva arvel ei tohi ometi nalja teha. (lk 15)

Astrid Reinla, "Kodanik ähvardab kaaperdada", rmt: Astrid Reinla, "Kodanik on loll", 1994, lk 15–16

Kuigi verivorst manifesteerib eesti olemust enam-vähem samahästi nagu täispuhutav kaelkirjak, on keegi suutnud meid uskuma panna, et meil on verivorstiga mingisugune ebatavaliselt tugev hingeline seos. Ma arvan, et verivorst on üks ilmekamaid näiteid, kuidas inimest on võimalik sõna "rahvuslik" abil vaimselt destabiliseerida. Verivorst ei ole kunagi kuulunud meie esivanemate toidulauale. Põhja pool söödi valgeid tanguvorste, lõuna pool verikäkki. Küll armastasid verivorsti balti hõimud ja ka liivlased. Kuid laiemalt hakkas verivorst Eestimaal levima alles poolteist sajandit tagasi ja seda mõisaköögi vahendusel. Verivorst ja laulupidu on mõlemad ärkamisaja lapsed ja pärinevad germaani kultuuriareaalist. Eesti kultuuri täieõiguslikuks osaks ja sümboolse tähendusega märgiks sai verivorst alles Eesti Vabariigi ajal. 1930. aastateks oli see levinud n-ö kohustusliku jõuluroana üle kogu Eesti. Kui mingit maad Euroopas saaks tänapäeval tugevamini siduda verivorstiga, siis võiks see ilmselt olla Prantsusmaa. Prantsusmaal tegutseb kuuldavasti isegi Verivorstirüütlite Vennaskond ning mitmetes külades on kombeks pidada iga-aastaseid verivorstifestivale.
- Valdur Mikita, "Lingvistiline mets", Välgi metsad, 2013, lk 174