Kartul

Kartul on maavitsaliste perekonda kuuluv taim, sama sõnaga nimetatakse ka selle taime tärkliserikkaid mugulaid, mis on laialt toiduna tarvitusel.

Proosa

Isegi kartul teab pimedas keldris enda kohta midagi, mis on talle kasulik. Kartul teab suurepäraselt, mida ta tahab ja kuidas seda saada. Ta näeb keldriaknast valgust ja saadab oma idud selle poole: idud roomavad mööda põrandat, mööda seina üles ning keldriaknast välja; kui nende teekonnal juhtub pisut mulda olema, kasutab kartul selle oma huvides ära.
- Samuel Butler, "Eikugasil", tlk Heiki Silvet, 2003, lk 145

Kord oli president Päts nii kergemeelne, et laskis endale lennukiga Taanist värskeid kartuleid tuua. Nagu näete, 60 või 70 aastat hiljem ei ole see ikka veel meelest läinud. Eesti ei ole mitte kunagi olnud maa, kes lepiks tõusikutega.
- Lennart Meri viimases teleesinemises vabariigi presidendina 7. oktoobril 2001.

Minu suved lõppesid alati umbes viieteistkümnenda juuni paiku, kui sai otsa õnnis ajapragu kartulipaneku ja heinateo vahel, mil sai rahulikult raamatuid lugeda. Kui heinategu lõppes, tuli kartulivõtt, mis kestis vähemasti kaks kuud. Viimased kartulid maja taga hunnikus võttis külm, siis teadsime, et november on saabunud. Külmavõetud kartulid loobiti sõnnikuhunnikusse, kus neist mõned mingi ime läbi kevadel siiski idanema hakkasid, moodustades seal omaette võiduka Homo sapiens'i poolt hüljatud generatsiooni. (lk 180)
1. Alguses oli Seakartul, ja Seakartul oli Vanaema juures. Nõnda alaku eestlase evangeelium.

2. Inimestel olgu alati käepärast kolm mõõtu: söögikartul, seemnekartul ja seakartul. Nendega mõõdetagu maailma. Võtku see kõik omajagu aega.

3. Seakartul toodagu talumehelt, kellel olgu peldikus ajalehed. Kaup olgu aus. Kartul püsigu kevadeni. Kevadel kartul idutatagu. Iduga sirgeldatagu oma nabale: Idu tataguu!

4. Nõnda lõppegu eestlase evangeelium. (lk 223-224)

Valdur Mikita, "Lindvistika", Välgi metsad, 2015

Ta [Cassandra Austen] oli tubli kartulikasvataja, kuigi tegu oli Uuest Maailmast pärit importkaubaga, mida 18. sajandi Hampshire'is ikka veel võõrastati. Kartulid võeti soojalt vastu, kui ta pakkus neid korra ühele maarentniku naisele. "Proua Austen soovitas tal hakata neid kasvatama ka oma aias," öeldakse meile, kuid soovitus lükati tagasi: "Ei, ei, need on väga head teiesuguse peenema rahva jaoks, aga neid on kindlasti hirmus kallis kasvatada."
- Lucy Worsley, "Jane Austen ja tema kodud", tlk Krista Eek, 2018, lk 31

Mu nahk on kahvatu nagu äsja noaga poolitatud kartul. Pooleks lõigatud kartulil on ka samasugune üllatunud välimus. (lk 13)
- Joyce Carol Oates, "Ma olin armunud", tlk Kersti Tigane, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 9-26

Ja Bosse ütles:

"Õpetaja, kas te olete juba kuulnud, kui kõvasti kasvavad tänavu kartulid?"

Britta vastas:

"Kujuta ette, olen küll."

Selle peale lisas Bosse:

"Õpetaja, siis on teil küll õudselt hea kuulmine!"

Astrid Lindgren, "Bullerby lapsed", rmt: "Jutte", tlk Vladimir Beekman, 1989, lk 425

Luule

See porine maa
võtmata kartulitega
on minu.

Ellen Niit, "See maa" (1967). Rmt: E. Niit, "Paekivi laul", 3. trükk. EKSA 2008, lk 170-172

Istun kartulipõllu ääres
näol mööduvate autode tolm
Huviga kuulan
kuidas mugulad muudavad mulda
söödavaks

Linda Ruud, "*Istun kartulipõllu ääres...", rmt: "Naera, Kassandra", 1973, lk 62

laske lapsukestel kaevikusse tulla
ütles kolonel ja saigi kindraliks
lapsed tulid siis ta kraapis peale mulla
pühkis higi näolt ja muutus kartuliks

kartul õitses aga sõda oli käimas
sõda käis ja käis ka tunnimees

Juhan Viiding, "Klaperjaht", rmt: "Kogutud luule", 1998, lk 296

Kartuliõis, kartuliõis,
ja ülepannikoogid pruunis võis.
Kui vanaonu kartult muldas,
õhtupäike üle kuldas
tema ammu halliks läinud juust.

Juhan Viiding, "Kartuliõis", rmt: "Kogutud luule", 1998, lk 407

Lootsin omad magusad hingepiinad
unustuseveinisse kasta,
kuid kartulitest aetakse selget valget viina
ja kliima ei ole vastav.

Paul-Eerik Rummo, "*Lootsin omad magusad hingepiinad..." kogust "Vettinud peiar" (1968), rmt: "Ajapinde ajab", 1985, lk 51

"Tahaksin teada, kallim, mida kavatsevad
kartuli-idud me keldris. Arvan, et varsti
need kaamed piigid tõusevad läbi korruste
lagesid lammutades, põrandaid purustades,
mööbel pilpaiks, lõikavad läbi
turuvõrgud (juurviljad vabaks!), vaibakoed, juhtmed,
pööningul lükivad endile me mälestuste tolmunud helmeid;
- ja siis eterniitkatusel raksatab lainemurd:
kartuli-idud hakkavad antennideks, lippudeks,
kartuli-idud, seni põrandaalusteks surutud."

Paul-Eerik Rummo, Väikese linna kohvikumuusikat II 2, rmt: "Kohvikumuusikat", 2001, lk 38

Solanum tuberosum,
solanum tuberosum...
Kas pole kurioosum:
see pole mingi roosilill,
vaid pärisnimi kartulil!

Solanum tuberosum...
Siis kui sai pandud kartuleid,
me õpetaja kutsus neid:
solanum tuberosum.
Me tookord nalja heitsime
ja uue nime leidsime:
kartuulum kurioosum.

Leelo Tungal, "Kartuliõis" kogus "Mooni avastamine" (1978), lk 10-11

Vaata ka

Välislingid