Lucy Worsley

Lucy Worsley (sündinud 18. detsembril 1973) on inglise ajaloolane ja telesaatejuht. Eesti keeles on seni ilmunud kaks tema raamatut:

"Jane Austen ja tema kodud". Tõlkinud Krista Eek. Tänapäev, 2018
"Kuninganna Victoria: tütar, naine, ema, lesk". Tõlkinud Jana Linnart. Tänapäev, 2019

"Jane Austen ja tema kodud"

Tsitaadid väljaandest: Lucy Worsley, "Jane Austen ja tema kodud". Tõlkinud Krista Eek. Tänapäev, 2018.

Jane'i jaoks oli kodu alaliseks murekohaks. Millist ja kus asuvat elukohta saaks ta endale lubada? Kuidas leida vallalise tütre ja tädi rohkete koduste kohustuste kõrvalt aega kirjutamiseks? Kus oma käsikirju turvaliselt hoida? Oma kodu paistis Jane'ile ilmselt alati kättesaamatu unistusena. Ta oli loomingulise tööga suutnud küll kindlustada endale tillukese kapitalivaru, kuid isa surm sundis otsima ajutist peavarju üürikodudes või pendeldama sugulaste vahel, kes kasutasid teda odava lapsehoidjana. (lk 9)
Enamik tema teoste stseenidest, kus inimesed räägivad, alati räägivad, leiavad aset siseruumides, mõnes toas, alatihti on selleks elutuba. Kui Jane'i tegelased tahavad aga kõnelda teemadel, mis on tõeliselt tähtsad — oma tunnetest, tõest peavad nad minema välja. Nad põgenevad nende elusid piiravate elutubade lõugade vahelt. (lk 10)
Kurb tõde on see, et ta oli lihtsalt üks paljudest oma ajastu sarnase ühiskondliku positsiooniga vanatüdrukutest, kes pidid andma endast parima, et tunda end kodus ka ebatavalistes, kasinates või ebameeldivates paikades. Ja see ei kehtinud ainult vallaliste naiste kohta. (lk 10)
Kuigi sageli arvatakse, et Jane'i elust puudusid armusuhted, on teada, et ta keeldus kindlasti vähemalt ühe kosilase abieluettepanekust, tema elu lähemalt uurides näeme kogunisti viit võimalikku partnerit. Usutavasti hoidus Jane teadlikult end abielukohustustega sidumast, kuna uskus, et abielu, varad ja kindel kodu võisid kujutada vanglat. (lk 11)
Jane pidi selle aja [kirjutamiseks] leidmiseks võitlema koduste kohustustega viisil, mis ei solvaks tema peret ega nende arusaama sellest, mida vanatüdrukust tädi pidi tegema. See oli tema sõda — tüütu, igav, igapäevane kodune võitlus selle üle, kes peaks tegema milliseid majapidamistöid. Niisuguseid lahinguid löövad naised siiani, ka tänapäeval. (lk 12)
Iga põlvkond saab endale sellise Jane Austeni, mida väärib. Teda uurinud viktoriaanid leidsid eest "hea väikese naise", kes kirjutas oma raamatud peaaegu poolkogemata ja ilma igasuguse vaevata — teda kutsuti isegi nimega "kanoniseeritud püha tädi Jane Steventonist-Chawtonist". (lk 12)
Jane'i elukulg, mis näib pealtnäha nii vaikne, paistab olevat täis suletud uksi, radu, mis olid talle keelatud, valikuid, mida ta ei saanud teha. Tema suureks panuseks oli lükata mõnedki uksed natuke lahti — et meie, hilisemate põlvkondade esindajad, saaksime nende vahelt läbi pugeda. (lk 13)
Steventoni küla asus maal, kuhu oli raske pääseda, kui konarlikud põlluteed olid muutunud porimülgasteks. Paljud kutsarid koguni keeldusid inimesi sinna viimast. Kord olla üks tõllaga Steventoni suunduv Austenite sugulane kutsarile hüüdnud, et too hakkaks ometi liikuma. "Ma liigungi, sir, seal, kus saan!" kostis kutsar. "Rumal mees," hõigati talle vastu, "seda oskab igaüks, mina tahan, et sa liiguksid seal, kus ei saa liikuda!" (lk 18)
Kuigi Cassandra [Jane Austeni ema] lähim suguvõsa koosnes suuremalt jaolt vaimulikest, hiilisid tema sugupuu kõrgemates okstes ringi ka mõned aadlitiitlid ning märkimisväärsed maavaldused ja varandused, mille hulka kuulus ka Warwickshire'is asuv Stoneleigh Abbey. (lk 20)
Teravmeelsust peeti naisterahva juures puuduseks. Cassandra Leigh tundis siiski oma "vilka teravmeelsuse" üle uhkust. Ta oli uhke, et suutis hõlpsasti leida sõnu, nalju ja kiireid vastuseid, ning Jane'i isa oli erakordne 18. sajandi härrasmees, kes oskas seda hinnata täpselt sama kõrgelt kui ta naine. (lk 21)
Austenite hulgas olid nõbudevahelised abielud sagedased — vennad abiellusid mõnikord vanemate nõbudega ja kui naine juhtus surema, siis nende nooremate õdedega. Sobilike kaasade valik "õigel" sotsiaalse klassi tasemel ei olnud suur ning seetõttu oli toonane maailm peaaegu intsestne. (lk 23)
Kui toetaja kinkis mõnele vaimulikule ametikoha, siis oli see põhimõtteliselt nagu mõne restoraniketi frantsiisi kinkimine: siin on sulle kogudus, kogu oma koguduse liikmetelt sellist kümnist nagu suudad ja asu tegutsema. (lk 24)
Kõik georgiaanliku ajastu murrangulised muutused, nii Prantsuse revolutsioon, tööstusrevolutsioon kui ka põllumajanduslik revolutsioon, leiavad Jane'i teostes aset kulisside taga. Suursündmuste kirjeldamise asemel näitab Jane meile nende varjatud mõju üksikisikute südametele, mõistusele ja igapäevaelule. (lk 25)
Jane näitas oma romaanides sageli, kuidas vaimulikud — nii dr Grant ja Edmund Bertram kui ka kohutav härra Collins — pühenduvad läbinisti sellele 18. sajandi vaimulikkonna tähtsale kohusele "kohendada oma kodukotust". Aadlikud renoveerisid oma maamõisu ja parke, vaimulikud kiriklaid. Tegu oli omamoodi kohustusega, härra Collinsi kinnitab, et "mõistagi tuleb [hingekarjase kodu] sisse seada nii mõnusalt kui võimalik". (lk 27)
Meie arusaam kodu ja töökoha eraldatusest, et kodu on privaatne paik puhkamiseks või sotsialiseerumiseks, ei kehtinud 18. sajandi maailmas, kuna tollel ajal olid kodud kohaks, kus tuli teha rasket tööd. Me ei tohi alahinnata ka puhtalt füüsilist tööd, mida nõudis seesuguse maja koristamine ja töökorras hoidmine. Rõivaste pesemine, toiduvalmistamine, koristamine - kõik need olid vaevanõudvad ja ajakulukad ettevõtmised. (lk 29-30)
Ta [Cassandra Austen] oli tubli kartulikasvataja, kuigi tegu oli Uuest Maailmast pärit importkaubaga, mida 18. sajandi Hampshire'is ikka veel võõrastati. Kartulid võeti soojalt vastu, kui ta pakkus neid korra ühele maarentniku naisele. "Proua Austen soovitas tal hakata neid kasvatama ka oma aias," öeldakse meile, kuid soovitus lükati tagasi: "Ei, ei, need on väga head teiesuguse peenema rahva jaoks, aga neid on kindlasti hirmus kallis kasvatada." (lk 31)
Pesu pesti kord nädalas ning selleks palgati eraldi teenijad, näiteks proua Bushell või John Steeveni naine. ("Ta ei näe küll välja nii, et mõni tema käest läbi käinud ese võiks kunagi puhas olla," kirjutas Jane, "kuid kes teab?") (lk 32)
Proua Austenit kosutati pärast läbielatut [sünnitust] rammujoogiga, omapärase vedela, alkoholilisandiga pudruga. Ühes 19. sajandi alguses ilmunud kokaraamatus tuli selle valmistamiseks keeta vett, millele olid lisatud kaerahelbed, vürts, pool pinti õlut ja klaasitäis džinni. (lk 35)
Kas proua Austen lahutas lapse meelt ja lõbustas teda, kui nad nende Jane'i elu esimeste nädalate jooksul koos voodis lebasid? Või ehk ei olnud tal selleks jaksu? Pika kehaga ja hilja saabunud Jane'i suhe oma emaga oli alati komplitseeritud. Tema romaanid on täis halbu emasid: vähese mõistusega proua Dashwood ja proua Bennet, kehva tähelepanuvõimega proua Price ja olematud proua Woodhouse ja proua Elliot, kes on loo alguseks juba surnud. Võib-olla said raskused alguse juba esimestest hetkedest. (lk 37)
"Steventoni põhiline ilu," väidab Jane'i vennapoeg ja esimesi biograafe, "peitus selle hekkides. Sealsel maal ei tähenda hekid kitsast istutatud piiret, vaid ebakorrapärast laia võsa- ja metsatukka ... selle kaitsvast varjust võib leida kõige varasemaid nurmenukke, ülaseid ja metsikuid hüatsinte." Seesugustest hekkidest ääristatud jalgrada — "kirikurada” — kulges kiriklast härra Austeni 12. sajandil ehitatud kivikiriku juurde. Jane'ile sai tuttavaks sealne jugapuu, mis on arvatavasti 900-aastane, ning kiriku tohutusuur võti. (lk 38)
Kui Jane suuremaks sai, otsis ta lähedust oma õe juurest, otsekui oleks Cassandra olnud tema teine ema. Asendusemad ilmutasid end sageli Jane'i romaanides ning tegu oli Jane'ile väga tuttava rolliga, mida ta hakkas ka ise vanemaks saades nooremate naiste eludes mängima. (lk 42)
Austenid "ei olnud rikkad", kuid nad elasid rikaste inimeste seas, maaomanikest härrasmeeste ja kõrgelt haritud vaimulike keskel. Nad kuulusid ühiskonnakihti, mida on kutsutud pseudo-härrasrahvaks — kes püüdlesid peenema seltskonna elustiili poole, ilma et neil oleks olnud piisavalt raha selle eest maksmiseks. (lk 44)
Viiesaja naela suurune aastasissetulek kujutas alampiiri, mil pere sai veel väita, et kuulub peenema seltskonna hulka. Nii suure sissetuleku annab Jane romaanis "Mõistus ja tunded" neljale Dashwoodile, kes elavad kitsastes tingimustes. Tuhande naela suurune aastasissetulek kujutas teist märkimisväärset verstaposti, kuna oli piiriks, mil perel muutus võimalikuks isikliku tõlla pidamine koos kõigi sellega kaasnevate tallile ja töötajatele tehtavate kulutustega. Austenitelgi oli mõnda aega isiklik tõld, kuid nad leidsid, et selle pidamine on liiga kallis ja sellest tuleb loobuda. (lk 45-46)
Prantsuse ja Ameerika revolutsioonide mõju ühiskonnale näib jäävat esmapilgul Jane'i teostest ja muredest kaugele. Ent tegelikult pulbitsevad tema jutustuste tasase pinna all küsimused õigest ühiskonnakorraldusest ning mõtetest, kuidas oleks seda võimalik saavutada olukorras, kus voorus ja hierarhia olid asunud vastakatele positsioonidele. (lk 50)
Oxfordis õppides sai Jamesist esimene Austenite lastest, kes sisenes kirjandusmaailma. Temast sai igakuiselt ilmuva ajakirja The Loiterer peatoimetaja, kes täitis ajakirja lehekülgi leebe (ja mitte alati toimiva) satiiriga. "Kõigist keemilistest segudest," kirjutas ta toimetajana, "on kõige ohtlikum tint. Inimene, kes on pistnud oma sõrmed korra sellesse, ei suuda enam iial pääseda selle pihkasest mõjust." (lk 51)
Ent hoolimata sellest, et Jane ja tema õde tundsid inimesi, kes olid käinud Kariibi mere saarte orjaistandustes, India turgudel, kus härra Austeni õemees püüdis varandust teenida, ja Oxfordi kolledžite puhketubades, ei muutnud see tõsiasja, et nemad ise veetsid suurema osa oma ajast kauges vihmases maanurgas ja kirjutasid lugusid, sest neil ei olnud midagi muud teha. (lk 57)
Tänapäeva ajaloolased on tõstnud õigustatult häält Austenite pere otsuse vastu vaikida maha George'i, kodust minema saadetud defektse lapse olemasolu. Haigus oli nagu häbimärk, nii et George jäeti perekonna varasematest kroonikatest täiesti välja, nagu ka võimalike tülide kirjeldused või tädi Jane'i armulood. (lk 57-58)
Valgustusajastu saabudes olid arstid hakanud nägema erinevates haigustes, sealhulgas ka epilepsias, pigem füüsilisi häireid, mitte enam jumaliku viha väljendust. 1746. aastal ilmunud raamatus "Cases of Epilepsy" kirjutas arst John Andree, et hoolimata vanadest arvamustest, et epilepsiat põhjustasid "jumalad, kuradid, nõidused ja teised üleloomulikud tegurid", oli selles tegelikkuses süüdi "lokaalne häire ajus ja selle ümbruses". (lk 58-59)
Muidugi ei peaks inimesed abielluma armastusest, kirjutas Jane'i vend James küüniliselt, sest siis "ei oleks selliseid asju nagu abielulahutused ja see oleks advokaatide jaoks kohutavalt kurb". (lk 60)
Mary [kolmas preili Bennet "Uhkuses ja eelarvamuses"] nuhtlemine muusika ja lugemisega tegelemise eest võib näida meile kohutavalt ebaõiglasena, sest ta soovis vaid, et tal oleks hea välimuse asemel maailmale midagigi pakkuda. Tänapäeval on meil kerge jätta kahe silma vahele Jane'i tõelist mõtet: Mary annetel puudus hing. (lk 64)
Tegelikkuses ei olnud James Austen aga suur romaanide austaja. Tõele au andes esines ta romaanide vastaste tiraadidega isegi siis, kui ilmusid tema õe romaanid. Tema peenutsev suhtumine ei olnud tavatu — romaanižanr oli veel noor, alles paari kümnendi eest alguse saanud kunstivorm. Paljud georgiaanlikud lugejad suhtusid proosakirjandusse põlgusega, pidades seda tühiseks ja naiselikuks, ehk isegi väärikust riivavaks ja ohtlikuks. Arvati, et on ohutum, kui tüdrukud loeksid vaid "vagasid teoseid ja kokaraamatuid". (lk 65)
"Mulle ei oleks ükski naine meelepärasem vaid seetõttu et ta mõistab ladina või kreeka keelt," kirjutas keegi vaimulik laitvalt ühe noore tüdruku kohta, kellel lubati klassikalisi keeli õppida. Põhjendus oli sama, mis alati. "Ma ei tea, millega see küll lõpeb," nurises vaimulik, "aga see ei ole kindlasti sobiv viis hea abielu sõlmimiseks". (lk 68)
Jane ja Cassandra õppisid niisiis kodus peamiselt seda, kuidas olla mõistlikud ja täita ühiskonna ootusi. Neile ei õpetatud, kuidas elul sarvist haarata ja sellesse sukelduda, vaid kuidas olla nutikad, kuidas jääda ellu. Tegu oli nendesamade tooride väärtustega, mis ei võimaldanud neil minna maailma ja endale elatist teenida, vaid pöörasid nende elu sissepoole, kodu poole. (lk 70)
Oxford oli tüdrukute saatmiseks hea koht, sest James Austen oli samuti seal ja sai oma õdedel silma peal hoida ja neile linna näidata. Ent kas selline linnaskäik oli edukas? Oxford hõlmas "palju süngeid kabeleid, tolmuseid raamatukogusid ja õliseid saale," kirjutas üks anonüümne Jamesi õpilasajakirja kaastööline, keegi satiiriline tüdruk, kes narris meessoost tudengite ülespuhutud ja tõsiseid muresid. "Olen kindel, et ei soovi sinna enam kunagi minna." Näib tõenäoline, et see oli esimene kord, mil Jamesi väikese õe Jane'i töö trükis ilmus. (lk 73)
Üks Jane'i tulevane vennanaine õppis Londonis palju peenemas koolis, "preilide Etonis" Queen Square’i ääres. Selles õppeasutuses oli ühes tagumises ruumis vana tõld, et noored preilid saaksid harjutada sellesse elegantselt sisenemist ja sellest väljumist. Meil ei ole ühtegi tõendit, et Abbey koolis oleks midagi niisugust olnud — tõele au andes arvasid paljud, et vaja ei läinud ka tantsuõpetajat, kes ütles tüdrukutele ainult, et nad "oma rinna ette lükkaksid" ja muutuksid "väga ilusaks nukuks". (lk 75)
Proua Latournelle, kes lähenes viiekümnendatele eluaastatele, oli olnud varasemalt Esther või Sarah Hackett või Hackitt. Ta oli tulnud kooli prantsuse keele õpetajaks, kuigi väidetavalt "ei suutnud prantsuse keeles lausuda ühtegi sõna". Ta vahetas uude ametisse astudes nime (temast sai oletatavasti üpris kehv prantsuse keele õpetaja) sest "tööandjad leidsid, et teda oleks õpilastele parem tutvustada eksootilise nime all". Välimuse poolest oli ta eatu: "tema valge musliinist taskurätt oli kinnitatud alati sama hulga nõeltega, tema musliinist põlle kuju oli alati ühesugune”. Ta jätkas 1780. aastate kätiste ja rüüside kandmist ka tulevastel kümnenditel ja oli "tüse naine... aga väga nobe, kuigi tal oli puujalg. Ent ta ei rääkinud kunagi, kuidas ta selle eelkäija kaotas". (lk 75-76)
Seitsmeaastane sõda, mida kutsuti sageli esimeseks maailmasõjaks, kuna see mõjutas nii suurt osa maakerast, oli läbi ning meresid valitses Inglismaa merevägi. Kaupmehed importisid Idast teed, oopiumi, tapeete, päevavarje, portselani, musliini, vürtse ja bambusest mööblit. Türkiissinine, õrnroosa ja sätendavad kollased olid tulevased ja vägagi oodatud moetoonid. (lk 79)
Mitte miski ei tõesta küll, et Phila tööandja Hester Cole poleks olnud lugupeetud daam, kuid Covent Gardenis, mis asus Londoni punaste laternate piirkonnas, olid kübarategijate poed sageli vaid fassaadiks teistsugusele ärile. 1748. aastal ilmunud loos pealkirjaga "Fanny Hill, or Memoirs of a Woman of Pleasure" satub kangelanna ühe teise proua Cole'i, "diskreetse olemisega keskealise naise" küüsi. Proua Cole'i väljamõeldud poes "istus kolm noort naist, kõik ülima tagasihoidlikkusega ametis kübarate valmistamisega". Ent õhtu saabudes "tehti lõpp näitemängule poest" ja "võltsi tagasihoidlikkuse mask eemaldati täielikult". (lk 80)
Hoolimata riikidevahelisest rivaliteedist olid inglased sunnitud tunnistama, et prantslased riietusid paremini. Igal aastal saadeti üle Inglise kanali väike nukk, mis oli riietatud viimaseid moetrende järgivatesse miniatuursetesse rõivastesse, et Londoni daamid näeksid, mida Pariisis kantakse. Nukk oli nii tähtis, et selle saatmine ei katkenud isegi siis, kui kahe riigi vahel puhkes sõda. (lk 84)
Üks range Šoti metodisti vaimulik väitis, et kui tema tütar peaks isegi teatrit külastama, rääkimata näitlemisest, "siis ... leinaks ta päeva, mil minust sai isa — tütre hing on rikutud ja seda tähendabki oma olemuselt prostitutsioon". (lk 88)
Vanuse kerkimine kahekohaliste arvudeni tähendas, et Jane hakkas kandma oma esimest korsetti - märk sellest, et tütarlaps oli jõudnud noorukiikka. Üks teine väike tüdruk meenutas, kuidas ta oli seisnud aknaorvas, kui temalt esimese korseti jaoks mõõtusid võeti, kusjuures korsetil "pidid minu noorust arvesse võttes olema vaid pooled korsetiluud ... sellest hoolimata meenutas selle kandmine esimesel päeval peaaegu purgatooriumi". (lk 90)
Jane'ile asusid lähedal - kuigi geograafiliselt kaugemal - ka kaks teist romaanikirjanikku, mõlemad tema sugulased. Proua Austeni nõbu Cassandra Cooke avaldas 1799. aastal ajaloolise romaani ning veidi kaugemat Leigh'de suguvõsa liiget Cassandrat, leedi Hawke'i, "ei nähtud kunagi ilma suleta; ta ei suuda kuidagi kirjutamata olla". Ühe tema romaani kohta öeldi, et see oli "puhas, puhas, puhas armastus". See ei köitnud teravaid Austeneid. (lk 94)
Jutustuses "Ilus Cassandra" ei ole armastuse ootuspäraseks sihiks mitte kütkestav noormees, vaid hoopis imeline kübar. Jane vestab oma lugu rohketes "peatükkides", mis on kõik umbes säutsu pikkused, luues täiesti uudse vormi, kus ei ole mitte ühtki liigset sõna. "Kui Cassandra oli saanud kuueteistkümneaastaseks," algab lugu, "oli ta armas ja lahke ja armunud elegantsesse kübarasse." Tema kübarategijast ema oli selle valmistanud ühe krahvinna tellimusel, kuid Cassandra "pani selle pähe ja kõndis ema poest välja õnne otsima". Milline erakordne algus. (lk 97)
Jan'i isa täiendas tütre varaste teoste kolmandat köidet oma arvamustega, mis tabasid täpselt märki. See oli "väljamõeldiste valing", kirjutas ta, "mille autoriks väga noor preili ning mis koosneb täiesti uues stiilis kirjutatud lugudest". "Täiesti uus stiil" oli Jane'i suurimaks andeks. Kuid see oli ka suurimaks takistuseks tema romaanide ilmumise teel. (lk 98)
1789. aastal tervitasid paljud inglased rõõmuga uudiseid Bastille' vallutamisest ja Prantsuse absoluutsele monarhiale lõpu tegemisest. "Milline suursündmus on küll see, mis maailmas eales sündinud!" ahhetas Charles James Fox. Ent kõigest aastaga asendus rõõm kahtlustega, kui toimunu tagajärjed ilmsemaks muutusid. Edmund Burke küsis parlamendi alamkojas, kuidas meeldiks Inglismaa härrasmeestele see, kui nende endi "mõisad laiali lammutataks ja rüüstataks, kui neid ennast rünnataks, solvataks ja hävitataks, kui nende tiitlit tõendavad dokumendid välja toodaks ja nende silme all tuhaks põletataks ning nad ise aetaks otsima varjupaika kõikidest Euroopa riikidest"? Luuletaja Anna Seward kirjutas pärast arusaamisele jõudmist, et tema varasem revolutsiooni pooldav entusiasm oli olnud vale: "Oh, oleks vaid prantslastel olnud taipu mõista, millal peatuda." (lk 100)
Ühest küljest on Jane'i romaanid justkui lugejaid tormlevate muutuste eest varjavaks kaitsevalliks. Teisalt tegelevad need palju tähtsama küsimusega kui see, kes võidab Napoleoni sõjad. Tema romaanid on keskendunud sellele, kuidas elada hästi sõdadele järgnevas rahus, sest just selle nimel neid lahinguid ju peetigi.
Üldine tegutsemiskihk oli nii suur, et sõjaväega liitusid isegi need, keda võis vaevu selleks sobivaks pidada, nende hulgas ka luuletaja Samuel Taylor Coleridge. Coleridge liitus 15. ratsarügemendiga valenime all, kuid peagi märgati, et ta varustus oli roostes ja tema ratsutamisoskused puudulikud. Kõigest kolme kuu pärast vabastati ta teenistusest, põhjuseks märgiti "hullumeelne". (lk 103)
Cassandral ja Jane'il oli menstruatsioon alanud tõenäoliselt umbes viieteistkümneaastaselt, hiljem kui tänapäeval tavaks, kuna georgiaanliku ajastu dieet ei olnud nii toitaineterikas. Georgiaanid ei pidanud kohaseks selliseid naisteprobleeme kirjalikult arutada, kuid nad pidid nendega kahtlemata tegelema. Üks arst soovitas kasutada menstruatsioonivalude leevendamiseks palderjani või veelgi lihtsamalt "põit, mis täidetud kahe kolmandiku ulatuses kuuma veega ... hoida alakõhu vastas". (lk 108)
Inimesed olid muidugi ammu uskunud armastuse olulist tähtsust abielusuhetes, aga Cassandra eluajal toimus veel üks märgatav pööre: nii partnerite sotsiaalset kui kui rahalist seisukorda hakati pidama potentsiaalse paari kokkusobivusest vähem tähtsaks. (lk 109)
Pere suurust piirata soovivad vanemad võisid kasutada loomasooltest valmistatud kondoome (sool õmmeldi ühest otsast kinni, seoti paelaga oma kohale ja pesti pärast kasutamist puhtaks), kuid seda meetodit seostati prostitutsiooniga ja peeti pigem kaitsevahendiks suguhaiguste vastu. Kõige tavalisemaks pereplaneerimise vahendiks oli seksist teatud aegadel või suisa täielikult hoidumine. Thomas Papillon, üks Knightide pere sugulane, sai oma neljateistkümnenda lapse sünni järel kirja kasuliku nõuandega. "Annan sulle nüüd nõu," teatati kirjas, "et sa jätaksid end ilma edasisest järglaste saamise kohustusest. Olete mõlemad teinud seda hästi ja piisavalt." (lk 122)
Jane'i väide, et tema raamatud olid ta lapsed, kujutab muidugi ülimat klišeed lastetust naiskirjanikust, kuid peame mõistma, et tal ei olnud oma saavutuste esitlemiseks teist valikut. Tol ajal ei olnud naiste jaoks olemas midagi muud, mille eest olnuks võimalik pälvida tunnustust. (lk 123-124)
Lisaks rohkele tööle kujutasid georgiaanliku ajastu kodud ka ohtlikku paika. Madam Lefroyl oli näiteks õde, kes põles elusalt surnuks. Ahjus tulikuumaks muutunud ahjuroop puutus vastu õe kleiti, "mis lahvatas kohe leekidesse, kuna oli puuvillast ja kaetud suure musliinist köögipõllega". Jane nägi kahel korral oma elus linnapõlenguid, mis panid teda muretsema oma vara pärast ja sundisid "mõtlema, mida peaksin tegema, kui juhtuma peaks kõige hullem". Ühe seesuguse tulekahju ajal Southamptonis jagas üks tema paanikasse sattunud naaber "kogu oma varanduse" laiali, kuna uskus, et maja põleb peagi maha. (lk 129)
Jane'i kirjad paljastavad, et ta teadis väga hästi, et tema tööd majapidamise korraldajana hakatakse hindama ja on oht, et seda peetakse puudulikuks. "Härra Lyford [arst] käis eile siin," kirjutas ta, "ta saabus, kui olime istunud juba õhtusöögilauda, ja liitus meie elegantse kostiga. Ma ei tundnud raasugi piinlikkust, kui palusin tal lauda istuda, sest meil oli pakkuda hernesuppi, searibi ja pudingit." Alresfordi lähistel üles kasvanud Mary Russell Mitford kurtis aga kriitika üle, mis võis langeda osaks majapidamist juhtivatele naistele ootamatute külaliste saabumise puhul. Tema ema püüdis kodus "teha kõike, mis võimalik, konserveeritud liha ja omlettide ja väikeste kiiresti valmistatud roogadega". Vägagi tihti polnud nendest pingutustest aga kasu — "ei ühtegi šalotti biifsteegi juures, ei ühtegi seent keedetud kana kõrval, ei mingit kala, ei austreid, ei jääd, ei ananasse". Kõik oli veel keerulisem, kui "õnnetu võõrustaja elas kaubalinnast viie miili kaugusel". (lk 130-131)
Isegi kui Jane'i kaasaegsed lugejad ei märganud päriselus teenijaid üksikisikutena, olid nad kahtlemata teadlikud nende üldisest kohalolust. Jane'i romaanide perekonnad teadsid söögilaua taha istudes, et nende juttu kuulati pealt. "Watsonites" ütleb Elizabeth perekonna teenijale (järjekordsele) Nannyle teda ära saates, et nad serveerivad õega teineteisele ise toitu, kuna nad soovivad "jutuga kohe peale" hakata ja eelmisel õhtul toimunud ballil toimunu üksipulgi läbi arutada. Georgiaanliku ajastu daamid olid harjunud sellega, et teenijad olid tunnistajaks ka nende kõige privaatsematele hetkedele, mil nad olid alasti või õnnetud. "Mõistuses ja tunnetes" põlvitas "pooleldi riides Marianne juba aknaalusel istmel, et varahommikul aovalguse toel ahastavat kirja kirjutada, olles tavatult üleval juba "enne, kui toatüdruk ... kaminas tule jõudis süüdata". (lk 133)
Külmakraadid olid teretulnud, sest muutsid mudased rajad kõndimiseks piisavalt tahedaks ning see pakkus Jane'ile väikest vabadust isegi talviti. "Nautisin väga eelmise nädala krõbedat külma ja kõndisin ühel päeval külmalaine ajal üksi Deane'i. - Ma ei tea, kas olen seda kunagi oma elus varem teinud." Kuigi Jane oli hea kõndija, asus Deane Steventonist vaid veidi enam kui miili kaugusel. See näitab, kui harva said noored preilid omapäi ilma saatjata ringi liikuda. (lk 135)
Jane'i kõige nõrgemaks kangelannaks on kahvatu ja kõhn Fanny Price, kes väsib juba kergest jalutuskäigust ja päikese käes küürutamisest. Tema nõrkus tuletab meile meelde, et vaktsiinidele, modernsele hambaravile ja aspiriinile eelneval ajastul olid tugevus ja tervis õnnelikuks erandiks, mitte reegliks. Jane'i loodud Fannyga kaasneb aga paeluv väide, et tegu oli toona laialt levinud kahvatustõve all kannatava noore naisega. Tänapäeval ei pea me seda eriti haigusekski, kuna seda on nii lihtne ravida: tegu oli rauapuudusega, mis põhjustas nõrkust ja kahvatust ning mida tunti toona ka roheka haiguse või neitsite haiguse nime all. Haigus ei olnud aga ainult füüsiline, vaid ka vaimne. Arvamine, et noored preilid pididki seda põdedes jääma jõuetuks ja tuimaks, võis põhjustada hoopis haiguse laiemat levikut. (lk 136)
Üheks igavuse vastaseks rohuks oli jääda haigeks. Jane'i ema võttis arsti nõuandel enne magamaminekut "12 tilka oopiumitinktuuri". See pani ta kahtlemata magama, sest tinktuur koosnes kümneprotsendilisest oopiumilahusest, mis andis võtjale tugeva doosi morfiini, kodeiini ja teisi oopiumi alkaloide. "Ta tunneb end suhteliselt hästi," kirjeldas Jane ühel korral ema tervislikku seisundit. "Ta ise kirjutaks sulle, et teda vaevab hetkel tugev nohutõbi, kuid minul ei ole erilist kaastunnet külmetuste vastu." Proua Austenit tabasid haigused samamoodi, nagu "Uhkuse ja eelarvamuse" proua Bennetit, kes "pidas ... end närviliseks" iga kord, kui ta millegagi rahul ei olnud. (lk 138-139)
Mürgine arseen oli kõikvõimalike georgiaanliku ajastu ravimite koostisosaks, näiteks kasutati seda Fowler's Solutionis, 1786. aastal leiutatud populaarses toonikus. Arseen on kindlasti tugevatoimeline ja tänapäeval on farmakoloogid pöördunud taas selle poole lootuses kasutada seda leukeemia ravis. Sellegipoolest tuleb arseeni käsitlemisel olla väga ettevaatlik. Arseeni sisaldava tooniku või ravimi võtmine oleks võinud põhjustada täpselt samasuguseid sapirünnakuid, mida koges ka Jane. (lk 432)
Mõnikümmend aastat pärast tema surma imestas näiteks Winchesteri katedraali kirikuteener: "Kas selles daamis oli midagi erilist, et nii paljud inimesed soovivad teada, kuhu ta on maetud?" (lk 434)
Ent just Jane Austeni romaanid - eriti võitlusvalmid Lizzy Bennet, Emma Woodhouse - avasid ukse 19. sajandi rohketele naistegelastele, kes ei kartnud sugugi oma arvamust avaldada. Mõned aastad pärast Charlotte Brontë "Jane Eyre'i" ilmumist kuulutas üks teine naiskirjanik, proua Oliphant, teose "naisõiguste deklaratsiooniks". Charlotte Brontë ei pruukinud Jane Austenit küll imetleda ning Jane Austen ei pruukinud kuulutada naisõigusi päris nii valjult ja selgelt, kui tegi seda Brontë, kuid Jane oli talle kahtlemata teerajajaks. (lk 435)
Romaani sünnile kui kunstiloomingule langeb õigustatult osaks suur tähelepanu, sest mitte ükski teine kunstivorm ei ole muutnud nii täielikult inimeste arvamusi ja tundeid. Lugejad ei teadnud enne Jane Austeni romaanides kirjeldatud armusuhteid, et nad tahavad kogeda sedasama ka ise. Abieluga olid kaasnenud varasemalt teised ootused: turvalisus, rikkus, lapsed, austus ja heaolu teadmisest, et nad olid täitnud nende elule Jumala poolt määratud kohuse. Alles tänu Austenile hakkasid naised mõtlema, et nad tahavad — ei, et neil on vaja - leida oma härra Darcy. (lk 436)