Seitsme nädala jooksul olen võinud täheldada, et ma ühendasin loomulikul viisil värve ja tekstuure inimeste kõnega. Mu õe hääl, kui ta jutustab oma armulugusid, omandab okseleajava sametpunase värvingu, sedavõrd nõretab see hormoonidest. Ema on nagu mingi lillanahk, mis tahab paista tugevana, ent on paljudest kohtadest mõranenud, nagu vana käekott. Peaarst on tuhm ja kalk nagu teraslatt ehitusplatsil. (lk 102)
Kuidas võin ma oma seisundis omistada nii suurt tähtsust armuloole? Ma peaksin tahtma elada selleks, et liikuda, naasta liustikule, näha oma perekonda, kohtuda inimestega, avastada maailma, lõppematult naeratada ning ikka ja jälle naerda. Ma tean, et need on mulle olulised asjad. Tohutult olulised. Aga ma tean ka, et armastusetunne on see, mis kõigele sellele värvi annab. (lk 159)
Clélie Avit, "Ma olen siin", tlk Kaja Riesen, 2016
