Aspiriin

Proosa

[Missis Kralefsky:] "[---] Aspiriin mõjub roosidele imehästi. Hõberaha krüsanteemidele, aspiriin roosidele, brändi lillhernele ja sidrunimahl lihavatele lilledele, nagu begoonia. [---]" (14. ptk, "Kõnelevad lilled")
- Gerald Durrell, "Minu pere ja muud loomad", tlk Piret Saluri ja Rein Saluri, Tallinn: Eesti Päevaleht, 2007, lk 261

Mõne nädala pärast Sa ilmselt kuuled oma loendamatutelt kõiketeadvatelt sõpradelt, et minu armukese tütar oleks peaaegu aspiriinimürgitusse surnud. Kümneaastane tüdruk, kelle intelligentsuskvoot on peaaegu kakssada. Kuid ta ei surnud. Ta võttis aspiriini, sest tema isa kavatses ta emast lahku minna ja tema maha jätta. Ainus asi, mille eest ma tüdrukule tänulik olen, on see, et ta siiski ei surnud... (lk 42)
- Joyce Carol Oates, "Saatmata, kirjutamata kirjad", tlk Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, Loomingu Raamatukogu, nr 46-47, 1977, lk 27–49

Ma katsun iga päev natuke lugeda, enamasti juttusid, aga vahel ma pean üht ja sedasama mitu korda üle lugema sest ma ei saa aru mis see tähendab. Ja kirjutada on raske. Ma tean et ma peaksin kõiki sõnu sõnaraamatust vaatama aga see on nii raske ja ma olen kogu aeg nii väsinud.

Siis tuli mul mõte kasutada ainult lihtsaid sõnu pikkade ja keeruliste asemel. Nii läheb vähem aega. Ma viin kord nädalas lilli Algernoni hauale. Missis Flynn arvab et on püsti hull hiire hauale lilli viia aga mina ütlesin talle et Algernon oli eriline hiir.

14. juuli. Jälle on pühapäev. Mul ei ole nüüd enam millegagi aega viita sest televiisor on katki ja mul ei ole raha seda parandada lasta. (Mul on tunne et ma kaotasin selle kuu tšeki mis ma laborilt sain. Ei mäleta.)

Mul on õudsed peavalud ja asperiin suurt ei aita. Missis Flynn teab et ma olen tõesti haige ja tal on minust väga kahju. Ta on suurepärane hoolitseja kui keegi on haige.

Daniel Keyes, "Lilled Algernonile", tlk Jaan Kaplinski; rmt: "Lilled Algernonile". Anglo-ameerika kirjanike ulmelugusid. Sari: "Ajast aega", Tallinn: Eesti Raamat, 1976

[Cramer:] "Kõigepealt aspiriinipudel. Selles oli neliteist tabletti. Kaksteist olid täiesti kombes. Ülejäänud kaks olid kaaliumtsüaniiditabletid, umbes viis graani kumbki, väljastpoolt õhukese aspiriinikihiga kaetud, ilmselt kuivast pulbrist kokku pressitud. Keemiku sõnul on vaap osavalt ja korralikult peale kantud, nii et tableti allaneelamisele eelneva mõne sekundi jooksul poleks tsüaniidimaitset tunda. Pudel ei lõhnanud tsüaniidi järele, mõrumandlilõhna polnud, aga loomulikult oli pudel täitsa kuiv."

Wolfe pomises: "Ja teie räägite veel enesetapust."

"Ma rääkisin tillukesest võimalusest. Okei, unustage ära. Esialgne lahang näitab kaaliumtsüaniidi, aga nad ei oska öelda, kas sisse võetud tabletid olid seda täis või mitte, sest see kraam aurustub märjaks saades kiiresti. Pole tähtis, kas tegemist oli ühe või kahe tabletiga. Edasi, kes need valetabletid aspiriini hulka pani? Või siis, kellel selleks võimalus oli? Mul on selle asja peal kolm head meest ja nad on ikka veel tegevuses. Senimaani on vastuseks: kellel iganes. Viimase nädala jooksul ja kauemgi veel võttis McNair aspiriini nii, nagu kana nokib teri. Pudel oli tal kogu aeg kas laual või sahtlis. Praegu pole seal midagi, nii et ta pidi selle eile väljudes tasku pistma. Kolmkümmend kuus viiekümnest on läinud, ja kui arvestada, et ta võttis kaksteist tükki päevas, siis oli ta seda pudelit kasutanud kolm päeva, ja selle aja jooksul käis tema kabinetist, kus pudel seisis, sisse-välja tosinate kaupa inimesi. Muidugi kõik Frostid ja see Gebert. .."

Rex Stout, Punane laegas, tlk Liina Tordik, Tartu: Elmatar, 2002, lk 112