Brändi

Luule

Olen lapik lagritsapudel, millega tähelapsed tüdisid mängimast.
(Tegelikult nad ei teadnud, et mus on hoopis brändi peidus.)

Artur Alliksaar, "Lõpetada lauspilvitamine" kogus "Olematus võiks ju ka olemata olla" (LR 9-10 1968), lk 35

Tema esimene mõte oli minna Finsbury parki George Fentimani juurde. Talle meenus aga õigel ajal, et Sheila pole veel töölt koju jõudnud — Sheila töötas kassiirina ühes peenes kondiitriäris — ning ta mõistis jõukatele inimestele harva omase ettenägelikkusega, et kui ta liiga vara kohale jõuab, palutakse teda õhtusöögile ning kuna õhtusöök on seal peres väga napp, siis Sheila muretseks ja George pahandaks. Seega astus ta sisse ühte oma arvukatest klubidest ning valis väga hästi valmistatud sole Colbert'i, pudeli Liebfraumilch'i, õunašarloti ja järelroaks kerge hõrgutise ning kõige lõpuks musta kohvi ja haruldast vana brändit — see oli lihtne ja kosutav söömaaeg, mille ta lõpetas hiilgavas tujus.
- Dorothy L. Sayers, "Korralagedus Bellona klubis", tlk Krista Kaer, 2013, lk 56-57

Ta ütles ära igasugusest abist, võttis sahvrist brändipudeli ja kadus oma tuppa, kus Lugaretzia tema korralduste järgi tegi kaminasse suure tule. Siis istus ta tekki mähituna voodis, aevastas ja rüüpas brändit. Lõunaeine ajal nõudis ta teist pudelit ja teejoomise ajal kuulsime tema vägevat laulu, mis vaheldus kohutavate aevastustega. Õhtusöögi ajal tatsas Lugaretzia juba kolmanda pudeliga üles ja ema hakkas muretsema. Ta saatis Margo vaatama, kas Larryga on kõik korras. Algul oli pikk vaikus, siis tegi Larry kurja häält ja Margo anus midagi kaeblikult. Ema marssis, kulm kortsus, trepist üles vaatama, mis seal toimub, ja meie Leslie’ga läksime talle järele. Larry toas lõõmas kamin põleda ja Larry ise oli voodiriiete virna all peidus. (lk 218)
Ema jooksis voodi juurde ja raputas teda kõigest jõust.

"Ärka üles, Larry, taeva pärast, ärka üles!"

"Mis lahti?" küsis too, tõustes uniselt istuma.

"Tuba põleb!"

"Mind see ei üllata," ütles Larry ja heitis uuesti pikali. "Las Les kustutab ära."

"Valage midagi sinna peale," karjus Leslie, "tooge midagi, mida sinna valada."

Seda korraldust järgides haaras Margo pooliku brändipudeli ja kallas selle sisu laias kaares põrandale. Leegid lõid üles ja praksusid lustlikult.

"Loll, mitte brändit!" lõugas Leslie. "Vett... tooge vett!" (lk 220)

Gerald Durrell, "Minu pere ja muud loomad", tlk Piret Saluri ja Rein Saluri, 2007

Lõunaks oli shish-kebab, suured ja maitsvad varda otsa aetud lihatükid, mis särisesid süte kohal nagu saatan ise, olles seitsekümmend kaks tundi marineerunud salajases segus, mille Milo oli Levandis varastanud ühelt petisest kaupmehelt; seda serveeriti koos iraani riisi ja parmesanikattega sparglivartega, magustoiduks olid flambeeritud kirsid jäätisega ja seejärel aurav värske kohv benediktiini ja brändiga.
- Joseph Heller, "Nõks-22", tlk Tiina Randus, 2020, lk 27

Mõnikord vesteldi lauas üldistel teemadel, kuid Ginny teadis, et olulisi probleeme arutati enne õhtusööki kokteili rüübates ning pärast õhtusööki kohvi ja brändi juures. Neile väikestele pidudele kutsuti ainult väga tähtsaid inimesi, kelle positsioon oli peaaegu võrreldav McClintocki omaga. Ginny kuulas ja vaatas, kuidas kujundati maa ärielu ja poliitikat. Oma isa tütrena oli ta sellega küll harjunud, ent polnud kunagi olnud sellega nii tihedalt seotud. Nende nädalate ja kuude jooksul hakkas ta mõistma McClintocki laialdasi huvisid ja tohutut mõjujõudu. Teda paelusid äia manööverdamis- ja veenmisoskus. Mõnikord, tükk aega hiljem, luges naine ajalehtede äri rubriigist mõnede majandusettevõtete liidust või võimuvahetusest, mis oli ette valmistatud Andrew McClintocki õhtusöögilauas.
- Catherine Gaskin, "Suursaadiku naised" I, tlk Karin Suursalu, 1995, lk 44-45

[Billy Kaval:] "Kas teil pudel brändit on kaasas? Võõrad minu vanaemale ei meeldi, aga mulle tundub, et mitte keegi, kellel on pudel brändit, pole vanaemale võõras, niikaua kuni jooki jätkub." (lk 213)
- Terry Pratchett, "Tubakas", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2012

Kuid need mured olid olnud asjatud, sest Smythe veetis terve õhtu vahetpidamata rääkides. Ta alustas hetkel, mil uksest sisse astusin ning ta ühe käega mu mantli võttis ja teisega mulle mahlatopsitäie brändit ulatas (mulle ei olnud brändi maitse kunagi meeldinud, kuna see tekitas hammaste vastas nii karvase tunde, ning ma kallasin klaasi sisu eesruumis asuva ja lehti maha viskava viigipuu potti, kui Smythe läks endale teist topsitäit tooma), jätkas rääkimist kogu õhtusöögi vältel ja ka šerriklaasi taga, mille ta pärastpoole mu ette asetas ja mille ma tühjaks jõin, kuigi igatsesin midagi koogitaolist, et söödud hurmaa maitset neutraliseerida. (lk 88)
- Hanya Yanagihara, "Inimesed puude võras", tlk Krista Eek, Tallinn: Tänapäev, 2016

"Ei. Ära mine. Palun ära tõuse püsti ega lahku maruvihaselt. Me võtame magustoitu... ja brändit. Sa võlgned seda mulle. Sa oled mu plaanidele just kaikaid kodaratesse pildunud. Ma võtan baklava’t ja siis kitsejuustu ja siis brändit ja kohvi. Sa võid vaadata või kampa lüüa. Aga me istume nad surnuks. Selge, sõbramees?"

"Aamen."

"Tubli tüdruk."

Ta lehvitas ülevoolavalt kelnerile.

"Võta baklava't. See on nii kleepuv, et tunned tõesti närides, kuidas hambad lagunevad. Jumalik."

Ei ole just kõige arukam parimat brändit üle kogu toa puristada, eriti kui selle teele jääb põlev sigar.
- Terry Pratchett, "Savijalad", tlk Allan Eichenbaum, 2005, lk 248

... aga see vannituba oli ehitatud Hullu Jack Ramkini kavandi järgi ja meenutas Nähtamatu Ülikooli kuulsat vannituba, kuigi kui sealse vannitoa oleks kavandanud Hull Jack, siis oleks ülikooli kutsutud Nilbeks Ülikooliks, kuna Hull Jack tundis tervet (aga võib-olla ka ebatervet) huvi naiste vastu ning tema vannitoas paistis see välja, ja kuidas veel, jumalate eest! Muidugi oli valgest marmorist kaunitaridele lisatud väärikust urnide, marmorist viinamarjakobarate ja alati populaarsete gaasriideribadega, mis olid õnnekombel maandunud täpselt õigesse kohta, et vältida kunsti muutumist pornograafiaks. Lisaks oli see väga tõenäoliselt ainus vannituba, kus kraanidele oli märgitud "soe", "külm" ja "brändi".
Terry Pratchett, "Tubakas", tlk Allan Eichenbaum, 2012, lk 157-158