Catherine Gaskin

Catherine Gaskin (2. aprill 1929, Dundalk Bay, Louthi krahvkond, Iirimaa – 6. september 2009, Sydney, Austraalia) oli Iiri ja Austraalia romaanikirjanik.

"Suursaadiku naised" I

Tsitaadid väljaadest: Catherine Gaskin, "Suursaadiku naised" I, tlk Karin Suursalu, 1995.

Livy oli tundnud seda maja kogu elu, olnud osake sellest, ent siiski üritanud mõnikord sihilikult kaugeneda, kartes muutuda hoone ja perekonna pärisomandiks. Ta oli sündinud all-linnas, mille kohal kõrguval künkal kunagine kindlustuskants, nüüdne mõisahoone või pigem loss, paiknes. Ta oli elanud siin ülal, kust paistis kogu lahekaar, ja ka alla Atlandi ookeani kaldale rajatud väikelinnas, kus majad kössitasid külg külje kõrval iidsetel kitsastel tänavatel, mida sadama kohal kõrguv mägi Atlandi eest vaijas; nüüdisajal ülearugi tuntud sadamalinnas, mida turismihooajal nii ohtralt pildistati, et seal ei olnud siis kuigi mõnus elada. Ta oli olnud suures majas elava perekonna liige, ja jäänud siiski kõrvalseisjaks. Ühtaegu oma ja võõras. Nad olid andnud talle palju. Kui neil muud anda polnud, siis ohtrasti omakasupüüdmatut ja helget armastust, sõprust ning toetust oli talle ometi osaks saanud. Kui leidus raha, jagati seda temalegi heldelt. Nad olid armastanud, vahel tülitsenud ning leppinud taas, võimetuna vihkama. Suursaadik oli olnud nende põimunud inimsuhete tugisammas, kuid teda polnud enam kauaks. Tema surm oli lähedal. Suursaadiku abikaasa oli eile käskinud Livyl helistada kõikidele ja teatada: on aeg... Nad tulevad ning toovad endaga oma maailmade välised tunnusmärgid: rikkuse, võimu, mõjujõu. Nad toovad kaasa erksa taibu ja hiilguse. Ja nad kannavad endaga ka elatud elu haavaarme, valu ning piina. (lk 3-4)
Kõik oli muutunud. Vaid hoone fassaad oli endistviisi peaaegu veidralt korrapäratu ja muistne kantsitorn mõnede inimeste sõnutsi peaaegu niisama vana kui linnusega seotud legendid. Tudori ajastul oli kantsiga liidetud hubasem elumaja ning tollal alustatud juurdeehitust jätkati hiljem just sedamööda, kuidas vajadus tekkis ja rahakott lubas; tulemuseks oli tore stiilivirvarr. Siin oli sündinud üks seitsmeteistkümnenda sajandi kuulsamaid Inglise mereväekangelasi. All-linnas oli mitu põlvkonda suust suhu juttu veeretanud, et too oli kohalike kaluritega võrke nõudma minnes iga kord kohutavalt merehaigeks jäänud. Ometi oli see põdur ja hädine mees saavutanud kaks kuulsusrikast võitu ning tänulik rahvas oli kinkinud talle tiitli ja hulganisti raha. Enamik rahast oli kulunud maja juurdeehitusele. Perekonnas oli ka teisi kuulsaid poegi. Üks neist, pensionieas matemaatik, oli sajandi alguses loonud teooria, mida tollal oli eiratud, kuid mis nüüd kandis teadlase nime ja millele rajanesid juhitavate rakettide konstruktsiooni põhiprintsiibid. Ühest pojast oli saanud uuendusmeelne peaminister. Kodumaja oli lapsi alati magnetina ligi tõmmanud, ehkki mõnel ajajärgul polnud perekonnal otsest pärijat ning tiitel, loss ja kõik selle juurde kuuluvad valdused ning varad olid läinud mõnele venna- või onupojale. Siin oli abiellutud armastusest ja ka raha pärast nagu teisteski suurtes perekondades. Mõnikord olid m õlemad põhjused põimunud. (lk 4)
Viimaks jõudis ta platoole, kus kõrgusid maja ning kants. Siin pöördus Livy ringi, et vaadata alla linnale, nagu ta oli linnast vaadanud üles maja poole. Seal all asus tema turvaline maailm - pisike, õdus ja vankumatu. Perekond, kes elas siin kõrgendikul, oli kutsunud ja nõudnud, et Livygi tuleks ning seisaks nende kombel vastu tuultele, mis vapustasid nende võimu ja vaesuse, rikkuse ja riski maailma. Nende sunnita veetnuks ta arvatavasti kogu elu seal all, hubaselt ja rahulikult nagu krüsanteemid ja daaliad, vaatevälja piiramas kodune sadam. Nad olid sundinud teda vaatama kaugemale, oma silmapiiri avardama. Mõnikord oli ta isegi kahetsenud, et nad seda olid teinud. (lk 5)
Kahe neeme vahele jäid kurikuulsad Tresilliani karid. Mõõn paljastas nad kogu oma hirmuäratavas ilus - petliktüünest malbest valgest liivast kerkivad sakilised kaljutipud sihtisid taevasse. Aga tõusuga neelas meri hämmastava kiirusega väikese abaja; Atlandi ookean tormas tagasi haarama seda, millest oli pidanud mõne tunni eest tõrksalt loobuma. Vesi kihises ja keerles karide ümber, mattis mõned täiesti ja jättis teistest nähtavale üksnes tipud. Tõusuvee pöörasuse tõttu sai sellest paigast paljude laevade surnuaed. Mõne vägeva tormi järel, kui hoovused olid eriti tugevad, tõi mõõn liivas nähtavale hukkunud aluste jäänused. Tuli uus tõus ja mattis need taas, ning abajas sai uuesti petlikult rahuliku ilme. (lk 6)
Kõige vahvam oli siis, kui ema kraamis raamatukogu. Maja toredaim ruum kõrgus koguni läbi kahe korruse. Teise korruse kõrgusel ümbritses seda keeruka sepisomamendiga rõdu, mis võimaldas ligi pääseda tuhandetele riiuleil seisvatele köidetele. Paljud raamatud olid vanad, neid ei tohtinud puudutada, neilt isegi mitte tolmu pühkida. Livy isagi oli vahetevahel raamatukokku tulnud ja õhanud kõiki neid aardeid vaadates, kuid iial polnud ta siit ainsatki teost laenanud, ehkki keegi poleks sellest kunagi teada saanud. Isa märkas laes kurjakuulutavaid veeplekke ja väärtuslike raamatute kurb saatus sundis teda ohkama. (lk 6-7)
Tresillianis sai Livy kujutlusvõime tiivad. Kord oli ta tõmmanud voodilt raske rikkalikult tikitud luitunud päevateki, mähkinud selle endale ümber, laskunud hunnitut nikerdatud treppi mööda halli, tekiserv vedikuna järel lohisemas, ning täie tõsidusega mõelnud end printsessiks, kes oli mõistetud pikkadeks aastateks ootama armsama naasmist ja lootma, et tema laev pääseks varitsevatest karidest mööda St. Justi turvalisse sadamasse. Ta oli printsess, kellele oli osaks langenud saatuslik armastus. (lk 7)
Ta oli aga alati tusane, kui pidi koos emaga ronima tuulisest künkast üles lossi. Niipea kui nad väljusid iilide eest vaijatud linnast ja hakkasid ülesmäge ronima, oli tuul sedamaid platsis. Rododendronid ja tammed õõtsusid, oksad praksusid, kajakad lendasid sisemaale ja ema hoidis tal käest, et aidata teda järsul tõusul. Niisugustel päevadel hoidus Livy Tresillianis ema külje alla ega läinud uurimisretkedele. (lk 7)
Livy ja ta ema viibisid lossis päris omapead. Noor mees, kes oli alles hiljuti pärinud tiitli, Tresilliani ja maavaldused isalt, kes samuti polnud seal aastaid elanud, käis seal haruharva ja vastumeelselt. Linnaelanikud arvasid, et kuna pärija ei suutnud päästa lossi kõdunemisest, eelistas ta seda mitte näha. Ta elas rendifarmidest saadavast väikesest sissetulekust, uitas rahutult maailmas ringi ning saatis vahetevahel ajalehtedele ja ajakirjadele oma reisikirju. Kõige enam meeldis talle vallutada mägesid. Ta kulutas viimase kui Tresillianist laekuva penni, et osa võtta alpinismiekspeditsioonidest, küllap samal ajal taga leinates tinakaevanduste kadunud rikkusi. Livyl polnud midagi selle vastu, et pärija, lord Camborne, ei käinud kunagi lossis. Nii võis tüdruk pidada seda mõttes jätkuvalt enese omaks. Ta võis jääda printsessiks, kuni keegi teine välja ei ilmunud. (lk 7-8)
Viis päeva nädalas käis ema lossis, kraamis ja tuulutas kõiki ruume, kindlas järjekorras, ning kui kõik nood arvukad toad olid koristatud, hakkas jälle otsast peale. (lk 8)
Paljud olid rabatud, üllatunud, pettunud, kui Iseult Tregenna oli abiellunud poeet Oliver Milesiga. Naine teadis, et ta kandis küll legendaarse kuninganna nime, kuid oli ometi sündinud kalurirahvast, ning mees, kes ta nais, oli Oxfordis kraadi saanud haritud härrasmees, kelle kirjutatud luuletused olid koguni raamatutes ära trükitud, ehkki neid kuigi agaralt ei ostetud. Pika luidra kulunud välimusega mehe tumedais silmis peegeldus tihtipeale valu, nagu mäletaks ta liiga paljut, huultel puhkamas leebe naeratus. Linnaelanikud ei teadnud, et ta oli tunnustatud poeet, aga igatahes olid ta luuletused näinud trükivalgust ja sellepärast vääris mees lugupidamist, nagu suudaks ta mõjutada nende iidseid, enamjaolt üleskirjutamata pärimusi. (lk 8-9)
Viimaks ei suutnud ta Londoni tahma ja udu enam taluda, tegi meeleheitliku sammu ja sõitis St. Justi, et hingata puhast õhku ja nautida malbet talvepäikest. Nagu tõenduseks, et kavatseb elada täiesti normaalselt, oli ta vahetult enne Londonist lahkumist ostnud buldogikutsika, kes sai üpris vaimuvaese nime - Bully. Kutsikas sörkis kõikjal peremehe kannul ning kasvas aastaga tohutult suureks. Tal oli pugalikpruun kasukas ja tema tumedal koonul kurduvad nahavoldid olid kurvalt lontis. Bully armastas oma peremeest andunult ja perem ehe meeleheaks armastas ta ka tema sõpru. Linnakese naised rääkisid, et poeet kulutavat palju rohkem koera kui iseenese toitmisele. Oliver Miles nägi Iseult Tregennat esmakordselt siis, kui neiu peatus, et pista pooleldi söödud pirukas tunnimehena peremehe ust valvava Bully hambusse. Bully ajas end jalule, limpsas keelt ja liputas tütarlapsele paksu lühikest sabajuppi. Oliver Miles jättis käsikirja korrektuuri sinnapaika, tõusis lauast ja läks neiuga rääkima. Mõne kuu pärast nad abiellusid. (lk 9)
Oma mehe värsse luges ta üha uuesti ja uuesti, kuigi ei saanud kõigest aru. Need kõnelesid peam iselt sõjast ning olid kurvad, puudutades valulikult naise kelti hingekeeli. Ta aistis luuletuste rütmi ja magusat melanhooliat, nagu ta aistis ka mere rütme. Õhukesed trükitud värsivihud äratasid temas aukartust ning ta hoomas ebamääraselt, et tolles kauges maailmas - Londonis ja mujalgi - leidus inimesi, kes imetlesid ta abikaasat ja pidasid teda tõeliseks ning suurepäraseks luuletajaks. Aga imetlejaid oli vähe ning autoritasu napp. Kummatigi tundus Iseultile imena, et mehele kirjutamise eest tõepoolest raha maksti. Käsikirjade toimetamise ja korrektuuri lugemisega teenis Oliver küll tunduvalt rohkem, kuid raha nappis ikkagi. (lk 10)
Thea oli hinnatud, kuid vastuoluline skulptor, keda teati neiupõlvenime järgi; ning Herbert Gardiner oli sama hinnatud maalikunstnik. Nende käitumist peeti mõnevõrra skandaalseks, sest nad olid suvatsenud abielluda alles hulk aastaid pärast kahe lapse sündi. Nad elasid Oliveri majakese lähedal ja mõlemal oli omaette ateljee. Thea ateljee avanes tohutusse müüriga ümbritsetud aeda, kus siinses kliimas lopsakalt kasvavate subtroopiliste puude ja rohttaimede vahel seisid skulptori mõned kõige suuremad kujud. Oli tõepoolest vaatamist väärt, kuidas massiivseid rahnusid tassiti piki kitsaid järske tänavaid ja need viimaks läbi aiavärava vinnati. Rasked kivid nõudsid suurt jõudu ja õrna kohtlemist. Ja veel omapärasem vaatepilt avanes siis, kui valminud teos linna puusepalt selleks puhuks tellitud erilises pakk-kastis ära viidi. Inimesed panid imeks, et naisele maksti niisuguste veidrate asjade loomise eest, mida nad ei mõistnud põrmugi rohkem kui tema mehe impressionistlikke maale. (lk 10)
Isa kordas mehele ühtepuhku, et nad on õnnelikud, ent kui Oliveri kopsuhaigus süvenes, sugenes naise häälde hirm. Neid piinatud kopse ei saa kunagi terveks ravida ning Oliver Milesi kirglik tubakahimu tegi olukorra veelgi hullemaks. Suitsetamine oli harjumus, millesse olid nakatunud kõik Flandria kaevikutes sõdinud mehed, ning Oliver ei suutnud sellest loobuda. (lk 11)
Nüüd kõndisid naised üsna kiirel sammul The Malli poole. Denale tundus, et see naine talitab alati kärmelt ja otsustavalt; kui nad The Mallini jõudsid, tõstis Ginny käe ning autodevool aeglustus ja peatus. Dena poleks kunagi julgenud niimoodi toimida. "Miks mitte oma seisukorrast kasu lõigata! Lõppeks oleme ju kahekesi. Kes julgeks meid alla ajada? Kujutlege vaid ajalehtede pealkirju: Kaks last ootavat ema jäid Admiraliteedi esimese lordi auto alla. Ja veel vaat et kuninganna Mary elutoa akende all!" (lk 16)
[Dena:] "Võib arvata, et olete ameeriklanna. Inglanna poleks mind kunagi kõnetanud, saati veel teed jooma kutsunud."

[Ginny:] "Kui inimesed üksteisega ei räägi, jäävad nad paljust ilma." (lk 16)

Nad jõudsid väljakule St. Jamesi palee taga ja pöörasid siis vasakule. Ginny Clayton võttis käekotist võtme ning keeras sepisvärava lukust lahti. Dena teadis seda hoonet. Seymour House. Londoni suursuguse linnajao suursugusemaid elamuid. Seltskonda astumise aastal oli Dena käinud siin ballil. Jõudnud trepist üles, helistas Ginny Clayton peaukse kella. Tema polnud seda sorti naine, kes vaevub ise oma kodu ust avama. (lk 17)
Poiss oli ilus, ükski teine sõna ei sobinud1 teda kirjeldama. Tema silmad olid tumedamat halli tooni kui emal, kuidasusid sama sügaval sirgete tumedate kulmude all. Laiade sirgete õlgade kohal asuva pea hoiak oli kaunis. Poiss oli oma ea kohta pikka kasvu ja nõtke. Ema oli vist öelnud, et Alex on vaid kolmeaastane? Tõrksalt laskis poiss ema käsivärrest lahti ja astus Dena poole, käsi ette sirutatud, nagu teda õlii õpetatud. Temas polnud märkigi ujedusest. (lk 19)
Tollele õhtule tagasi vaadates tundus Denale, et igavesti kestev sõprus sai alguse hetkel, mil nad olid seisnud sillal ja jälginud üheskoos parte, ning pilgust, mille nad olid vahetanud üle ilusa lapse tumeda pea. (lk 19)
Mõlemad perekonnad olid sõjas kannatanud ja vaesunud. Ginny ema vanemad pidid äärepealt laostuma ja võisid pakkuda lastele üksnes uhkustunnet ning mälestusi. Nad olid õhutanud tütar Rosemary romaani noore kongresmeni Thomas Jacksoniga. Jacksonitel oli õnnestunud säilitada võrratu ruumikas elamu Pointerstownis. Enamiku Lõuna perekondade kehva elujärjega võrreldes olid Jacksonid üsna haljal oksal. Vähemasti polnud nad lausa puupaljad. Nõnda oligi Rosemary Lee tänulikult abiellunud Thomas Jacksoniga, asunud elama Pointerstowni ning pannud aluse veel ühele Lõuna härrasperekonnale. (lk 21)
Aastate möödudes pälvis Thomas tunnustuse Kongressi mitmetes tähtsates komiteedes. Kui talle pakuti võimalust kandideerida Virginia osariigi nooremsenaatori kohale, leidis ta, et on ülim aeg end proovile panna. Mida arvas niisugusest sammust Rosemary, seda mees ei küsinudki. Ta soovis vaid, et naine jääks endistviisi hurmavaks majaperenaiseks, hoolitseks mehe eest voodis ja väljaspool seda ning kasvataks nende lapsi nii, nagu neid Thomase arvates tuli kasvatada. Naiste arvamus ei läinud talle suuremat korda. Neil oli oma roll täita - olla abikaasa ja ema. Ja Thomas austas seda. Ta lootis, et tütred võtavad emast eeskuju. Nad kasvavad kindlasti üles Ühendriikide senaatori tütardena. Thomas oli suure häälteenamusega valitud nooremsenaatoriks. Ta saavutas üha enam võimu ja nautis seda enam kui raha. Õige aja saabudes pani vanemsenaator ameti maha, ning kui Thomas Jackson valiti juba kolmandat korda kuueks aastaks Senatisse, mõistis ta, et on sellel maal arvestatav võimumees. (lk 21-22)
Ta oli tegelnud poliitikaga piisavalt kaua teadmaks, et puhtakujuline lõunaosariiklase maailmavaade saab kitsendavaks asjaoluks, eriti uue põlvkonna jaoks. Niisiis saatis ta oma lapsed, kui neil jõudis tema arvates kätte aeg näha ja tundma õppida laia maailma, Põhja ülikoolidesse. Rosemary leidis, et perekonda kiindunud ja selle käekäigu eest hea seisev isa käitus sedapuhku ülearu karmilt. "Siinsamas Virginias on ju samuti ülikool," protestis ta. "Ja mis puutub tüdrukutesse, siis nendel pole tarvis muud kui daamilikku käitumisoskust."

"Nad vajavad palju rohkemat. Tead, Rosemary, tänapäeval ei piisa pelgalt kuulsast perekonnanimest. Lõunaosariiklased peavad jätma mineviku seljataha. Nad võivad tunda uhkust oma sünnipära ning ajaloo üle, kuid samas peavad mõistma, et sellel maal pole need enam kõige tähtsamad." (lk 22)

Ginny ei valmistanud senaatorile milleski pettumust. Ta polnud küll nii võluv kui õde, ent oli silmatorkavam ja sihvakam ning ta liigutused olid graatsilised ja kaunid. Temasugustesse neidudesse suhtuti kõikjal soosivalt. Käitumislaadilt ei meenutanud ta millegagi Lõuna iludust. Ta ei edvistanud ega flirtinud. Tal olid tugev lõug, kõrge laup ja helehallid silmad. Kasvueas meenutas ta isale tema Pointerstowni koplis traavivaid ilusaid puhtatõulisi sälgusid. Tütre tumeblondid juuksed lehvisid uhkelt nagu voogav lakk. Pesamunas, keda isa salajas kõige enam armastas, peitus seni varjatud võimekust. (lk 22-23)
Tüdruk lõpetas preili Cole'i kooli klassi parima õpilasena, jahmatas siis Rosemaryt ja rõõmustas senaatorit teatega, et oli astunud Radcliffe'i ülikooli. Rosemary nuttis ja raevutses. Ükski tema suguvõsa naine polnud õppinud ülikoolis. Ja ükski neist poleks pidanud jänkidest sinisukkade kantsi endale kohaseks paigaks, kui neil ka oleks tekkinud narr soov omandada kõrgharidus.

"Keegi ei võta teda naiseks," kaebas Rosemary senaatorile. "Näe, kui hästi Lucyl on läinud..."

"Ootame ja vaatame, mida Ginny teeb," oli kõik, mida senaator seepeale kostis.

"Ma ei taha, et mu tütrest saaks mingi... mingi..." Rosemary ei teadnudki õieti, missugust naisterahvast ta tahtis kirjeldada. (lk 23)

James Alexander McClintock oli saabunud Washingtoni kodusõja lõpupäevil. Ta oli tulnud New Yorgist ning temaga käis kaasas sõjaaegse sahkerdaja ning - mis veel hullem - väljapressija maine. McClintock polnud vaevunud süüdistusi kummutama. Tundus, et lõunaosariiklaste arvamus oli talle nagu hane selga vesi. Washingtoni ei saabunud ta igatahes mitte kui lihtlabane poliitiline seikleja, vaid kui finantsringkondades hästi tuntud ja lugupeetud mees. (lk 24-25)
Ammu enne seda, kui Ühendriigid sekkusid 1917. aasta Euroopa sõtta, olid McClintocki vabrikud asunud tootma relvi ja muud varustust liitlastele ja, erapooletute allikate väitel, ka sakslastele. Kuid liitlased ja lõppkokkuvõttes ka Ühendriigid vajasid McClintocki relvi. Võiks öelda, et kogu maailm põlgas sõjamoona tootjaid, kuid ei saanud ometi nendeta läbi. (lk 26)
Mees läks ümber laua ja istus tütre kõrvale. Ginny kallas isale väga rahulikult kohvi ning asetas tassi tema ette. Isa ei teinud sellest väljagi.

"Miks?" küsis ta.

"Lihtsalt. Ma armastan teda."

"Ja tema — too Alex McClintock?" Isa keel pidi seda nime lausudes äärepealt takerduma. See nimi oli õige harva ta kõrvu puutunud.

Alex McClintock mängis oma üleaedsete elus niisama tühist osa kui ta isagi. Keegi ei osanud öelda, millal noormees oli viimati oma villas viibinud. Mõned teadsid rääkida, et ta olevat kunagi kohalike elanikega jahil käinud.

"Ta armastab mind. Muidu poleks ta mind ju naiseks palunud."

"Me... me ei tunnegi teda."

"Mina tunnen teda, paps." (lk 26)

"Abiellun Alexiga ja teen seda õige varsti, sest ta on ainus mees, keda ma kunagi oma elus armastan."

"Ginny! Sa oled liiga noor, et niimoodi rääkida!"

"Mida ma peaksin siis ütlema? Et mõtlen järele? Et ootan? Mõtlen ja ootan, kuni olen kolmkümmend ja Alexist ilma? Kui ma ei ole praegu endas kindel, ei või ma kogu elu jooksul milleski kindel olla. Teatame kihlusest täna õhtul ning ma riskin abielludes samuti nagu kõik teised! See kas õnnestub või ebaõnnestub. Nagu näed, olen valmis möönma, et meie abielu võib ka nurjuda. See peaks tõendama, kui palju olen aru pidanud ja järele mõelnud. Kogu möödunud aasta Radcliffe'is lootsin, et ta teeb mulle abieluettepaneku. Olin valmis seda vastu võtma. Ma armastan teda, paps. Olen tema isaga kohtunud ning temal pole midagi meie paarimineku vastu." (lk 27)

Alex oli uskumatult ilus mees. Mustad juuksed, täiuslikud korrapärased näojooned, tumedad sirged kulmud, tumehallid silmad. Temas polnud Ginny naabrinoorukite korralikku, kuid tühja kenadust. Kui poleks olnud ta hääldust ja Rosemary arvates lausa lõunalikku peenekombelisust, võinuks arvata, et nooruk oli astunud välja mõnest vanavene muinasloost. Kas ta tütar oli kaotanud südame "Luikede järve" printsile? Aga Alexander McClintock, jõhkratest Šoti esivanematest võrsunud röövelparuni lapselaps oli tõepoolest Vene vürst. Matroonlikku väärikust ja nördimust tulvil Rosemary oli korrapealt toolile vajunud. Mida võis ta öelda või teha niisugusele noormehele? (lk 28)
Noorpaar veetis kaks idüllilist nädalat Prescott Hilli ulatuslikes valdustes ratsutades, raamatukogus lugedes ja teineteist armastades, mil neil selleks iganes tuju tuli. Teenrid ja tallipoisid käitusid diskreetselt; sattudes mõnes mõisavalduse puudesalus armastajatele; eemaldusid nad tasahilju. Nad ei öelnud kellelegi, kuš viibisid noored McClintockid. Ülemteener vastas telefonikõnedele viisakalt, kuid tõrjuvalt. Teenijad teadsid: Andrew McClintock vallandab nad otsekohe, kui kellegi kõrvu jõuab, et Ginny ja Alex peidavad end Prescott Hillis. Kõik magamistoad ja nendega külgnevad vannitoad olid valmis seatud ning varustatud puhaste linade ja käterättidega. Teenijatubades peksti keelt, et viimane kui voodi olevat järele proovitud. "Täitsa nagu too pisike printsess, kas põle?" märkis üks toatüdrukuist. "Piilub iga madratsi alla, et kas seal põle hernetera peidus." Ülemteener noomis teda karmilt. Neil oli kästud teha oma tööd vaikselt ja märkamatult. Ülemteener isiklikult viis hommikueine tuppa, kus Ginny ja Alex olid öö veetnud; ainult tema serveeris lõuna- ja õhtusööki ning lahkus siis seniks, kuni kell ta jälle kohale kutsus. Pärast seda, kui Kreeka templi sarnane marmorsammastega kaunistatud bassein oli varahommikul puhastatud, oli personalil keelatud päeval - ning eriti öösel - sellele läheneda. Aga vaikses öös kaikus naeru ja veepladinat. Ühel soojal Virginia septembriööl hiilis noor tallipoiss vaikselt läbi põõsaste ja piki basseini ümbritsevat kõrget kivimüüri. Ta ei rääkinud kellelegi, mida oli näinud. Ta oli läinud vaatepildist mõnu tundma ja selle üle ilkuma, kuid lahkus aukartlikult. Ta polnud osanud kujutledagi, et alasti naine võiks olla nii kaunis. (lk 30)
Raseduskuud rususid Ginnyt rängalt. Aga võib-olla oli see hoopis McClintocki maja, mõtles naine. Andrew McClintock külastas neid üha sagedamini ja päris minia tervise järele, uurides mõnikord lausa piinlikke üksikasju. Võib-olla oli äi püüdnud hankida arstilt veelgi põhjalikumat informatsiooni. "Nojah, sa pärined tervest tugevast suguseltsist. Hästisigiv tõug. Kuuldavasti ootab su õde Lucy teist last."

Noored sõitsid igal nädalavahetusel Prescott Hilli, et pageda Washingtoni majast ja vahest ka Andrew McClintocki eest. Aga sageli järgnes vana mees neile sinnagi. Viisakus dikteeris, et ta kutsuks raseda minia meeleheaks senaatori ja Rosemary mõnikord õhtusöögile. Aga ükski teine võõras polnud teretulnud. "Ginnyt ei tohi liialt väsitada." Ühel hommikul läks ta talliõue, leidis Ginny ja Alexi sadulast ja pragas miniaga kurjalt. "Kas sa oled peast segi, loll plika? Kas sa ei taipa, et võid mu pojapojast ilma jääda? Roni jalamaid maha! Ettevaatlikult!" Ta vehkis, võimukalt kahele tallipoisile. "Jumala pärast, hoidke seda kuradi hobust! Aidake ta ettevaatlikult alla!" Kui Ginny kindlalt maapinnal seisis, poördus mees veel kord tallipoiste poole. "Kui keegi siin tallis peaks saduldama hobuse proua McClintockile või teda mingil kombel abistama, lasen kogu selle kuradi kamba lahti! Proua McClintock ei tohi ratsutada!"

Seejärel jõudis kord poja kätte. "Ja sina, sa oled suurem idioot, kui ma arvasin. Kas sa ei mõista ohtu?" Vana mees ei teinud isegi stseeni aplalt jälgivatest tallipoistest välja.

Alexi hääletoon oli ohtlikult jäine. Ta libistas end sadulast ja andis ohjad tallipoisile. "Mära on vagur nagu täidetud küülik. Kavatsesime sammu sõita. Arst soovitab kehalisi harjutusi. Läki, Ginny! Kõnnime siis omaenese kahel jalal." (lk 34)

Ginny veetis lapse sündimise järgsed kuud Pointerstownis, kuid teadis, et see ei või alatiseks niimoodi jääda. Meeleheitlikult hakkas ta ringi vaatama, leidmaks kindlat alusmüüri elule, millel polnud nüüdsest muud mõtet peale vastsündinu, kes nõudis emalt täielikku pühendumist. Andrew McClintocki pahameeleks Oli Ginny keeldunud palkamast hoidjat. "Tahan lapse eest ise hoolitseda. Ma pole ju saamatu."

"Kas oled märganud, mis juhtub naistega, kes pühendavad end ainuüksi lastele või - nagu sina - ainsale lapsele? Nad muutuvad lapsikuks! Kuhu kadus too Radcliffe'i tudeng? Arvasin, et oled arukam!"

Mehel oli õigus, kuid Ginnyle oli vastumeelt seda tunnistada. Kuidas korraldada elu, mille tuuma ja tugisammast Alexit ei ole enam? Kahekümnenda sünnipäeva hommikul oli Ginny öelnud isale tõtt: ta ei armu enam kunagi ühessegi mehesse. Ta polnud niivõrd murest murtud, kui täiesti tühi; temas oli tühjus, mida ei suutnud täita isegi laps, ja ei suuda seda iialgi. Ginny koormab teda vaid armastuse ja omaniku isekusega nagu Andrew McClintock oli koormanud oma poega. Ginnyt ähvardas oht seda viga korrata. (lk 38-39)

[Ginny:]"Seltskonnaelu jaoks! Alex suri kõigest...”

[Andrew McClintock:] "Pagana pihta, ma tean seda! Ma ei uskunudki, et ripud vanade kivistunud arusaamade küljes. Sinu elu ei ole ju lõppenud. Loodan, et abiellud ja sünnitad veel lapsi. Ära korda minu vigu!" Mehe summutatud naer kõlas nagu lämbumiskorin. "Küllap sa ei arvanudki, et võiksin kunagi oma vigu tunnistada! Armastasin toda neetud venelannat. Ta tegi mulle hirmsasti haiget. Haavas mu eneseuhkust. Mulle ei meeldinud sarvekandja olla. Nõnda siis keeldusin lahutusest - arvatavasti kättemaksuhimust. Aga see tähendas, et ma ei saanud ka ise uuesti abielluda. Ma küll ei kohanudki naist, keda oleksin tahtnud väga kosida, aga nii mõnigi kord sõlmitakse mõistuseabielusid - ja seejuures üsnagi õnnestunult." (lk 41)

Alexi mälestuse ümber tardunud jääkamakas hakkas sulama. Naine tundis, et suudab nüüd jälle mehest mõelda; võib võtta mõne mälestuskillu ja poleerida selle läikima nagu hõbeeseme, mis oli küll vahepeal rohelisse riidetükki mässitud ning ära peidetud, kuid mis jääb sellest hoolimata ehtsaks hõbedaks. (lk 42)
Ja siis, peaaegu aasta pärast Alexi surma, helistas ühel päeval Andrew McClintock. "Muretse endale ilus kleit, Ginny. Midagi, mis sobiks smaragdidega. Peale tolle Prescott Hillis toimunud pillerkaari ei õnnestunudki mul korraldada pidu sinu ja Alexi auks. Kahju, et teda ei ole enam meie keskel. Aga ikkagi soovin, et oleksid mu pidulikul õhtusöögil perenaine. Sinna tulevad küll enamjaolt minusugused vanatoid, kuid ma kutsun ka mõned sinuealised. Kahju, et oled alles nii noor... Siiani pole mulle pähegi tulnud, et noorus võiks olla puudus!" (lk 43)
[Andrew McClintock:] "Hea peoperenaine teeb alati roppumoodi tööd." (lk 44)
Andrew McClintocki koosviibimised muutusid nüüdsest tagasihoidlikumaks ja kodusemaks. Mõnikord vesteldi lauas üldistel teemadel, kuid Ginny teadis, et olulisi probleeme arutati enne õhtusööki kokteili rüübates ning pärast õhtusööki kohvi ja brändi juures. Neile väikestele pidudele kutsuti ainult väga tähtsaid inimesi, kelle positsioon oli peaaegu võrreldav McClintocki omaga. Ginny kuulas ja vaatas, kuidas kujundati maa ärielu ja poliitikat. Oma isa tütrena oli ta sellega küll harjunud, ent polnud kunagi olnud sellega nii tihedalt seotud. Nende nädalate ja kuude jooksul hakkas ta mõistma McClintocki laialdasi huvisid ja tohutut mõjujõudu. Teda paelusid äia manööverdamis- ja veenmisoskus. Mõnikord, tükk aega hiljem, luges naine ajalehtede äri rubriigist mõnede majandusettevõtete liidust või võimuvahetusest, mis oli ette valmistatud Andrew McClintocki õhtusöögilauas. (lk 44-45)
Blair Clayton oli täpselt niisugune, nagu Andrew McClintock oli öelnud. Ta oli kolmekümne viie aastane ning ta esimene abielu noore inglannaga oli juba ammu lõppenud. Ta oli Washingtoni peoperenaiste ihatumaid külalisi, ideaalne vaba mees, keda paluda üksikute daamide lauakaaslaseks - kui ta vaid kutse vastu võttis. Väljaspool Andrew McClintocki villat oli Ginny kohanud teda ainult ühel peol. Nad olid istunud kõrvuti, ning mees oli, nagu Ginny mäletas, väga köitvalt vestelnud. Ime küll, kui ta poleks seda suutnud. Ta erines sootuks noortest edasipüüdlikest ja agaratest kongresmenidest, kellega Ginny enamasti kokku puutus. See mees oli juba kõik saavutanud. Tal jätkus aega ja indu harrastusteks, eriti köitis teda kunst. Mõne aasta eest oli ta hakanud koguma impressionistide maale. Seda oli mees vaid möödaminnes maininud, nagu ei sooviks ta jagada oma kirge kellegagi. Niimoodi oli Ginnyle igatahes paistnud. Kui naine tahtnuks mehele muljet avaldada, oleks tolle enesekindlus ta araks muutnud. Kumbki neist ei vajanud teist — ja just see võis neid Andrew McClintocki arvates liita. Nad ei suuda kunagi tunda teineteise vastu niisugust armastust, nagu oli mõlemale kord osaks saanud. Ginny teadis, et mehe abielu oli ajendatud noorusepuhangust, ning mõrsja oli olnud ilus, üsna pöörane ja sobimatu. Vähemasti polnud ta sobinud Blairi ausameelsesse kommertspangaperekonda. Too naine oli teise mehega jalga lasknud nagu vene vürstitargi, teinud Blair Claytoni narriks ja sundinud teda tundma end äpardunud abielumehena. Lahutus oli kiiresti vormistatud. (lk 46-47)
Ginny mõistis ka, et ta ei suuda enam armastada kedagi nii nagu Alexit. Nende tormilised suhted polnud jõudnud kuluda argipäevaseks. Nad polnud kunagi tülitsenud ega igavlenud. Alex oli olnud täiuslik prints, kes jäi nüüd igavesti kättesaamatuks. Mees ei mineta kunagi täiuslikkust. (lk 47)
Mida Andrew McClintock oligi öelnud? "Abiellu temaga, kui tahad. Abiellu, kui suudad teda kinni püüda." Õrnad armuunelmad ei kordu iialgi. McClintock mõistis seda. Ja nüüd hakkas ka Ginny seda mõistma. Mõnikord tundus naisele, et äi peaaegu meeldis talle. See andis tunnistust, kui palju vanemaks ta oli saanud. (lk 47)
Umbes sellal hakkas Blair Clayton kutsuma teda õhtusöökidele või oma kaaslaseks suurtele seltskonnaüritustele. Mees oli sarmikas ja sõbralik, kuid ligipääsmatu. Naisele meeldis ta seltskond, kuid ometi ei tundnud ta üksi jäädes temast erilist puudust. Kui Ginny oli muuga hõivatud, ei tabanud ta end kunagi Blairist mõtlemas. Mees ei äratanud niisugust imetlust, ei kütkestanud ega lummanud teda samavõrd kui Alex. Nad uurisid teineteist jahedalt, nagu kaks ärimeest kaalutleksid võimalikku partnerlust. Nüüd tavatses Blair Ginnyt jumalagajätuks juba suudeldagi, kuid see suudlus oli kiretu nagu laboratoorne analüüs. Naisele tegi see rõõmu, aga ei liigutanud teda eriti. (lk 48)
Tüli tõusis tühjast, kusjuures ajendiks polnudki nemad ise. Pärast vastuvõttu Valges Majas einestasid nad vastvalminud Hay Adamsi hotellis. Blair arvustas mõnede lõunaosariiklastest kongresmenide seisukohti ning Ginny meelest tegi ta seda põlastavalt. "Ainult kamp heasüdamlikke vanapoisse, kes kaabivad üksteise kintsu. Vaimselt on Lõuna jäänud samale tasemele, mis sada aastat tagasi."

Ginny ei suutnud taluda Lõuna halvustamist, mis haavas ka tema isa au. Ta ründas Blairi ägedalt, süüdistades meest, et too olevat Põhja apla asjadehimu, ahnuse ja pealetükkivuse musternäidis. "Tulite karjas siia ja röövisite Lõuna paljaks! Kui oleme vaesed ja mahajäänud, on see peamiselt jänkide süü!"

Mees naeris ta välja. "Heldus, Ginny! Kas sa tahad öelda, et kodusõda pole veel lõppenud! Sa räägid täpselt nagu su ema." (lk 48)

Ginny oli ikka veel maruvihane, kuid tundis end ka rumalana. Oli nii tobe tülitseda sõja pärast, mille lahingud toimusid veel vaid ajalooõpikute lehekülgedel ja mille tulemused olid otsustatud ammu enne kummagi tülitseja sündimist. (lk 49)
Ginny taipas, et nende suhted - nii pealiskaudsed kui need olidki — olid nüüd muutunud. Võis juhtuda, et nad ei kohtu enam kunagi, välja arvatud Andrew McClintocki pidulikel õhtusöökidel. Nendevaheline jahe viisakus oli mõranenud. Nad olid lasknud end provotseerida pahvatama teineteisele kibedaid või koguni rumalaid sõnu. Seega olid neist saanud tülliläinud sõbrad. Ginny soovis koguni, et nad oleksid tülliläinud armsamad. Armunute ees avanes alati põline leppimisrada. Aga sõpradele... Vahest polnud nad teineteisele sedagi. (lk 49)
Taas jõudis kätte suvi ning Alex sai juba kaheaastaseks. Andrew McClintock nõudis, et tema majas korraldataks suur sünnipäevapidu. Peole kutsuti kõik Washingtoni koorekihi lapsed ja lapselapsed. Sünnipäev algas väga kombekalt - kummardused ja reveransid, nagu õpetatakse tantsukoolis, ning kingitusi muudkui kuhjus. Pidulik sündmus mandus viimaks tapluseks - lapsed hakkasid Alexi kingituste pärast kaklema. Apelsinimahl valgus maha, kooke pilluti põrandale ja sünnipäevatordi kaks küünalt tuli uuesti süüdata, sest keegi teine arvas heaks need Alexi asemel ära puhuda. Andrew McClintock jälgis möllu mõru muigega. "Vaata neid, Ginny! Rikkad lõbutsevad. Kui nad sirguvad, teevad nad seda kõike mõnevõrra väljapeetumalt, aga mäng jääb ikka samaks. Muidugi nende jaoks, kes saavad seda endale lubada." (lk 50)
Naine ronis pikkamisi autost välja ning vahtis ainiti vana räämas maja, mis tahtis värvimist. Ta oli nutma puhkemas. "Arvasin, et pidasid silmas mõnd vaikset... noh, restorani."

[Blair Clayton:] "Ei, sedapuhku tahtsin tuua su enda poole, Ginny. Mul on villand näha sind istumas Andrew McClintocki laua otsas või restoranis mugava kaheinimeselauakese ääres, mille ümber tolgendab pool tosinat kelnerit. Tead, õigupoolest ma jälestan restorane. Seal võib vaid äritehinguid sõlmida." (lk 52)

[Blair Clayton:] "Varsti sõidan tagasi Euroopasse, Ginny. Küllap lepid sellega, et meil tuleb maailmas ringi reisida: see on osa mu tööst. Tuled McClintock-Claytoni ühest poolest teise üle. Kahtlemata oleksid sa ka Alexiga palju rännanud. London on tähtis finantskeskus. Viibin seal üsna sageli. Aga ma tahaksin meelsasti arendada ka farmaatsiaäri Šveitsis. Seal on meil suurepärased laboratooriumid, ning Birminghami lähedal asub väga hea tööstusettevõte. Hiljuti omandasime Mersey's korraliku sõjatehase..."

"Sõjatehase?"

"Laskemoon, Ginny. Relvad."

"Arvasin, et see kõik on lõppenud!"

"See kõik, nagu sina ütlesid, ei lõpe kunagi." (lk 55)

Vastuvõtt oli suurejooneline ning külalised mõnulesid teadmises, et nad viibivad paigas, kus himustaks viibida kogu Washingtoni koorekiht. Õhkkond oli tõsisem kui Ginny esimesel pulmapeol. Väike Alex sebis külaliste hulgas ning meenutas kõigile ikka ja jälle oma isa ja toonast kiiresti korraldatud laulatustseremooniat. Aga kõik sujus ladusalt ning külalised nautisid Prescott Hilli avaratel verandadel ja muruplatsidel sooja päikeselist oktoobripäeva. Laulatus oli toimunud kell kolm. Kell viis vajus päike silmapiiri taha ning jahedus pani külalised õlgu võdistama. Nad valgusid taas majja, nagu otsiksid seltsi ja turvatunnet. Wall Streeti börs oli suletud ning maaklerite vahendusel päevasündmustega kursis olevad uudishimulikud levitasid kuuldusi - mis olid õigupoolest rohkem kui kuuldused -, et aktsiaturul sündivat kummalisi asju. Põgusat hirmukrampi leevendati šampanjaga. (lk 56-57)
Ja sellal kui nad reisisid, jätkus kogu maailma börssidel langus. Blair heitis küll nalja paljude asjade üle, kuid mitte börsihindade üle. "Mis see loeb, et meie sinuga ei kaota midagi. Ikkagi on see kohutav tragöödia, mille on põhjustanud ka meie ahnus. McClintock-Clayton on nüüd palju rikkam kui aasta tagasi ning kasutab oma raha arukalt. Meie pääseme alati rahale ligi. Aga maailm, jah, Ginny, - maailm on meeleheitel. Aiman, et hinnad langevad veelgi, enne kui asun jälle aktsiaid kokku ostma. Saan sentide eest seda, mille eest oleksin pidanud maksma dollareid." (lk 57)
Dena oli neljast lapsest ja kolmest õest noorim. Tundus, et pärast poja sündimist ei hoolinud isa kuigivõrd lastest, keda ta naine edaspidi ilmale kandis. Ühel jahiballil sõnas keegi nokastanud külaline ülearu valjusti: "Tea, kas teda seegi huvitab, kelle võsukesed need üldse on?" Tal vedas, et lord Milroy seda ei kuulnud. Ehkki lord ei pannud oma kõrvalehüppeid millekski ning vaatas ka naise võimalikule truudusetusele läbi sõrmede, olid tal siiski mõnevõrra vanamoelised vaated, mille kohaselt tema au haavanud kaabakas oleks tulnud jalust maha lüüa ning teda kantsikuga nüpeldada, kuni solvaja oma sõnad tagasi võtab. Õigupoolest tundis lord kergendust, et tal oli ainult üks poeg. Pojale pärandatava tiitliga kaasnes üpris kesine rahasumma, ning lord lootis kogu südamest, et kõik tütred pärivad ema ilu, saavad kiiresti mehele ega jää isale koormaks kaela. Ta vaatas hunnitut, kuid paraku lagunema kippuvat roosakatest tellistest Tudori stiilis mõisat, poja tulevast pärandust, mille korrashoidmiseks ta oli kulutanud naise kogu kaasavara. Kaasavara oli olnud napp, kuid lord Milroy oli abiellunud ju armastusest. Niisiis lootis ta hardalt, et neiu, kellesse poeg õnnekombel või rumalast peast armub, osutub väga rikkaks. Mõis vajas seda. Poeg vajas seda. Isale tuleb au anda: tal ei tulnud mõttessegi, et poeg peaks abielluma ilma armastuseta. Lord Milroy uskus armastusse. See tegi kõik võimalikuks ja muutis raskusedki talutavaks. Ta suhtus oma elukaaslasesse hellusega; kui ta poleks teda armastanud, kuidas oleks ta siis saanud teiste naistega nii mõnusasti aega veeta? Kõige toredam tema abikaasa juures oli see, et ta ei sundinud meest kunagi süümepiinades vaevlema. Üpris haruldane omadus, ning mees hindas seda kõrgelt. (lk 59)
Kõik neli last kasvasid üles Mertonis, Tudori stiilis võrratus, kuid muretult laokile jäetud mõisas, mis asus Oxfordist põhja pool. Hoone polnud kuigi ruumikas ning seda ei saanud nimetada suursuguseks, kuid mõisat ilmestas piiritu võlu, millega isegi suursugused lossid ei saanud kuigi sageli uhkustada. Maja sisendas rõõmsat enesekindlust ka tema katuse all kasvavatesse lastesse. Need olid krahvi lapsed: poeg Edward, keda nimetati auväärse tiitliga vikont Garner, ning tütred leedi Ellen, leedi Julia ja, leedi Geraldine. Isa rõhutas ühtepuhku, et tiitlid ei loe midagi. Inglismaa kubises tiitliomanikest ja kui neil polnud raha, jäidki nad tühipaljasteks tiitliomanikeks. Nende isa oli erakordselt lihtne mees. Kõik lapsed armastasid teda ja tema armastas neid, hoolimata kuulujuttudest, et mõned neist polevatki tegelikult tema omad. Ta oli täiesti veendunud, et poeg ja pärija oli tema liha ja veri. Selle eest oli ta aegsasti hoolt kandnud, Ja et kõrvalseisjad täheldasid krahvi ja vikondi lausa uskumatut sarnasust, olnuks naeruväärne selles kahelda. (lk 59-60)