Jennifer Johnston

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Jennifer Johnston (sündinud Dublinis 12. jaanuaril 1930) on inglise keeles kirjutav iiri kirjanik.

Eesti keeles on ilmunud tema romaanid "Varjud me palgeil" ja "Illusionist".

"Illusionist"[muuda]

Jennifer Johnston, "Illusionist". Tõlkinud Triin Tael. Varrak, 2004.

Ma olen kirjutanud romaane viimased viisteist aastat või umbes nii, kord suurema, kord väiksema eduga. Noh, ütleme nii, et mul on maja ja ma hoian nälja sellest eemal.
Enesehinnangule on oluline, et ei pea manguma, laenama ega varastama. (lk 8)
  • Mulle meeldib, et ma saan sulgeda ukse maailma ees, riide panna, riidest lahti võtta, kui tuju peale tuleb; süüa, paastuda, lugeda, kirjutada, tantsida, laulda, seinaga rääkida, endaga rääkida.
"Endaga rääkimine on hullumeelsuse esimene märk."
Kui tihti Martyn seda mulle ütleski?
Kandsin hoolt, et ta ei tabaks mind kunagi köögis tantsimas, sellal kui ma oleksin pidanud jahukastet segama, või tolmuimejaga fokstrotti keerutamas. (lk 9)
  • Tollal kasvas minu akna taga üks teine puu. Sirel, tumelillade õitega, mille lõhn täitis soojadel kevadõhtutel toa.
Sirelitele meeldib lubi.
Sirelid eelistavad Londonit Dublinile.
Asi on lubjas.
Tollal eelistasin ka mina Londonit Dublinile.
Asi oli minu emas.
Ma ei taha olla südametu, aga elu selles etapis pidin ise kõiksugu asju avastama, leidma endas julgust, tegema vigu. Emal oli alati võrdlemisi raske lasta mul kõike seda teha. Ta uskus grammatikasse, mitte üksnes keele grammatikasse, vaid ka käitumise grammatikasse nii avalikus kui ka eraelus. Ta uskus jumalat. Ta uskus, et naise võim eksisteerib üksnes selleks, et mehi ümber sõrme mässida.
Mul oli midagi kõigi nende veendumuste vastu, nii et ma eelistasin Londoni anonüümsust. (lk 13)
  • Ma üritan jutustada üht lugu. Sabaotsast alustamine kuulub minu kui kirjaniku vigurivaramusse. Mina võiksin end ehk samuti illusionistiks kutsuda, kui mitte arvestada fakti, et Martyn on sellele tiitlile juba käpa peale pannud. (lk 14)
  • Teisel pool Clifdenit paistab maailm ära lõppevat: künkad, saared, pilved hulbivad üheskoos suures taevaookeanis. Mõnikord ujutab päike nii mere kui ka taeva oma sädelusega üle, mõnikord liiguvad üle tühjuse vihmasambad, siis, sajus, muutub maa ja mere värv, kude, sinisest halliks, mõnikord mustaks. Ülejäänud ajal varjab mägesid, merd ja taevast uduloor. (lk 28)
  • Ta puhkes naerma.
"Noh? Mis sa ütled? Kas abiellume?"
"Ma kartsin, et sa ei küsigi."
Ta tõmbas oma käe mu pihust väljaja plaksutas kõvasti.
Ehmunud jänes kalpsas üle madala rohu.
"Ütle mulle midagi."
Ta lõpetas plaksutamise ja vaatas mulle otsa.
"Kas sa armastad mind?"
"Oh, Täht, rumal Täht, et sa ikka võid midagi sellist küsida."
See polnud tegelikult vastus, aga tollal ma seda ei märganud. (lk 28)
  • Mõned sõnad luuravad mõtete varjuküljel nagu noorukid, kes luuravad pimeduses, oodates, et saaks pahaaimamatuid jalutajaid vigastada, sandistada või lihtsalt ehmatada, kui valgus on kadunud.
Sõnad võivad olla nagu raketid või roosid või teise maailma poole rändajad. Võid mängida nendega toredaid mänge, mis toovad sulle ja teistele naeratuse näole, teevad muretuks, või võid tappa; võid varjata tõtt või seda kuulutada. Ma arvan, et maastiku kirjeldamine on ohutu; selliseid sõnu ei saa vääriti tõlgendada. (lk 37)
  • Minevikku tagasi vaadates arutlen, peatun hetkedel, ütlen endale, et kui ma oleksin tol hetkel öelnud, mis mõte mul peast läbi käis, kui ma oleksin seda mängu teistmoodi mänginud, kas see oleks kogu mustrit muutnud? Mäletan, tundsin tol hetkel süümepuhangut, et olin teda sundinud kasutama selliseid sõnu nagu "privaatsus" , "ruum", et ma polnud mingil moel päris see armastav, mõistev inimene, kelleks ta oli mind pidanud. (lk 43)
  • Tavaliselt kuulan ma süüa tehes muusikat, võrdlemisi fortissimo, kuna ma eelistan, et muusika oleks esi-, mitte tagaplaanil.
Elly Ameling laulmas Schubertit, Mozarti "Suur missa" või Callase hääl täidavad korteri ja aeg-ajalt ka mu pea sellisel määral, et olen sunnitud katkestama hakkimise või segamise ja seisma täiesti vagusi keset kööki ning kuulama kogu kehaga. (lk 44)
  • Mulle ei meeldi eriti, kui mind tihenevasse õhtusse sõidutatakse, kui ma ei tea, kas mul peaks olema kaasas ujumisriided või ballikleit. Mulle ei meeldi eriti üllatused. Ma tahan olla armastatud. Ma tahan, et õhk mu ümber oleks puhas. Ma olen üks igav kuju. (lk 65)
  • Mu vend John oskas kõmistada "Für Elise’t" kaelamurdvas tempos, aga mina ei saanud sõrmi kunagi õigeks. Küllap ei tahtnudki.
Ema ütles alati, et sa saad teha maailmas kõike, mida tahad, kui ainult küllalt kõvasti pingutad.
"Pürgivus," ütles ta ja jättis mind juurdlema.
Ma pean endale lapse saama, kellele neid tobedaid asju rääkida.
Millalgi. (lk 71)
  • "Ta... Martyn..." Robini hääl väriseb seda nime üteldes. "Martynit ei huvitanud kõik need keskklassi arusaamad minevikust. Mõjud, kultuur, juured. Romantiline rämps, ütles ta. See jamps, millest romaanikirjanikud toituvad. Ta ütles ikka, et romaanikirjanikud on lihtsalt lõualõksutajad, kes oskavad kirjutusmasinat kasutada."
"Tema moodi jah."
"Tähtsad on tänane ja homne päev. Eilne mingu prügikasti. Pead välja mõtlema, mida sa tahad, ja asuma seda jahtima."
"Võib-olla ongi läänemaailma vanglad selle pärast nii täis. Nad kõik on käinud sinu isaga ühes koolis." (lk 73–74)
  • "See jääb sinu otsustada. Ainult sinu. Ma luban, et kui sa ütled ei, siis ma ei vaidle vastu. Ma olen sinu kätes."
Tema väljasirutatud käe peopesas hakkas kasvama lill.
Pidin juba hakkama esitama kõiki neid mõistlikke küsimusi, mis mulle pähe tulid, küsimusi, mis kuulusid kahtlemata inimesele, kes on murelik ja vähimagi tulevikunägemuseta.
See oli kameelia.
Inimesele, kellel on mõistus peas, aga pole vähimatki arusaamist teiste vajadustest.
Roosa, topelt, läikivate lehtedega. Ta hoidis seda nimetissõrme ja pöidla vahel minu poole õieli.
Sirutasin käe välja ja võtsin lille vastu. (lk 77)
  • "Ei. Ära mine. Palun ära tõuse püsti ega lahku maruvihaselt. Me võtame magustoitu... ja brändit. Sa võlgned seda mulle. Sa oled mu plaanidele just kaikaid kodaratesse pildunud. Ma võtan baklava’t ja siis kitsejuustu ja siis brändit ja kohvi. Sa võid vaadata või kampa lüüa. Aga me istume nad surnuks. Selge, sõbramees?"
"Aamen."
"Tubli tüdruk."
Ta lehvitas ülevoolavalt kelnerile.
"Võta baklava't. See on nii kleepuv, et tunned tõesti närides, kuidas hambad lagunevad. Jumalik." (lk 86)
  • Ma pole inimene, kes ei vääri armastust; vähemalt ma ise arvan nii.
Seda, mis ma tegin, tegin ma selleks, et kaitsta ennast, oma terviklikkust, kui see pole liiga suurejooneline sõna, oma mina.
Tõotustele ja lubadustele peaks lähenema ettevaatlikult, mitte kirelõõmas, arvan ma.
Võib-olla oleks kire teine nimi rumalus, mis toob mu jälle ema juurde tagasi.
Ma tõesti ei vihanud oma ema.
Ta ärritas mind.
Ma jälestasin tema kalduvust olla nii sageli õigel seisukohal.
Ma põlgasin tema enesega rahulolu. (lk 91)
  • Ükski inimene ei ole saar, täiesti omaette.
Oli hetki, härra John Donne, kui oleksin teile näkku karjunud, et ma pole sellega nõus.
Kui te oleksite ilmunud.
Kui te oleksite neid sõnu mulle isiklikult öelnud. (lk 103)
  • Issand, kuidas ma vihkan virisevaid inimesi, inimesi, kes ütlevad "kui ainult", inimesi, kes jagavad välja süüdistusi. Minu mõtete lompi on visatud kivi ja ma üritan näha läbi virvenduste ja piinatud peegelpiltide alla pimedusse. (lk 109)
  • Igatsesin tollal merd hirmsasti taga: seda kokku -ja lahkukurdumist, halli, rohelist, sinist, valgeid veepihuservi, lindude kriiskamist ja õhusrippumist, pekslevad tiivad välja sirutatud, soola ja adru lõhna, mis alati ninas püsis. (lk 114)
  • Päästke mind...
Nägin omaenda silmaga neid kaht sõna kirjutatuna oma puhtaksküüritud mõtete seinale.
Graffiti.
Punane.
Suurte silmuseliste tähtedega kritseldatud.
Ainult need kaks sõna, mis on rüvetava punasega kirjutatud.
Ühel hetkel olemas ja järgmisel kadunud.
Jäin seisma ja vaatasin, kuidas üks lind merre sukeldus.
"Mitte mind," ütlesin valjult.
Kelle kohta need sõnad käivad?
Mitte minu.
Ma ei vaja päästmist.
Pöörasin ringi ja hakkasin auto poole astuma.
Kes küll kirjutab selliseid sõnumeid mu ajuseinale?
Kes, raisk?
Miks sa mind tüütad?
Riisud mu sisearhitektuuri paljaks?
Vii oma graffiti kusagile mujale ja jäta mind rahule!
Ma ei taha, et mind tüüdataks.
Ei?
Ei. (lk 115–116)
Aeg-ajalt tundsin, et ema näeb isegi mu keha tegutsemist, vere pumpamist, seedimist oma tööd tegemas, õhumulle, südame tuksumist.
Ta nägi seda kõike oma röntgensilmadega. (lk 120)
  • Oskan kahte lauset ritta panna. Avastasin seda enda kohta. Minus hakkas tekkima vajadus kirjutada. Fraasid, laused vonklesid nagu ussid mu peast sõrmedesse ja nendest läbi lehele. Hakkasin selgeks saama, kuidas neid korrastada, kuidas valida sellest ussipurgist, mis mul pea sees on, sobilikud sõnad ja kuidas ebasobilikud kõrvale jätta. Minu aju paks kasutamata teatmeteos hakkas aegamööda oma lehekülgi mulle uuesti avama. (lk 146)
  • "Kas ma siis ei anna sulle kõike, mida sa tahad? Kas sul ja lapsel on millestki puudus? On teil mingeid kaebusi?"
Raputasin pead.
"Ei mingeid kaebusi."
"Noh, siis ma ütlen sulle viimast korda, jäta mind rahule. Tee lõpp sellele vajadusele teada minu kohta asju, mis pole sinu mure. Sinul on kah omad saladused. Pea seda meeles. Sinul on su kirjutusmasin. Sul on oma peas saladused, mida sa minuga ei jaga. Mis sa arvad, mis tundeid see minus tekitab? Sa jooksed minu eest oma mõtetesse pakku. Ma ei taha, et sa seal oleksid. Ma tahan, et sa oleksid siin. Siin väljas, kus ma näen sind. Et näeksin, mis toimub."
"See pole üldse mõistlik."
"Mis on abielus mõistlikku? Ma annan sulle kõik, mida sa vajad. Mida sina mulle annad?" (lk 147)
  • Kõik tähtsad asjad mu elus juhtuvad lava taga, mõtlesin ma. Ma olen kõige tähtsam inimene oma elus, ja ometi juhtub nii palju asju, millest ma midagi ei tea, inimesed ütlevad sõnu, mida ma ei kuule, inimesed teevad otsuseid, mida ma ei saa läbi arutada. Ühel päeval vaatan ehk peeglisse ja ei näe end seal.
Viuh.
Siis pole mind enam olemas. (lk 197)