Küngas
(Ümber suunatud leheküljelt Künkad)
Piibel
[muuda]8 Kuula! Mu kallim tuleb,
üle mägede hüppab, üle küngaste kargab!
9 Mu kallim on nagu gasell
või nagu hirvepoeg.
Näe, seisab me maja taga, kiikab akendest sisse, piidleb võrede vahelt.
- Ülemlaul 2:8-9, tlk Kristiina Ross)
Proosa
[muuda]- Alice ei julgenud vaielda ning jätkas: "... ja mõtlesin, et kui jõuan sellele künkale..."
- "Kas sa kutsud seda künkaks? Ma võiksin näidata sulle sääraseid künkaid, millega võrreldes ütleksidsa selle kohta org."
- "Seda ma küll ei teeks," ütles Alice, imestades isegi, et söandas nüüd valitsejannale vastu rääkida. "Küngas ei saa olla org, kas teate. See on lora."
- Kuninganna raputas pead. "Kui soovid, võid seda kutsuda loraks," ohkas ta. "Kuigi pean ütlema, et mina olen kuulnud ka sellist lora, millega võrreldes on see selge nagu entsüklopeedia."
- Lewis Carroll, "Alice peeglitagusel maal", tlk Risto Järv, 1993, lk 19
- Kui inimene vee peal ära eksib, on iga küngas Ararat. Ja all kuhjub alati minevik, mis kaob, kuid ei kao, mis hävib ja püsib. Kui kujutleda, et Noa naine leidis vanuigi kusagilt mõne veeuputuse jäänuki, võis ta sellesse kahlata, kuni lesekleit tema pea kohale hulpima jäi ja vesi palmikud lahti harutas. Ja küllap jättis ta oma poegade kohuseks põlvkondade igavat lugu pajatada.
- Marilynne Robinson, "Majapidamine", tlk Riina Jesmin, 2007, lk 158-159
Luule
[muuda]Sööb haljal künkal kari hobuseid.
Kuldõhtu lõhnu sõõrmed täis on neil.
All orus sinisena laiub laht
ja mustad lakad lendlevad kui vaht.
- Sergei Jessenin, "Hobused", tlk Artur Alliksaar, rmt: S. Jessenin, "Luuletused" (1970), lk 30
Sel künkal algas imeline laas,
veel vastu taevasina must ja paljas,
kuid hiirekõrvus rohi oli maas,
nii imevärske ja nii igihaljas.
Sel künkal algas imeline laas...
- Jaan Kross, "Sel künkal algas imeline laas...", 1957. - "Luule", EKSA 2005, lk 155
