Küngas
(Ümber suunatud leheküljelt Künkad)
Piibel
[muuda]kui küngastki kardetakse
ja teed käies on hirm;
kui mandlipuu õitseb,
rohutirts vaevu liigub
ja kapparipung puhkeb -
sest inimene läheb oma igavese koja poole
ja tänaval käivad leinajad ringi -
- Koguja raamat 12:5
8 Kuula! Mu kallim tuleb,
üle mägede hüppab, üle küngaste kargab!
9 Mu kallim on nagu gasell
või nagu hirvepoeg.
Näe, seisab me maja taga, kiikab akendest sisse, piidleb võrede vahelt.
- Ülemlaul 2:8-9, tlk Kristiina Ross)
Proosa
[muuda]- Alice ei julgenud vaielda ning jätkas: "... ja mõtlesin, et kui jõuan sellele künkale..."
- "Kas sa kutsud seda künkaks? Ma võiksin näidata sulle sääraseid künkaid, millega võrreldes ütleksidsa selle kohta org."
- "Seda ma küll ei teeks," ütles Alice, imestades isegi, et söandas nüüd valitsejannale vastu rääkida. "Küngas ei saa olla org, kas teate. See on lora."
- Kuninganna raputas pead. "Kui soovid, võid seda kutsuda loraks," ohkas ta. "Kuigi pean ütlema, et mina olen kuulnud ka sellist lora, millega võrreldes on see selge nagu entsüklopeedia."
- Lewis Carroll, "Alice peeglitagusel maal", tlk Risto Järv, 1993, lk 19
- See on maa, mille kohta öeldakse, et siin viimase sõja mürsud iga kord eelviimase sõja mürske maa seest välja kaevavad. Siinsed künkad ei ole kellegi mäed. Iga laps võib pühapäeviti minna mäetagusesse külla sugulaste juurde kohvile ning jõuda tagasi, kui kõlab õhtukell. Kuid siiski oli see küngaste ahelik kaua aega maailma servaks — teisel pool seda algas metsik, tundmatu maa. Piki neid künkaid tõmbasid roomlased oma limes'i. Sellest ajast, kui nad siin küngastel keltide päikesealtarid ära olid põletanud, oli nii palju võitlusi peetud, et nad võisid juba arvata, et kogu maailm, mida on võimalik vallutada, on lõplikult taraga piiratud ja põlluks tehtud. Aga seal all asuva linna vapil ei ole kotkast ega risti, vaid sellel helgib keldi päikeseratas, sama päike, mis muudab küpseks Marnetite õunad. Siin olid laagris leegionid ja koos nendega kogu maailma jumalad, linna- ja maajumalad, juutide jumal ja kristlaste jumal, Astarte ja Isis, Mithras ja Orpheus. Siit algas metsik maa, sealt, kus praegu seisab lammaste juures Schmiedtheimi Ernst, jalg ees, käsi puusas ja rätinurk lipendamas, nagu puhuks pidevalt tuul. Orus tema selja taga, täis mahedat udust päikesevalgust, on rahvad keenud nagu katlas.
- Anna Seghers, "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, Tallinn: Eesti Raamat, 1982, lk 6
- Seitsmele künkale on Rooma ehitatud ja seitse on teede arv, mis sinna viivad: Via Aurelia, Via Claudia, Via Cassia, Via Flaminia, Via Salaria, Via Latina ja lõpuks kõigist kuulsaim — Via Appia. Leegionide teed, kes läksid välja Roomast, et maailma vallutada, ja barbaaride teed, kes omakorda vallutajatena marssisid Rooma. Ikka veel kannavad need paganliku aja nimesid ja nende kuulsuski on pärit samast ajast, kohati säilinud, kohati kulunud ja kadunud, nagu nende sillutise kividki. Kristlastele on aga Rooma teedelt päranduseks jäänud ainult üks kurb küsimus: "Quo vadis?"
- Karl Ristikivi, "Põlev lipp", Lund 1961, lk 181
- Kui inimene vee peal ära eksib, on iga küngas Ararat. Ja all kuhjub alati minevik, mis kaob, kuid ei kao, mis hävib ja püsib. Kui kujutleda, et Noa naine leidis vanuigi kusagilt mõne veeuputuse jäänuki, võis ta sellesse kahlata, kuni lesekleit tema pea kohale hulpima jäi ja vesi palmikud lahti harutas. Ja küllap jättis ta oma poegade kohuseks põlvkondade igavat lugu pajatada.
- Marilynne Robinson, "Majapidamine", tlk Riina Jesmin, 2007, lk 158-159
- Hämmastavad on need Itaalia väikelinnad! Künka peal on linn, kivine, kitsas ja vana, viimastest sajanditest peaaegu puutumata, ja siis järsku, ilma mingi üleminekuta, saab otsa nii küngas kui linn ning selle asemel on põllud ja kauged metsatukad. Justkui ei koosnekski linn paljudest eri ehitistest, vaid oleks üksainus organism, millel on selge väliskülg, nahk, mis eraldab teda ülejäänud maailmast.
- Kadri-Ann Sumera, "Seitsme aja raja taga", 2020, lk 369
- Toomemägi öeldakse olevat ürgne looduslik oaas, ent siin pole midagi looduslikku. Kogu reljeef on tegelikult vene sõjardite kätetöö. 1760. aastatest hakkavad venelased ehitama suurejoonelist kindluslinna. Baeri ja Vallikraavi tänavalt on selgelt näha: siin on bastion, siin on fassid, siin on flangid, siin on taskud, siin kurtiinvall. Kõik on tehislik.
- Missugune oli looduslik Toomemägi? Väga napilt tean ainult ühte plaani 17. sajandist. Sellist kompaktset asja, nagu Toomemägi, ei olnud. Olid kaks küngast ja üks neemik.
- Kaur Alttoa, intervjuu: Jüri Saar, "Kaur Alttoa: Kui keskaja inimene toomkiriku juurde jõudis, oli ta oma suured imestamised juba ära imestanud", Postimees, 23. september 2022
Luule
[muuda]Sööb haljal künkal kari hobuseid.
Kuldõhtu lõhnu sõõrmed täis on neil.
All orus sinisena laiub laht
ja mustad lakad lendlevad kui vaht.
- Sergei Jessenin, "Hobused", tlk Artur Alliksaar, rmt: S. Jessenin, "Luuletused" (1970), lk 30
Sel künkal algas imeline laas,
veel vastu taevasina must ja paljas,
kuid hiirekõrvus rohi oli maas,
nii imevärske ja nii igihaljas.
Sel künkal algas imeline laas...
- Jaan Kross, "Sel künkal algas imeline laas...", 1957. - "Luule", EKSA 2005, lk 155
Üle jõhvikaõite
roomab öökülmamadu.
Nagu mõrtsukahomme
on taevas õõnes ja mõttetu.
/---/
üle jõhvikaõite
roomab öökülmamadu.
Iga õitsev küngas
on alasti laps.
- Aleksander Suuman, "Öökülm" kogus "Krähmukirjad" (1966), lk 20
Ma leidsin halja künka ja sinna seisma jäin.
Täis valgeid laevu voogas mu jalus Muhu väin.
Just maltsakalda äärel
käis looklev metsatee
ja palmid Sõrve säärel
vahtisid üle vee.
- Betti Alver, "Unenägu" kogus "Tähetund", lk 123
Draama
[muuda]Üht küngast tean, kus õitseb liivatee
ja kasvab nurmenukk ja kannike
ning baldahhiiniks kuslapuuga koos
on põimund kibuvits ja muskusroos.
- William Shakespeare, "Suveöö unenägu", II vaatus, I stseen, tlk Georg Meri, W. Shakespeare, "Kogutud teosed" III, Eesti Riiklik Kirjastus 1963, lk 335-336, Oberon
