Mine sisu juurde

Begoonia

Allikas: Vikitsitaadid
Robert John Thornton, Begonia obliqua (1799)
Emmy Thornam (1852–1935), "Valged ja roosad begooniad", s.d.
Pegi Nicol MacLeod, "Autoportree begooniaga" (1935)

Begoonia (Begonia) on mitmeaastaste õistaimede perekond umbes 1500 liigiga, mille looduslik leviala on Lõuna- ja Kesk-Ameerikas, Aafrikas ja Lõuna-Aasias. Külmema kliimaga aladel on mitmed begoonialiigid populaarsed dekoratiivtaimed.


Proosa[muuda]

  • Vaksaliflooral on kaks alamklassi: perroonitaimed ja pan jaamaülema aia taimed. Perroonil, harilikult rippuvates korvides või vahel vaksalihoone simssidel ja akendel, edenevad iseäranis hästi kressid, seejärel lobeeliad, pelargooniumid, petuuniad ja begooniad, kõrgema kategooria vaksalites vahel ka tondipead. Vaksalifloora torkab silma ebatavalise õiteohtruse ja kirevusega. Pan jaamaülema aed on botaanilises mõttes vähem ilmekas; seal kohtate roose, meelespealilli, võõrasemasid, lobeeliaid, kuslapuid ja muid sotsioloogiliselt üksteisest vähe erinevaid liike.
    • Karel Čapek, "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 73



  • Seal seina ääres, mõne sammu kaugusel olid kõik Tistou täidetud lillepotid viie minutiga õitsele löönud!
Saage meist õigesti aru: siin polnud tegu mõne arglikult tärkava, kahvatu võrsekesega. Oh ei! Igas potis õitses lopsakas begoonia ja kõik need begooniad reas olid nagu tihe punaseõieline põõsastik.
"See on ju uskumatu!" ütles Valgevunts. "Kulub vähemalt kaks kuud, enne kui begooniad niisuguseks kasvaksid!"
Ime on ime. Algul seda vaid märgatakse, hiljem püütakse aga ka seletada.
  • Maurice Druon, "Tistou, roheliste sõrmedega poiss", tlk Helle Michelson, 1976, lk 45


  • Pika ja kitsa hoovi sissekäigu ees kasvas kaks suurt eukalüpti. Murenenud müüri ääres õitsesid roosipõõsad ja tohutu suured begooniad. Alumise korruse akendest ja klaasitud korteriustest vilkusid televiisorite helesinised silmad. Liikumatult konutasid vanakesed tugitoolis, pilk ekraanile suunatud.
  • Julian Stryjkowski, "Siirius", tlk Gunnar Kaarend, LR 6/1973, lk 26

Luule[muuda]

See kangelaskalmistu kummalist kannab
üht nimetust mingi lõunamaa puu.
Miks „Kranji” nii ülemeelikult helab,
kui ometi tummaks jääb sadade suu...

Siin õitseb begoonia roosatav puhm,
näen valevaid sambaid roodudes sirgeid,
kus muru all kuulsate kaitsjate põrm -
hulk noori, kord uljaid ja virgeid.

  • Karin Saarsen, "Kranji kangelaskalmistul (Singapuri ja Malaisia piiril)" kogus "Lõvi ja orhidee" (2002), lk 54


Aa, ütlesin tasa. Aeg.
Ei öelnud agoonia.
Hetk kõlas kui võõras naer.
Aknal põles begoonia.

  • Doris Kareva, "* See õhtu kõlas kui karjatus" valikkogust "Armuaeg" (1991), lk 17