See on silmapete, nagu sureksid lilledsügisel; vastupidi — siis nad just sünnivad. Me ütleme, et loodus puhkab, tegelikult tungib ta sel ajal edasi nagu meeletu. Ta ainult sulges kaupluse ja laskis varbkardinad alla; kuid nende taga pakitakse juba uut kaupa lahti ning riiulid on täis, nii et vajuvad looka. Inimesed, see ongi tõeline kevad; see, mis praegu pole valmis, ei saa enam valmis ka aprillis. Tulevik ei ole mitte ees, vaid võrsete kujul juba käes; ta on juba meie hulgas; aga seda, mida pole meie hulgas, seda ei saa olema ka tulevikus. Me ei näe võrseid, sest nad on mulla sees; me ei tunne tulevikku, sest ta on meis endis. Vahel tundub meile, et meist, kes me oleme maetud mineviku kuivanud säilmete alla, õhkub kõdulõhna; aga kui me võiksime näha, siis veenduksime, kui palju tüsedaid valgeid võrseid rajavad endale teed selles vanas kultuurpinnases, mida nimetatakse tänaseks päevaks; kui paljud seemned ajavad idusid; kui paljud vanad taimed koguvad ja koondavad jõudu elavaisse pungadesse, mis ükskord puhkevad õitsvale elule; kui me võiksime näha tuleviku varjatud pulbitsemist meie endi hulgas, siis ütleksime arvatavasti, et meie mured ja meie skeptitsism on suur-suur jama; et kõigest kõige parem on olla elav inimene; see tähendab — inimene, kes kasvab.
