Rex Stout

Rex Todhunter Stout (1. detsember 1886 – 27. oktoober 1975) oli Ameerika Ühendriikide kirjanik, tuntud eelkõige oma krimijuttudega, mille peategelane on gurmaanist ja orhideekasvatajast detektiiv Nero Wolfe. Vähem tuntud eradetektiiv samas maailmas, Tecumseh Fox, saab oma ülesannetega niisama edukalt hakkama.

"Liiga palju kokki"[muuda]

Tõlkinud Peeter Villmann. Tallinn: Katherine, 1997 (Originaal: Too Many Cooks, New York: Farrar & Rinehart, 1938)

Ma olen alati uskunud, et laugasnaised — need, kellel pruukivat vaid kolm korda aeglaselt lauge liigutada ning sa oledki otsapidi mülkas ja võiksid samahästi kohe alla anda — on peibutiseks pelgalt kollanokkade jaoks; aga selles võisin ma küll veenduda, et kui Dina Laszio on su üksikuna kätte saanud ja hoolega asja juurde asunud ning väljas sajab vihma, siis läheb sul sellest naeruga pääsemiseks vaja midagi huumorimeelest enamat. Tema oli juristide peale ingverijoogi loksutamise staadiumi juba ületanud. (lk 47)
[Dina Laszio:] "Marko ütles kunagi ammu, et naised ei meeldi teile."

Wolfe raputas pead. "Ma saan ütelda vaid seda, et taas mõttetus. Säärase häbematuseni ma ei küüni. Naised on jahmatamapanevad ja edukad loomad. Ma lihtsalt säilitan sündsuse huvides minus mõne aasta eest asjaolude sunnil välja arenenud välispidist immuunsust. Tunnistan üles, et teie suhtes tunnen ma küll spetsiifilist vaenulikkust. Marko Vukcic on minu sõber, teie olite tema naine — ja te hülgasite ta. Teie ei meeldi mulle." (lk 137)

[Wolfe missis Lasziole:] ".. Mul pole midagi sõnamõõkade ristamise vastu siis, kui selleks on aega, kuid praegu on kesköö ja teises toas ootavad minuga kohtuma tulnud inimesed. Palun lubage mul lõpetada. Lubage mul seda udu pisut hajutada. Ma tunnistasin üles oma vaenulikkuse teie vastu. Ma tundsin Marko Vukcicit nii enne tema abiellumist teiega kui ka pärast seda. Ma nägin temas asetleidnud muutust. Miks ma poleks pidanud siis tundma tänulikkust nähes, et te olete oma aktiivsusele teise tegevuspõllu leidnud? Sest teist jäid järele rusud. Inimese kokaiiniga harjutamine ei ole sünnis tegu, kuid nõnda toimimine ja seejärel ta uimastitagavarade ootamatu kõrvaldamine on koletislik tegu. Looduse ilmselge kavatsuse kohaselt jagab mees nii kehalist kui ka hingelist laadi hellust naisele ning naine jagab seda mehele, kuid teis ei leidu hellust kellegi jaoks; teist, teie silmadest, huultelt, pehmest nahast, kehakujust ja liigutustest lähtuv vine ei ole mitte heatahtlik, vaid pahaloomuline. Ma möönan, et teis oli kõike — te olite täis elu, teil olid teie vaistud ja himud, te nägite Markot ja tahtsite teda. Te ümbritsesite ta oma miasmidega — tegite neist ainsa õhu, mida ta tahtis hingata — ja seejärel võtsite need temalt ette hoiatamata, kapriisi ajel ning jätsite ta vaevaliselt õhku ahmima." (lk 139–140)
"Marko!" Wolfe'i hääl kõlas turtsakalt. "Ma olen sulle sageli rääkinud, et see on sinu kõige halvem harjumus. Kui sa iseendaga vaidled, siis tee seda ka iseenda peas; ära tee säärast nägu, nagu oleksin mina see, keda sa veenda püüad või kellele sa labasusi karjud. Sa tead väga hästi, millest elu koosneb — elu koosneb kõigest inimlikust ja selle hulka kuulub ka inimestele ja koertele ühiste himude sündsusekohane ning intelligentne vaoshoidmine. Inimene ei õgi aplalt loomakorjust ega vingu ehast koiduni künkanõlval; ta sööb mõistlikus koguses hästivalmistatud toitu siis, kui see on talle kättesaadav, ning rahuldab oma ihasid arukalt ja sobival moel." (lk 179)

"Testament"[muuda]

Testament. Lõhutud vaas. Tõlkinud Ralf Toming. Mirabilia. Tallinn: Eesti Raamat, 1986 (Originaal: Where There's a Will, New York: Farrar & Rinehart, 1940)

Hoolimata suurepärasest lantšist, mille Fritz oli meile serveerinud, olin ma tol palaval juulipäeval valmis kogu maailma kümne penni eest maha müüma. Mu puhkus oli läbi. Euroopast saabuvad uudised tekitasid soovi panna mereranda iga kümne jardi tagant silt: "Eraomand. Haidele ja riigimeestele sissepääs keelatud." (lk 3)
[Archie Goodwin:] "Teeme kokkuvõtte Noelist, kes suri teisipäeval. Näib, et Daniel Culleni kompanii Wall Streeti kontoris oli tema kirjutuslaual rida nuppe — üks iga Euroopa ja Aasia riigi jaoks, Lõuna-Ameerikast rääkimata. Kui ta vajutas mingile nupule, siis astus sellele vastava riigi valitsus tagasi ja Noelilt küsiti telefoni teel, keda järgmiseks tüürile panna." (lk 4)
Wolfe kortsutas kulmu. Ta vihkas testamenditülisid ja kord isegi ütles ta ühele potentsiaalsele kliendile, et ta pole nõus surnud mehe soolikatega köit vedama. (lk 9)
Fritz oli oma suurejoonelisel viisil sisenenud, kuid ootamatu müks ahtri parempoolsesse ossa ei lasknud tal täies hiilguses esineda. Mu silmad suurenesid, kui ma nägin, kes temast mööda trügis ja teda seejuures kogemata müksas — meie vana sõber inspektor Cramer mõrvaosakonnast. Tema kannul oli oma pessimismi poolest tuntud ringkonnaprokurör Skinner ning neile järgnes vuntse kandev ja möödunud aasta õlgkübarat käes hoidev kondine mehike. Müksu saanud Fritz nägi ära, et tal pole enam kellegi tulekust teatada, astus kõrvale ja püüdis võimalikult vähe nördimust ilmutada. (lk 35)
[Skinner:] "..Ma olen riigisekretär Dunni ja tema administratsiooni poliitiline vastane, äge vastane, aga jumal hoidku, haisupommidega ma ei võitle .." (lk 37)
Ma panin telefonitoru ära, läksin tagasi auto juurde, istusin sisse ja ütlesin Fredile:

"On alanud uus ajastu. Maakera on hakanud teistpidi pöörlema. Mr. Wolfe sõitis taksoga kodust ära ühte asja uurima."

"Huh? Segane oled või?"

"Ei ole. Jumala ausõna, nagu Fritz ütleb. Ta tegi seda tõepoolest. Nii et kui sa…"

"Aga jeesus, Archie. Ta saab ju surma või midagi niisugust." (lk 63)

Enne kui ta sõnagi ütles, teadsin ma täpselt — rohkem tähelepanekute kui isiklike kogemuste põhjal —, mis seisundis ta on. Sa jood öö läbi ja vajud ära, keegi viib su koju ja paneb voodisse. Kui sa ärkad, pole sul aimu, mis päev on, millal su peas metroo tööle pandi ja mitu inimest su matusel käis. Aga midagi drastilist on otsekohe tarvis ette võtta. Sa tõmbad püksid ja kingad jalga, komberdad tänavale ja seda mööda mõnda baari, tellid topeltviski ja rüüpad selle ühe lonksuga ära, ajades võib-olla veerandi sellest maha. Teisest topeltviskist ajad sa maha palju vähem ja kui järg jõuab kolmanda kätte, ei värise sa enam peaaegu üldse ega raiska piiskagi. Siis, ehkki sa pole veel päris võimeline kalendrist kuupäeva vaatama, on sul kindel tunne, et oled valmis kõigega toime tulema, millega on vaja toime tulla, ja sa astud minema. (lk 101)
Veidi hiljem, kui ma köögis sidruneid pigistasin, tuli Cramer. Fritz viis ta kabinetti, varsti läksin ka mina sinna ja pakkusin talle klaasi head külma sidrunijooki. Ta ei vaevunud isegi ei ütlema, ta ainult uratas ja vaatas mind niisuguse pilguga, nagu oleksin ma linnapeale tema kohta kaebekirja saatnud.

Ma panin mõlemad klaasid oma kirjutuslauale, võtsin istet, ütlesin talle: "Tänane ilm on lihtsalt hirmus" ja segasin lusikaga jooki.

"Minge põrgusse," soovitas Cramer. "Ma tahan Wolfe'i näha."

"Okei, vennas." Ma rüüpasin jooki. "Ta tuleb mõne minuti pärast alla. Mitte miski, mis te talle ütlete, ei riiva mu tundeid. Ma kavatsen oma koha üles öelda. Ta riukleb ja salapäratseb jälle ja mul on sellest kõrini. Saate aru? Inimesed helistavad tosinate kaupa ja ma ei tohi kõnesid pealt kuulata, sest ma ei suuda oma näoilmet valitseda. Ptüi! Ma pole muud kui ori. Neetud lakei. Kuidas on väljavaated politseis tööd saada?"

"Pidage suu."

"Hea küll, ma üllatan teid. Ma pean suu." Ma tegin seda ja jõin sidrunijooki. (lk 145)

"Valearvestus"[muuda]

Tõlkinud Heli Leek. Öölane. Tartu: Elmatar, 2003 (Originaal: Bad for Business, in: The Second Mystery Book, an anthology. New York: Farrar & Rinehart, 1940)

[Tec Fox:] "Kus te töötate?"

[Amy:] "Bonnery ja Raffray juures. Nende kontor on Madisoni avenüül…"

Fox noogutas. "Ma tean. Firmat peab Dol Bonner. Selle firma tegutsemise aluseks on teadmine, et suurem osa meestest muutub varem või hiljem hooletuks, kui nad räägivad kena naisterahvaga, eriti kui see naine on lisaks kõigele ka kaval ja oskab vestlust juhtida. .." (lk 20-21)

[Tec Fox:] ".. Kui ma kellegi jälgi juba ajan, siis olen ma täpselt nagu indiaanlane ning ma ei söö ega maga. Välja arvatud muidugi tavalistel söögi- ja magamisaegadel." (lk 85)

"Lõhutud vaas"[muuda]

Testament. Lõhutud vaas, tlk Ralf Toming, sari: Mirabilia. Tallinn: Eesti Raamat, 1986 (Originaal: The Broken Vase, New York: Farrar & Rinehart, 1941)

[Politseikapten:] "Mr. Jan Tusari tappis kuul, mis sisenes tema lahtisest suust ja väljus pealaest. Ametlik järeldus on praegu, et ta laskis enese ise maha, ja pole põhjust arvata, et seda järeldust muudetakse. .." (lk 174)
[Diego Zorilla:] "Jan oli väga romantiline kuju. Tegelikult oli ta tõeliselt romantiline — nagu ta täna õhtul tõestas." (lk 180)
.. liikusid kuuldused, et Tusar oli pidanud plaani Dora Mowbrayga abielluda, kuid Dora polnud teda julgustanud ja Dora isa oli sellele kindlalt vastu seisnud. Kui Lawton Mowbray oli mõni kuu tagasi oma kontori aknast surnuks kukkunud, oli isegi sosistatud, et Jan Tusar oli ta tõelise armastuse teelt tõkke kõrvaldamiseks viimasele teekonnale saatnud; aga see oli Diego arvates olnud üksnes tilk hapet kuulujutu räpaselt keelelt, sest nii romantiline polnud Jan ka olnud. (lk 181)
[Tec Fox:] "..Ausalt, inspektor, ma jätan selle asja suurima heameelega teie hooleks, kaasa arvatud mõrv — kui mitte juriidiliselt mõrv, siis ikkagi mõrv —, mille ohver oli Jan Tusar. Ärge unustage seda asjaolu, sest see moodustab osa teie probleemist. Ma proovisin sellega kätt, aga midagi ei tulnud välja. See ajas mulle hirmu peale. See oli liiga kaval ja liiga peen. Tappa inimene viiulisse värnitsa kallamisega! Kas te suudate kujutleda mõistust, mis niisugusele ideele tuli? Loodetavasti suudate. Te peate seda tegema, kui tahate Perry Dunhami tapjat tabada." (lk 233)
Ta seisis ja põrnitses neid. Ta nägi isegi Dora silmade pehmet helki, kuid talle ei pööratud mingit tähelepanu; ta kuulis ka Dorale otsa vaatava Ted Gilli hääle õndsat pominat…

Fox oli küllalt lähedal, et neid puudutada…

Vaguni teisest otsast hüüdis vagunisaatja: "Brewster!"

"Oh," ütles Dora, "Brewster." Ted noogutas, tõmbas sügavalt hinge, mis näitas, et ta oli hingamise hooletusse jätnud, rebis pilgu Doralt lahti, tõusis, sirutas käe mantlite järele, pani tähele, et teda silmitsetakse, pööras pead ning ütles rahulikult ja häirimatult:

"Tere."

Dora vaatas üle pingi seljatoe. "Oh, tere!"

Fox vangutas aeglaselt pead. "Püha Peetrus."

"Me läheme Brewsteris maha," kuulutas Ted ja ulatas Dorale mantli, nagu oleks see olnud tehtud inglitiivasulgedest ja tähetolmust.

"Jah," ütles Fox tõsise häälega. "Me oleme kohal. Pange mantlid selga."

Rong veeres perrooni ette ja peatus. Fox järgnes Dorale ja Tedile mööda vaguni vahekäiku ning trepiastmeid. ..kui ta jõudis akna alla seisma jäänud paari juurde, ütles Ted parajasti Dorale:

"See on esimene koht, kuhu me oleme koos sõitnud. Brewster. Aga viimaseks see ei jää. See on kena väike jaam. Väga kena."

"Rääkige," nõudis Fox.

Dora naeratas talle.

"Oh jah," ütles Ted tema nägu meelde tuletades sõbralikult. "Arvatavasti võlgnen ma teile seletuse. Kas te saite telegrammi?"

"Sain küll. See teatas, et miss Mowbray on minu telegrammi kätte saanud."

"Jah. Aga see polnud teie, vaid minu telegramm. On õnnelik juhus, et te sama rongiga sõitsite. Vaadake, ma arvasin, et vastustelegrammi Dora tõenäoliselt ei saada, vaid istub lihtsalt rongi, mille väljasõidu aeg oli telegrammis, sest ma märkisin, et asi on väga tungiv…"

"Ja kirjutasite telegrammile alla minu nime."

"Jah, ma kirjutasin selle telegrammiplangile. Igatahes. Ma olin sunnitud seda tegema. Ma arvasin, et te ei saa sellest üldse teada, ja polekski saanud, kui Dora ei oleks vastustelegrammi saatnud. Häda oli selles, et ta ei tahtnud mind näha. Ta ei lasknud mul endaga rääkida. Mu kirja saatis ta tagasi. Ta ei saanud aru, miks ma Méxicosse Hebele järele sõitsin. Ma teadsin ― see tähendab, ei teadnud, aga lootsin ―, et kui mul õnnestub temaga mõnes niisuguses kohas kokku saada, nagu näiteks rongis… vaadake, ta arvas, et ma olen närune naistekütt…"

"Ei arvanud," vaidles Dora vastu. "Ma arvasin ainult, et…"

"Vabandage," ütles Fox kuivalt. "Selle jaoks on teil poolteist tundi aega olnud. Ma kahtlen, kas teie pähe praegu midagi muud mahub, aga ma ei sattunud sellesse rongi õnneliku juhuse tõttu. Ma helistasin New Yorgist koju, mulle räägiti sellest telegrammist ja ma sõitsin neljakümne nelja minutiga Viiekümne Seitsmendalt tänavalt Croton Fallsi. Hawthorne'i ringi liikluspolitseinik on elus ainult sellepärast, et tema hüpe ei jäänud kümnendik sekundit hiljaks; ma riskisin sellega. Sõites sada miili tunnis, möödusin ma kõrvalteelt tulevast autost võib-olla kolme tolli kauguselt."

"Jesses," ütles Ted rõõmsameelselt, "siis läks teil küll hästi!"

"Ma tahaksin, et oleksin teiega kaasas olnud," kuulutas Dora. "Ma olen alati tahtnud kas või üks kordki niimoodi sõita."

"Ah nii?" küsis Ted etteheitvalt. "Ah sa tahaksid, et oleksid temaga kaasas olnud?"

"Noh…" Nende pilgud kohtusid ja nad jäid teineteisele otsa vaatama. "Ma tahaksin, et mul oleks kaksikõde ja et tema oleks Foxiga kaasas olnud."

Asi oli ilmselt lootusetu; nende ajud olid täielikult lakanud funktsioneerimast. (lk 260–262)

[Tec Fox:] "Teile tundus, et teid ei ohusta miski. Aga tegelikult kujutate te enesest kavaluse ja rumaluse erakordset segu. Mingit üksiktoimingut saab inimene varjata ja igavesti varjul hoida, aga igasugune pidevalt jätkuv tegevus tuleb varem või hiljem päevavalgele. Teie vahekord miss Tusariga sai teatavaks Mowbrayle ja hiljuti ka Jan Tusarile. Ma ei tea täpselt, millal ja kuidas; miss Tusar täidab kahtlemata selle lünga; enne kui tuleb päev, mil te kohtu ette astute, räägib ta tõenäoliselt veel palju muudki, et teda ei süüdistataks kaasosalisuses. Võib isegi olla, et Jan nägi õe korteris Wan Li vaasi nagu hiljem Diego — teie vaasi, mille te ise olite sinna viinud. Igatahes sai ta sellest teada, te ei meeldinud talle ja ta oli teie naisele palju tänu võlgu. Ta rääkis teile, mida ta teab, ja esitas ultimaatumi: lõpetage vahekord tema õega või ta teatab teie naisele. Te vastasite sellele ähvardusele kuratliku kaalutletusega ja maoliku kavalusega; mõni tund enne Jani suurt kontserti valasite te tema viiulisse värnitsat. Te tundsite tema iseloomu ja temperamenti; te teadsite, et meeleheitele aetuna võis ta enese isegi tappa; ja seda ta tegi." (lk 300)

"Parimateski perekondades"[muuda]

Tõlkinud Ralf Toming. Tallinn: Katherine, 1995 (Originaal: In the Best Families. New York: Viking Press, 1950)

Teataval määral tundsin ma mrs. Rackhamile kaasa, aga mis silma torkas, see oli tema kindel veendumus, et rikkad inimesed võivad alati saada, mida tahavad, kui nad ainult raha välja laovad. Sellest piisab, et ausal töömehel, ütleme näiteks eradetektiivil, kopsu üle maksa ajada. Mõnel juhul muidugi on see veendumus õigustatud, aga rikastele inimestele kipub arusaamatuks jääma, et leidub olulisi erandeid.

Käesolev juhtum siiski erand polnud ja ma lootsin, et Wolfe seda taipas. (lk 15)

Ka pärast seda, kui kohale oli jõudnud ringkonnaprokurör Cleveland Archer ise, polnud õhkkond soodne sirgjooneliseks seaduste järgimiseks. Nad kõik muidugi austasid seadusi, aga tarvis oli silmas pidada teatavat perspektiivi ja midagi niisugust pole kerge teha, kui tapetud on mrs. Barry Rackhami taoline silmapaistev rikas maksumaksja ning lühike kahtlusaluste nimekiri hõlmab a) tema abikaasat, praegust leske, kes võib nüüd ise olla silmapaistev rikas maksumaksja, b) võimekat noort poliitikut, kes on valitud osariigi alamkoja liikmeks, c) tapetu miniat, kes võib olla silmapaistvam rikas maksumaksja kui lesk, ja d) miljardidollarise käibega New Yorgi panga asepresidenti. Kõik need isikud moodustavad osa perspektiivist, ehkki su südamesoov on, et see poleks nii ja sa saaksid koondada tähelepanu ülejäänud kolmele kahtlusalusele: e) tapetu nõole, sõbralikke suhteid mitte sõlmivate koerte kasvatajale, f) tapetu sekretärile, lihtsalt palgatöötajale, ja g) New Yorgi eradetektiivile, kelle keel on juba ammu kärpimist vajanud. Niisuguses olukorras pole lihtsalt võimalik kogu seltskonda White Plainsisse viia ning poistele öelda, et nad hakkaksid kilde lahti lööma ja hoiaksid killud alles. (lk 56)
Marko tegi mingit häält, mis arvatavasti pidi väljendama kaastunnet. "Mu vaene noor sõber," ütles ta vabandavalt, "mitte mingit kiiret ei ole. Maja müümine pole nagu lambakotleti müümine. Esialgu jääte arvatavasti sinna elama."

"Kas ta ütles, et ma peaksin jääma?"

"Ei. Aga miks te ei peaks? See on mu enese mõte ning sellega jõuame viienda ja viimase asjani: Nero juhtnöörideni teie jaoks."

"Oh, ta andis minu jaoks mingid juhtnöörid. See oli temast kena. Mis need on?"

"Te peate tegutsema, tuginedes kogemustele ja juhindudes intelligentsist." (lk 84)

..according to your intelligence guided by experience.

[Lily Rowan:] "Archie," ütles ta, "ma teadsin neetult hästi, et ühel päeval juhtub miski, mis teeb tasa kogu aja, mille ma olen sinu peale raisanud. Ma lihtsalt tundsin seda."

[---]

".. Ma mõtlesin au, mis mulle sinu kaudu osaks sai. Ma olen kogu Ameerikas ainus naine, kes on kallistanud Nero Wolfe'i. .. Tal on stiili." (lk 184)

"Must mägi"[muuda]

Tõlkinud Taivo Varjo. Elmatar, 2010. (Originaal: The Black Mountain, New York: Viking Press, 1954)

[Nero Wolfe:] Ma vihkan klišeesid, eriti selliseid, mida on kasutanud juba fašistid ja kommunistid. Sellised väljendid nagu suur ja õilis eesmärk ning töö vilja röövimine haisevad pärast seda, kui neid on kasutanud Hitler ja Stalin ning teised nendesarnased satikad. Pealegi, meie sajandil toimuva teaduse võidukäigu ajal pole inimõiguste ja vabaduse nõudmine midagi erilist. See peaks olema iseenesestmõistetav. (lk 27)

"Šampanja ühele"[muuda]

Rex Stout, "Šampanja ühele", [tlk märkimata], Tallinn: Katherine, 1994. (Originaal: Champagne for One, New York: Viking Press, 1958)

Wolfe urises nagu lõvi, kes taipab, et peab oma mõnusast koopast toiduotsingule lahkuma. Tegelikult oleks Wolfe'i õigem võrrelda elevandiga, aga elevandid ei urise. (lk 66)

[Wolfe:] "Pole midagi haletsusväärsemat kui mees, kes tunneb hirmu naisterahva ees." (lk 99)

"Ühest asjast ei saa ma aru," ütles Rose Tuttle püsti tõustes. "Mr. Goodwin ütles, et ta ei viibi seal detektiivina, aga tegelikult ta ju on detektiiv ja ma ütlesin talle, et Faithil on mürk kaasas, nii et tema peaks täpselt teadma, mis juhtus. Poleks kunagi arvanud, et detektiivi juuresolekul on võimalik kedagi ära tappa."

Väga pealiskaudne ja ebaküps vaatenurk, mõtlesin, kui tõusin, et neid välja saata. (lk 130)

"Faktid on faktid," pomises Beverly Kent. Igati kohane ja ühele diplomaadile sobiv väljendus. Kui ta kord ametiredelil kõrgemale tõuseb, võib loota midagi veelgi peenemat, nagu näiteks "fakt on fakt on fakt". (lk 132)

[Wolfe:] ".. See on ju solvamine, kui abieluettepanekut, mehe suurimat kapitulatsiooni, peetakse vaid nipsaka vastuse vääriliseks. .." (lk 159)

Kui on vaja end mõnele mehele sappa haakida, siis on soovitatav teada, kus see mees parasjagu viibib. Mu olukord ei olnud eriti kiita. Minu poolest võis Byne olla Jersey Citys või Brooklynis või veel mõnes kolmandas kohas kaasa löömas pokkerimaratonis või hoopis kodus haigena voodis või pargis jalutuskäiku tegemas. Et piisavalt õhku saada, käisin maha kaks miili kuni Bowdoin Streetini, leidsin Bowdoini ja Arbori nurgalt telefoniputka ning helistasin Byne'ile. Keegi ei vastanud. Nüüd vähemalt teadsin, kus teda pole, ja pidin võitlema järjekordse kiusatusega. Alati tekib kiusatus luku kallal pusida, seda enam, et parim võimalus oma kõrvakuulmist kontrollida on siseneda kutsumatult mõnda kodusesse kindlusesse ning seal ringi vaadata, ise samal ajal kuulatades, kas trepilt kostab samme või on kuulda lifti liikumist. Kui te neid hääli õigel ajal ei taba, on teie kõrvakuulmine puudulik ja te peaksite ametit vahetama, niipea kui jälle vabaduses olete. (lk 171)

[Wolfe:] "[---] Küsin nüüd teilt kõigilt: kas teile torkas mr. Granthami käitumises midagi silma?"

Esikusse viiva ukse juurest kostis köhatus. Seal seisis seersant Purley Stebbins, tema suur kogu varjas poole ukseavast. "Ma ei tea, kas järeldus või mis," lausus ta, "aga ma märkasin, et ta kandis klaase iga kord ühtemoodi. Paremas käes hoidis ta klaasi kõrgemalt, pöial ja kaks sõrme vastu karikat, vasakus käes madalamalt, jalast. Ja endale jättis ta selle, mis tal oli paremas käes, ja teistele andis selle, mis vasakus. Iga kord."

Ma polnud kunagi varem näinud, et Wolfe vaataks Purley'd varjamatu imetlusega. "Tänan, mr. Stebbins," ütles ta. "Te oskate oma silmi kasutada. [---]" (lk 213)

"Liiga palju kliente"[muuda]

Tõlkinud Peeter Vilmann. Tallinn: Katherine, 1996 (Originaal: Too Many Clients, New York: Viking Press, 1960)

Üheksakümmend kaheksa protsenti meestest, kes on võimelised suuri honorare maksma, kannavad kaabut. (lk 4)

[Archie Goodwin:] "..Kui sa unustad kuni edasise teadaandmiseni mu uudishimu Yeageri kohta, panen ma su oma jõulukaardisaajate nimekirja. Tänavu on selleks kahekümnes värvitoonis abstraknte maal ja järgmine sõnum: "Soovime, et ka teie naudiksite seda meid koera vannitamas kujutavat pilti. Pühadetervitused Archie'lt, Mehitabelilt ja lastelt.""

[Lon Cohen:] "Sul pole ei Mehitabelit ega lapsi."

"Kindel see. Just sellepärast ongi maal abstraktne." (lk 18)

[Nero Wolfe:] "Kui mitu korda olen ma sulle ütelnud, et impulsiivsus on voorus vaid siis, kui viivitamine on ohtlik?"

"Oh, kuus tuhat korda." (lk 23)

Vajutasin kellanupule. Hetke pärast läks uks lahti ning mulle vaatas vastu üks kolmest kõige kaunimast naisisikust, keda ma olen üldse nägema juhtunud.

Ta naeratuse, kuninganna reakodanikule määratud naeratuse põhjal võis arvata, et ma kas ajasin suu ammuli või ahhetasin. Ta tegi häält. "Kas te tahate midagi?" Ta hääl oli tasane ja pehme, ilma hõngahtusteta.

Ainus ütlemist vääriv asi oli: "Muidugi, ma tahan teid," kuid ma suutsin seda endale hoida. Ta oli kaheksateistkümnene, pikk ja sihvakas, ta nahk oli selle nõmmeliivatee mee karva, mida Wolfe endale Kreekast hangib, ja ta oli äärmiselt uhke millegi üle, mis ei olnud ta välimus. Kui naine on uhke oma välimuse üle, siis on ta naeratus lihtsalt üleolev. (lk 29)

Kõigepealt torkasid silma siid ja nahk. Enamjaolt punast, aga ka kahvatukollast siidi oli nii seintel, laes kui ka kušettidel. Nahka oli tubli kolmandiku seinapinnast enda alla võtvate piltide — maalide — tüdrukute ja naiste seljas. Kõikidest ilmakaartest paistis alasti nahka. (lk 35)

Kui teil tuleb kunagi teha valik, kas lasta endale kallale karata teie kasvuga mehel või teile vaid lõuani ulatuval naisel, siis mina soovitan teil valida mees. Kui mees on relvastamata, siis on küll võimalik, et kõige halvemal juhul lööb ta teid põrandale, aga Jumal ise teab, millega võib hakkama saada naine. Ning mehe võite te ju ise esimesena põrandale virutada, naisele te aga kolakat anda ei saa. Meg Duncan ründas mind täpipealt samamoodi, nagu ründas kümne tuhande aasta eest oma meest või mõnda teist meest naissoost koopaelanik — küünised kriipimiseks õieli, suu hammustamiseks valla. (lk 39)

[Nero Wolfe:] "Jah. Tänapäeva saatür on poolenisti inimene, poolenisti siga ja poolenisti eeslitäkk. Tal puudub isegi kelmikuse sarm; ta ei toetu flööti käes hoides puu najale. Lõbujanu on ainus talle ta atika esivanematest külge jäänud omadus ja ta joob seda janu täis pimedates nurgatagustes või teiste meeste voodites või hotellitubades, aga mitte künka päikesepoolsel nõlval õlipuu varjus. See alp lihahimu varjupaik, mida sa mulle kirjeldasid, on küll armetu aseaine, kuid mister Yeager näitas vähemasti üles püüdlikkust. Siga ja eeslitäkk, jah, seda küll, kuid temas oli ka toda flöödimängija pingestatust — nagu oli kunagi, noorpõlve aegu, ka minus. .." (lk 52)

[Nero Wolfe:] "Ma möönan, et üks pisikene võimalus siiski eksisteerib: kes on see eile end Yeagerina esitledes siin käinud mees ja miks ta siia tuli?"

Raputasin pead. "Kahju küll, kuid ma ei saa teile meelehead valmistada. Kas te mu aruannet lugesite?"

"Jah. Ta on silmanähtavalt inimene, kes tunneb erilist ja haritud kiindumust sõnade vastu. Ta ütles: "Muidu olnuks siia tulemine pelgalt mõttetus." Ta ütles: "Kas ma võin rääkides konfidentsiaalsuses kindel olla?" Ta ütles: "Sellest piisab." Viimased kaks torkavad lihtsalt silma, esimene on midagi erakordset, "olnuks pelgalt mõttetus", aga mitte "poleks olnud mõtet tulla". Tähelepanuväärne."

"Kui teie nii ütlete."

"Ütlen küll. Kuid ü[h]tlasi tsiteeris ta niisama lihtsalt, muu jutu sekka John Websteri "Malfi hertsoginnat": "Teised patud kõigest räägivad, mõrv kisendab." Ta tsiteeris John Haringtoni "Alciliat": "Riigireetmisest ei tõuse kunagi tulu." Ta tsiteeris Browningi "Paracelsust": "Vaimu kõrgust mõõdetakse varju järgi, mida ta heidab." Inimesed tsiteerivad selleks, et oma erudeeritust demonstreerida, aga miks just sulle? Sina kuulsid teda ja sina nägid teda. Kas ta püüdis sulle muljet avaldada?"

"Ei. Ta rääkis ja muud midagi."

"Just nimelt. Ja tal olid keele peal valmis kahe Elizabethi ajastu mehe ja Robert Browningi sententsid. Üheaegselt Websterit ja Browningit tunneb vaid üks inimene kümne tuhande seast. Ta on pedagoog. Ta on kirjandusõpetaja."

"Teie ei ole ju."

"Ära tundsin ma ainult Websteri. Teised ma vaatasin järele. Haringtoni ma ei tunne ja Browning äratab minus vastikust. .." (lk 53)

Wolfe oli kabinetis lugemisasendi sisse võtnud ning raamatu lahti teinud; raamat oli Lyman Brysoni "Ülevaade inimese teadmistest tänapäeva maailma kohta". Olin kulutanud ühel õhtupoolikul tund aega selle läbi sirvimisele ega olnud näinud seal midagi tänapäeva saatürite kohta. (lk 61)

[Archie Goodwin:] "Ma pole Mariat pikemalt kirjeldanud ega kavatsegi kirjeldada, aga kui ma ükskord naist hakkan võtma, siis on tema nimestikus kolmandal kohal, ja kui mul poleks varasemaid kohustusi, siis võiks olla isegi esimesel. Ta võib küll olla pooleldi nõid, aga võrgutatud teda ei ole. Kui tema mõne saatüriga orgiab, toetub viimane flööti käes hoides graatsiliselt puu najale. .." (lk 64)

[Nero Wolfe:] ".. Arstide, juristide, torulukkseppade ja paljude teistegi kombel ammutan ma oma sissetuleku ligimeste hädade, kannatuste ja õnnetuste allikast. .." (lk 77)

Võhm oli mul peaaegu väljas. Päev oli olnud üksjagu teguderohke ning õhtu — üks tund Crameri ja neli paari aseringkonnaprokuröri seltsis — tõeliselt ränk. Tuhandele asjatundjate esitatud küsimusele vastamine on tõeliselt pingutav, kui te teate, et: a) teil tuleb hoida eraldi kaks komplekti fakte, millest ühtesid teavad nad juba nagunii ja teiste kohta loodate te Jumala nimel, et nad ei saagi neid kunagi teada; b) teist jäävad maha kirjalikud ülestähendused, mis võivad sokutada teile turjale säherduse süüdistuse, et selle alt te tõenäoliselt välja ei rabeleks; c) üksainus pisike vääratus võib asja täiesti vussi ajada. (lk 174)

Wolfe raputas pead. ""Loll" ei ole teie kohta õige sõna, miss McGee. Ütelgem pigem harpüia või vampiir. Ma ei mõista teie üle kohut, ma kõigest määran teie liiki. Ptüi." (lk 188)

Wolfe vaatas Julia McGee poole ja ütles sama karmkalgil häälel, kui oli olnud miss McGee omagi: "Teid ei vajata enam. Minge." Miss McGee hakkas midagi rääkima, kuid Wolfe nähvas talle: "Ei. Mu silmad on inetusega harjunud, aga teie solvate neid. Käige välja. Minge!" (lk 191)

"Uksekell helises"[muuda]

Tõlkinud Mark Sinisoo, Loomingu Raamatukogu, nr 32–34, Tallinn: Kirjastus Perioodika, 1967 (Originaal: The Doorbell Rang, New York: Viking Press, 1965)

Kehtivad juhtnöörid nägid igas olukorras ette mu oma kogemustest juhinduva taibukuse rakendamist. (lk 39)
Selle pika päeva õhtul, kui kell oli kümme minutit kümnel, läksin ma kööki. Wolfe ja Fritz seisid keset kööki laua ääres, vaieldes, kui palju kadakamarju tuleb panna küpsetatud hirveliha marinaadi. Teades, et see võib jätkuda lõpmatuseni, ütlesin ma: "Vabandage. Nad on kõik siin, ja veel enamgi. David Althaus, isa, tuli ka. Ta on kiilaspea, sinust paremat kätt kõige taga. Samuti advokaat nimega Bernard Fromm, sinust vasakut kätt kõige taga, nupukas ja teravapilguline mees."

Wolfe kortsutas kulmu. "Ma ei taha teda."

"Selge see. Kas ma ütlen talle seda?"

"Pagan võtaks!" Wolfe pöördus Fritzu poole. "Hästi, lase käia. Ma ütlen — kolm, aga edasi tee, mis tahad. Kui paned viis, siis ei hakka ma seda isegi maitsma; ma tunnen lõhnast. Neljaga võiks see päris hea olla." (lk 59–60)

Ma ei tahaks uuesti üle elada seda kahtekümmend kaheksat tundi.

Minek läbi metsa, teades, et seal on snaiperid ja mõni neist võiks olla kuskil puu otsas, nõuab julgust ja teravat pilku. Aga kui te ei tea, kas seal on snaipereid, teate ainult, et neid võib seal olla, siis on teine asi. Milleks siis kogu julgus ning valvas ja tähelepanelik pilk? Me ei teadnud, kas majas on mikrofone, ainult et neid võis olla. Kui Jarvis või Kirby oleks jätnud sõrme vannitoa ukse vahele ja hüüatanud "aihh!" või "kurat võtaks!", oleks see võinud rikkuda kogu mängu, aga ainult oleks võinud ja see tegigi olukorra põrgulikuks. Iga kord, kui tegin retke trepist üles, et kontrollida, kas Saul, Fred või Orrie on hallis ning kas nad pole tüdinenud ja hakanud juttu ajama, oli mul loll tunne. Täismehed ei vaata igal õhtul voodi alla, kas seal on murdvaras, ehkki seal võis mõni olla.

Kaks söögiaega olid eriti hullud, kus Wolfe ja mina, peamiselt Wolfe, pidasime ülal lõunalauajuttu, ülejäänud viis aga ainult sõid ja kuulasid. Proovige seda kunagi. Ma ei võinud isegi paluda mõnel neist võid ulatada, ma võisin ainult näpuga näidata. (lk 108)

"Kurtisaani surm"[muuda]

Tõlkinud Jaan Kabin. Tartu: Elmatar, 1999 (Originaal: Death of a Doxy, New York: Viking Press, 1966)

Ükskord ütles Nero Wolfe mulle uhkeldades: "Vultus est index animi" ja mina vastasin: "See pole kreeka keeles," ning lisasin, "vaid hoopis ladina vanasõna. Nägu on mõtete peegel." Sõltub muidugi, kelle nägu ja kelle mõtted. Pokkerilauas sinu vastas pole Saul Panzeri nägu absoluutselt mitte millegi peegel. (lk 8)

"Perekondlik asi"[muuda]

Tõlkinud Terje Hagur. Tallinn: Katherine, 1994 (Originaal: A Family Affair, New York: Viking Press, 1975)

Nihutasin Pierre’ile ühe kollastest tugitoolidest, istusin oma laua taha ja küsisin, milles on asi.

Ta laiutas käsi. "Selles, mida te ütlesitegi. Elus või surmas. Minu omas. Üks mees kavatseb mind tappa."

"See ei kõlba kuhugi. Head kelnerid on haruldased ja pealegi pole sa suremiseks küllalt vana. Kes ja miks?"

"Teie pöörate selle naljaks. Surm ei ole nali."

"Kindla peale on. Elu ei ole nali. Kes sind tappa kavatseb?"

"Sellest räägin ma mister Wolfe’ile." (lk 5)

"Mister Wolfe, tegelikult pole ma ei ülbe ega kasvatamatu," ütles Urquhart. "Ma istusin siia vaid sellepärast, et need härrad pidasid meie kõigi ladusat jutukust arvesse võttes vajalikuks nimetada oma esindaja ja valisid selleks minu. Mitte et nende keeled oleksid sõlmes. Kaks neist on juristid. Ma ei saa Sir Thomas More'i kombel ütelda: "… ja seadusemeest nende seas polnud.""

Kehvavõitu algus. Tsiteerijaid Wolfe ei armastanud ja More'i peale oli ta vihane, sest too oli Richard III-t laimanud. (lk 118)

[Archie Goodwin:] ".. Ta on seda tüüpi mees, kes heiskab esmalt kõik purjed ja hakkab end siis puhevile ajama, et ise neisse tuult teha." (lk 142)
Missis Bassett vaatles Wolfe'i, silmi tema pealt pööramata. Ta avas suu ning pani selle jälle kinni, kõvasti kinni, vaatas minu poole ja ütles: "Kas me ei saaks mõnda teise tuppa minna?"

[---]

Aga minu käitumisjoone otsustas ära tema, mitte mina. Kui ma pärast ukse sulgemist pöördusin, pani ta oma käed mängu. Kõigepealt haaras ta kinni mu käsivartest, siis aga pani käed ümber mu kaela ja surus näo vastu mu keskmisi roideid, kusjuures ta õlad värisesid. Hüva. Sellises asendis naise puhul ei ole võimalik isegi midagi aimata. Ta võib viidata sellele, et sul tuleb ta riidest lahti võtta, aga võib-olla on ta lihtsalt jalul püsimiseks lähimast toekast esemest kinni krabanud. Kuid oma kätel niisama alla rippuda lasta näis rumal ja nii võtsin mina tema ümbert kinni ja patsutasin ta tagumikku. Minuti vältel andsin ma ta pepule paar pisikest popsu, mis on ka üks viise küsimuse esitamiseks. Ta käte haare mu kaela ümber ei tugevnenud, mis on ka üks viise küsimusele vastamiseks. (lk 195–196)

Välislingid[muuda]