Mine sisu juurde

Jurist

Allikas: Vikitsitaadid
Honoré Daumier (1808–1879), "Kaks juristi", s.d.

Proosa[muuda]

  • Et olla hea seltskonnainimene, on väga kasulik teha midagi sellist, mis seltskonda huvitaks. Sellepärast on jurist või kaupmees kodanlaste hulgas rohkem hinnas kui filosoof, kirjanikust rääkimata.
    • Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme", tlk Krista Räni, Loomingu Raamatukogu 36/2004, lk 33-34


  • Preili Kallike võttis kotist paksu paberilehe ja asetas lauale. "See on veksel viiele tuhandele dollarile Ankh-Morporki Kuninglikust Pangast."
Jurist naeratas. "Usaldusväärne nimi," märkis ta ning lisas: "Vähemalt mingil ajal oli. Kirjutage siis alla, sinna, kuhu ma ristid tegin."
Ta jälgis hoolega, kuidas naine lepingule alla kirjutas, ja preili Kallikesele jäi mulje, et ta hoiab hinge kinni.
"Valmis," ütles preili Kallike ja lükkas lepingu üle laua.
"Võib-olla te rahuldaksite mu uudishimu, preili?" palus jurist. "Kuna tint rendilepingul juba kuivab..."
Preili Kallike vaatas ringi, nagu peidaksid rasked raamaturiiulid hulganisti kõrvu. "Kas te oskate saladust hoida, härra Willis?"
"Aga loomulikult, preili! Loomulikult!"
Preili Kallike vaatas jälle vandeseltslaslikult ringi. "Ikkagi tuleb sellest rääkida vaikselt," sosistas ta.
Jurist noogutas lootusrikkalt, kummardus üle laua ja tundis esimest korda üle paljude aastate oma kõrvas naisterahva hingeõhku.
"Mina oskan ka," ütles preili Kallike.


  • Kõik pilgud pöördusid Willikinsi poole, välja arvatud Vimesi pilk - sest varjus, jõugust kaugemal, oli jälle see neetud jurist, rahukohtu sekretär. Muidugi ei olnud ta jõuguga koos, ükski lugupeetud jurist ei kuulu kunagi jõuguga kokku, loomulikult mitte, tema ainult vaatas. (lk 231)
  • Ja nüüd mõtles härra Stoner kindlasti väga kiiresti. Kui tal vähegi aru peas oli ja kui ta "Õigusajakirja" ridade vahelt luges, siis teadis ta kindlasti, et härra Slant koogutab (üsna kangelt) rikaste ja mõjuvõimsate ees, talle ei meeldi eksimused ja talle ei meeldi, kui saamatud juristid ja tavainimesed seaduse mainet rikuvad, kuna tema uskus, et selle peaks jätma temataoliste vanade kõrge positsiooniga juristide ülesandeks, kes teevad seda hoolega, ülespuhutult ja 300 Ankh-Morporki dollari eest tunnis. (lk 236)
  • Ning härra Stoner oleks tõesti pidanud sellele mõtlema, et kuna paistis, et siinsed maaomanikud muutsid seadust oma soovile vastavalt, aga see on ikkagi juriidiliste ametite eesõigus, ei ole härra Slant sugugi rõõmus; ja kuna nüüd nõudsid kombed ja tavad, et härra Slant ei kõnniks enam ringi oiates ja käsi enda ees hoides (ühes käes efekti huvides võib-olla veel maharaiutud pea), oli teada, et ta maandab oma tusasust, kõneldes noorte tattninadest juristidega üsna pikka aega rahuliku, vaikse häälega, pärast mida need kinnitavad, et maharaiutud pea oleks selle kõrval nagu taimetoitlase valik. (lk 236)


  • [Moussa:] Sakslane on hea olla - sakslased elavad häbitundes ja patukahetsuses. Juut pole samuti halb olla - neid vihkab kogu maailm, kuid nemad ju teavad, et on väljavalitud rahvas. /---/ Kogu maailmas on tähtsatel kohtadel palju juute - õpetlasi, muusikuid, kirjanikke, juriste ja pankureid. See ärritab enamikku inimestest.
Kuid mis tunne on olla araablane! Meid on tuhat korda rohkem kui juute. Kuid keda tunneb maailm? Nasir ad-Din Tusi't? Avicennat? Mis tunne on kuuluda rahva hulka, keda on alati solvatud, ja kellel on alati õigus. Islam annab araablastele kindlust ja usku enese üleolekusse.
  • Ljudmila Ulitskaja, "Daniel Stein, tõlkija", tlk Ilona Martson, Tallinn, Tänapäev, 2013, lk 187-188