Telegramm

Proosa

Sest vaevalt jätab Roomas lausmaskuliinsus teile muljet avaldamata, ja milline ka poleks lausmaskuliinsuse väärtus riigile, võib ometi pidada küsitavaks selle mõju luulekunstile. Igatahes ajalehtede andmetel andvat Itaalias tunda teatud murelikkus ilukirjanduse pärast. Koos on istunud akadeemikud, kelle ülesanne on "edendada itaalia romaani". "Päritolult või panganduses, tööstuses või fašistlikes korporatsioonides silma paistvad mehed" tulid hiljaaegu kokku ning arutasid asja ning Duce'le saadeti telegramm, milles väljendati lootust, et "fašistlik ajastu sünnitab varsti enda väärilise luuletaja". Me võime kõik selle vaga sooviga ühineda, kuid on kahtlane, kas luule saab tulla inkubaatorist. Luulel peaks olema nii isa kui ka ema. Karta on, et fašistlik luuletus saab olema pisike jõle nurisünnitis, milliseid mõne maakonnalinna muuseumis klaaspurgis näha võib. (lk 69-70)
- Virginia Woolf, "Oma tuba", tlk Malle Talvet, Loomingu Raamatukogu 44—45/1994

Võib-olla olid lumetormid küla muust maailmast ära lõiganud? Oli Austrias veel maikuuski lumetorme? Vaevalt küll. Kui ta seda Kuno käest areldi uuris, imestas Kuno, miks Johanna tunneb sellist huvi Austria vastu ja rääkis, et kahe kuu eest olid sakslased Austriasse sisse marssinud. Kas sa siis lehti ei loegi, imestas Kuno, miks ei, Johanna luges lehti, aga poliitika leheküljed jättis ta alati vahele, tema luges muidugi kaugetest maadest ja loomadest ja inimeste elujuhtumistest, nüüd sai ta viimaks teada, kes on õieti see Adolf Hitler, kes ilutses nii paljude kirjamarkide peal, mis Saksamaalt tulnud postisaadetistele olid kleebitud. Seepeale Johanna enam telegrammi ei oodanudki, see tähendab, südamepõhjas ootas siiski, ehk küll püüdis ennast veenda, et okupeeritud riigist polegi nii lihtne telegrammi saata. Isa oleks nagu teist korda sõjavangi sattunud, Johanna H. elas seda valusalt üle, ehkki ta ei teadnud, mis tunne on elada okupeeritud maal. (lk 30)
- Astrid Reinla, "Johanna H. lugu", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1987

Sünnipäevatelegrammid ehmatavad nagu surma omadki, meenutades, et igal peol on nii algus kui lõpp. (lk 120)
- Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989