Kirikla

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Bertha Bagge, "Endine kirikla Schäfergasse No. 27 Frankfurt am Mainis" (1894)

Proosa[muuda]

  • "Aga, Luke! Me peame ennast kirikus laulatada laskma!" protesteeris Meggie ehmunult. "Muidu elaksime ju patus!"
"Noh, minu arust on parem elada patus kui reeta iseennast," ütles Luke, kes võis mõnikord olla kohutavalt kangekaelne; kuidas ta ka ei ihanud Meggie raha endale, aga sünnipärane jonnakus jäi peale.
"Jätke lollused!" manitses Fee ja pöördus preestri poole: "Tehke nii, nagu tehti minu ja Paddyga, ja loril lõpp! Kui isa Thomas ei taha rüvetada oma kirikut, las ta siis laulatab teid kiriklas."
Kõik vaatasid Feele imestunult otsa, kuid lahendus oli leitud. Isa Watty soostus neid laulatama preestrimajas, kuid Luke'i sõrmust polnud ta nõus õnnistama.


  • Kahekümne minuti pärast paiskus pendeluks lahti ja reverend Marianne Maculyea sisenes hoogsal sammul. Marianne oli pooleldi mehhiklanna ja pooleldi iirlanna. Kõigi üllatuseks oli Marianne range katoliikliku kasvatuse kiuste hakanud tõsimeelseks metodistiks. Bisbeest pärit tüdruk oli läinud California kolledžisse mikrobioloogiat õppima. Mitu aastat hiljem tuli ta ordineeritud metodisti kirikuõpetajana tagasi. Tema koduperemehest abikaasa Jeff Daniels küpsetas ise leiba, hoidis kirikla uskumatult puhta ega söandanud Mariannele vihjatagi, et nad võiksid ka ühist perekonnanime kanda.
Niisugune ebatavaline elukorraldus oli Bisbee vanade kommetega harjunud elanike meelest kahtlasevõitu. Võiks koguni öelda, et seda peeti skandaalseks.
  • J. A. Jance, "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994, lk 47


  • Ismo [Pentti Saarikoski vaimulikust vend Londonis] pastoraadis ei jooda ega luusterdata, ei nõuta Holy Breakfaste või muid erimenüüsid. Pentti mõistab, et ei ole majja teretulnud. Temaga räägivad vaid Ismo pojad. Tal on salapudel kapis, ta käib vahel kõrtsis, sest "kõrtsid on kodused, mitte puhtakslakutud nagu siin," kirjutab ta. Ta pingutab, et vähem juua, töö edeneb kuidagiviisi, aga ta on rusutud ja üksildane. Inglastel on ka mõtted peas lahku kammitud, mis juttu sa nendega ajad.


  • Veel enne kui ma isegi sõna "fänn" kuulnud olin, kirjutasin ma veidrat fännikirjandust. Ma kirjutasin loo, kus Jane Austeni "Uhkus ja eelarvamus" oli viidud Keskmaale; teistele lastele see meeldis, sest klassitäis kolmeteistkümneaastasi poisse, kellel on vulkaaniline akne ja kubemelised igatsused, ei ole just parim publik preili Austeni kõrgetasemelise proosa hindamiseks. Seal oli üks väga hea koht, kus orkid pastoraati ründasid...
    • Terry Pratchett, "Cult Classic", rmt: "Meditations on Middle-Earth: New Writing on the Worlds of J. R. R. Tolkien", toim. Karen Haber, NY: St. Martin's Press, 2001, lk 78-79


  • Jane näitas oma romaanides sageli, kuidas vaimulikud — nii dr Grant ja Edmund Bertram kui ka kohutav härra Collins — pühenduvad läbinisti sellele 18. sajandi vaimulikkonna tähtsale kohusele "kohendada oma kodukotust". Aadlikud renoveerisid oma maamõisu ja parke, vaimulikud kiriklaid. Tegu oli omamoodi kohustusega, härra Collinski kinnitab, et "mõistagi tuleb [hingekarjase kodu] sisse seada nii mõnusalt kui võimalik".
Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel