Kuulmine

Kuulmine ehk kuulmismeel on elusolendite võime eristada nendeni jõudvaid helilaineid nende omaduste, nagu amplituudi (tugevuse) ja sageduse (helikõrguse) järgi spetsiaalse kuulmiselundi, tavaliselt kõrva abil.

Proosa[muuda]

Madala hingelaadiga inimestel on sünnipärane meelitamisvaist, see on neil peenelt välja arenenud, nagu metsloomal kuulmine või haistmine. (lk 458)
- Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem". I osa. Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1959, lk 34

Et tondinahad päeviti enamjaolt pikutasid ja öösiti sügavasti magades puhkasid, siis oli nende karv suurest lamamisest üsna tokerdunud. Ümmarguse kere kõige ümaramate kohtade peal oli nahk laiguti paljaks kulunud, aga paklas kõrvatagustes elasid väikesed sinised ämblikud. Need punusid sinna sasikarvadesse aina uusi ja uusi võrke, vaat et mässivad tondinahkade kõrvad tervenisti oma niitide sisse. Aga kõrvad olid tondinahkade eriline uhkus: suured, kikkis ja servast merekarbi moodi kaardus. Et tondinahad tillukeste siniste ämblikega sõda pidada ei viitsinud, läks neil vanemast peast kõrvakuulmine viletsaks. (lk 6)
- Aimée Beekman, "Tondinahad", 1977

Ja Bosse ütles:

"Õpetaja, kas te olete juba kuulnud, kui kõvasti kasvavad tänavu kartulid?"

Britta vastas:

"Kujuta ette, olen küll."

Selle peale lisas Bosse:

"Õpetaja, siis on teil küll õudselt hea kuulmine!" (lk 425)

Astrid Lindgren, "Bullerby lapsed", rmt: "Jutte", tlk Vladimir Beekman, 1989

Vanasõnad[muuda]

Kuule palju, räägi (kõnele) pisut!
Mis näed, ära näe, mis kuuled, ära kuule!
Näe palju, kuule palju, ärä palju pajata!
Peotäis näha on enam kui sületäis kuulda.
Seda ma kuulen! ütles kurt kõrvalopsu saades.
Silm ei saa täis nägemisest, kõrv kuulmisest.
Ühest kõrvast sisse, teisest välja.
Üks suu ütleb, kümme kõrva kuulevad; üks käsi teeb, sada suud mõistavad kohut.
Üks teeb, üheksa kuulevad.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid[muuda]