Kuulmine
Mine navigeerimisribale
Mine otsikasti
![]() |
Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama. |
Kuulmine ehk kuulmismeel on elusolendite võime eristada nendeni jõudvaid helilaineid nende omaduste, nagu amplituudi (tugevuse) ja sageduse (helikõrguse) järgi spetsiaalse kuulmiselundi, tavaliselt kõrva abil.
Proosa[muuda]
- Madala hingelaadiga inimestel on sünnipärane meelitamisvaist, see on neil peenelt välja arenenud, nagu metsloomal kuulmine või haistmine. (lk 458)
- Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem". I osa. Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1959, lk 34
Vanasõnad[muuda]
- Kes kuulmata sandi pärast kaht jutlust peab (EVS)
- Kuulab, et suu ila tilgub.
- Kuule palju, räägi (kõnele) pisut!
- Mis näed, ära näe, mis kuuled, ära kuule!
- Näe palju, kuule palju, ärä palju pajata!
- Peotäis näha on enam kui sületäis kuulda.
- Seda ma kuulen! ütles kurt kõrvalopsu saades.
- Silm ei saa täis nägemisest, kõrv kuulmisest.
- Ühest kõrvast sisse, teisest välja.
- Üks suu ütleb, kümme kõrva kuulevad; üks käsi teeb, sada suud mõistavad kohut.
- Üks teeb, üheksa kuulevad.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929