Kuulmine

Philippe Mercier, "Kuulmismeel", 1740. aastad

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

Kuulmine ehk kuulmismeel on elusolendite võime eristada nendeni jõudvaid helilaineid nende omaduste, nagu amplituudi (tugevuse) ja sageduse (helikõrguse) järgi spetsiaalse kuulmiselundi, tavaliselt kõrva abil.

Proosa

• Madala hingelaadiga inimestel on sünnipärane meelitamisvaist, see on neil peenelt välja arenenud, nagu metsloomal kuulmine või haistmine. (lk 458)
  • Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem". I osa. Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1959, lk 34

Vanasõnad

• Kes kuulmata sandi pärast kaht jutlust peab (EVS)
• Kuulab, et suu ila tilgub.
• Kuule palju, räägi (kõnele) pisut!
• Mis näed, ära näe, mis kuuled, ära kuule!
• Näe palju, kuule palju, ärä palju pajata!
• Peotäis näha on enam kui sületäis kuulda.
• Seda ma kuulen! ütles kurt kõrvalopsu saades.
• Silm ei saa täis nägemisest, kõrv kuulmisest.
• Ühest kõrvast sisse, teisest välja.
• Üks suu ütleb, kümme kõrva kuulevad; üks käsi teeb, sada suud mõistavad kohut.
• Üks teeb, üheksa kuulevad.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929