Kirjastaja

Giulio Einaudi, kes 1933. aastal rajas Itaalias Einaudi kirjastuse, oli 20. sajandi Euroopa üks silmapaistvamaid kirjastajaid.

Kirjastaja on isik, ettevõte või asutus, kes tegeleb kirjastamisega, st annab välja trükiseid (raamatuid, ajalehti, ajakirju vms). Kirjastamisega tegelevaid ettevõtteid nimetatakse kirjastusteks.

Proosa

• Kui ma sinu luuletuse kirjastama peaksin, siis ärimehena kannaksin ma märgatavaid kahjusid. Kui ma kirjastaksin kõik, mida imetlen, sümpaatiast kirjaniku vastu, oleksin laostunud.
  • Edward Bulwer-Lytton, "Minu romaan", VI rmt, XIV ptk

• "Kuuskümmend protsenti!" oigab Lesta. "Taga targemaks asi läheb! Mispärast mitte seitsekümmend?... kaheksakümmend, üheksakümmend, sada... sada viis protsenti? Te olete vana ärimees — no kas te olete kunagi kuulnud, et mõne kauba pealt antakse kuuskümmend protsenti? Kas teie Nossov, keda te mulle kuuskümmend korda päevas nina alla torkate, kas seesama Nossov andis jällemüüjatele kuuskümmend protsenti? Püha rist! Aita sinagi, Toots, kui sul minust veel vähegi kahju on! Minu kirjastusäri on otsas, ma olen enam kui pankrott ja tunnen, tunnen, kudas üks nägemata võim praegu mu jalast mu ainsaid pükse kisub. Varsti pean ma omad jalad ajalehepaberi sisse mässima, niude ümber köitma mõne vana räbala või Kippeli võrgu ja siis... siis tuleb mulle jälle mõni juurde ja ütleb, kavalasti naeratades: "Ah teie oletegi see kirjastaja Lesta? Hmhü-hüh!..." — "Jah, mina olen kuulus kirjanik Lesta ja veel kuulsam kirjastaja Lesta, minu raamatud ja minu ärid täidavad kogu maailmaruumi. Põrguski on mul oma abikauplus või filiaale — seal olen ma asjaajamise kuulsa ärimehe Nossovi kätte annud, kellele veel kuulsam ärimees Kippel varsti abiks läheb. Taevas laotab minu raamatuid laiali Juhan Liiv, sest tema, kes elus pidi leppima nii piskuga, tema olen ma nüüd pannud ülе palju."
  • Oskar Luts, "Suvi", 1987, lk 306-307

• Veidi enne "Mill House'i saladuse" väljaandmist tegi "The Bodley Head" mõned ettepanekud. Nad ütlesid, et võivad endisest lepingust loobuda ja sõlmida uue lepingu, samuti viiele raamatule. Selle tingimused oleksid hoopis soodsamad. Tänasin neid viisakalt, lubasin järele mõelda ja siis keeldusin, põhjust seletamata. Leidsin, et nad olid kohelnud noort autorit ebaausalt. Nad olid ära kasutanud tema teadmatust ja indu raamat trükki anda. Mul ei olnud kavatsust nendega selle pärast tülli minna — olin ise rumal olnud. Igaüks on rumal, kui ta ei püüa välja uurida, milline on õige tasu tema töö eest. Teisest küljest, kas oleksin, hoolimata omandatud tarkusest, nüüdki ära öelnud võimalusest välja anda "Saladuslikku juhtumit Stylesis"? Vist mitte. Oleksin ikkagi lasknud ta välja anda nende määratud tingimustel, kuid ma poleks nõustunud nii pikaajalise lepinguga nii paljude raamatute kohta. Kui oled inimesi üks kord usaldanud ja oled neis pettunud, siis sa ei taha neid enam usaldada.
  • Agatha Christie, "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Sinisukk, 1996, lk 354

• Plankude taga olid mõned korralikult virna laotud kotid. Nanny andis ühele neist jalaga ja see rebenes. Hubiseva küünlaleegi valgel ei näinud ta õieti muud kui valgusevälgatusi, kui koti sisu välja tulvas, aga niisugust tasast metallikõlinat sai ilmeksimatult tekitada ainult suur hulk raha. Väga ülisuur hulk raha. Nii palju raha, et see võis päris selgesti kuuluda ainult mõnele vargale või kirjastajale, ja raamatuid ei paistnud läheduses olevat.
  • Terry Pratchett, "Maskeraad", tlk Triinu Pakk-Allmann, 2005, lk 241

• Hea kirjastus on selline, mis niivõrd, kui see on võimalik, annab välja ainult häid raamatuid. Head raamatud on need, mille üle kirjastaja on uhke ja mida ta ei häbene. Heade raamatute kirjastamisega ei ole kohutavat varandust kokku ajanud mitte keegi.
• Eesmärk kirjastada häid raamatuid ei ole nurjumisele määratud – seda eesmärki on lihtsalt väga raske saavutada.
  • Roberto Calasso, "Kirjastaja jälg" (eesti keelde tõlkinud Heli Saar, Komapäev, 2019)

• Kirjastaja kuvand on enamasti natuke küsitav ja halvemal juhul on ta loll vereimeja, ühesõnaga, umbes nagu produtsent muusikas.
• Calasso kirjelduse järgi on enamik kirjastajaid loomult suured donjuanid, kuid see tundub võrdlemisi kahtlane väide – messidel kubiseb kirjastajate seltskond peamiselt naistest ja geidest.
  • Tauno Vahter, "Arvustus: Heade kavatsustega kirjastaja testament" Müürileht, 28. jaanuar 2020

• Diskreetselt edastatud kuninglik soov oli tegelikult käsuks ja Austen komponeeriski lakoonilise tiitellehe: "Emma, pühendatud Tema loaga Tema Kuninglikule Kõrgusele Printsregendile". Kirjastaja John Murray arvates oli seda liiga vähe ja praegune pühendus ongi tema looming. Printsregent ise ei andnud mingil viisil märku, et ta pühendust oleks märganud, aga kolm kuud hiljem saabus kuninglikult raamatukoguhoidjalt tänukiri pühendusega koopia eest. (lk 544)
  • Pilvi Rajamäe, "Järelsõna", rmt: Jane Austen, "Emma", tlk Urmas Rattus, 2020, lk 531-548