Kott

Proosa

Kui sulle meeldib kott, siis võid ta osta koos selle põrsaga, keda sulle kotis müüa tahetakse.
- Stanisław Jerzy Lec, "Sugemata mõtted". Tõlkinud Aleksander Kurtna ja Arvo Valton. LR 1977 nr 48, lk 36

Sukad tõmmatakse jalga, kandes hoolt sukajoonte otsese jooksu eest. Lakknahast kott viiakse õue jalutama. Taftist seeliku all kahiseb petticoat. Asjade eest on makstud, nüüd tuleb neid teistele näidata.
- Elfriede Jelinek, "Klaveriõpetaja", tlk Liina Truus-Mittermayr, 2005, lk 47

Plankude taga olid mõned korralikult virna laotud kotid. Nanny andis ühele neist jalaga ja see rebenes. Hubiseva küünlaleegi valgel ei näinud ta õieti muud kui valgusevälgatusi, kui koti sisu välja tulvas, aga niisugust tasast metallikõlinat sai ilmeksimatult tekitada ainult suur hulk raha. Väga ülisuur hulk raha. Nii palju raha, et see võis päris selgesti kuuluda ainult mõnele vargale või kirjastajale, ja raamatuid ei paistnud läheduses olevat.
- Terry Pratchett, "Maskeraad", tlk Triinu Pakk-Allmann, 2005, lk 241

Oli kuidas oli, aga ega ma isa suguvõsaga nii väga kokkukuuluvust tundnud, et peaksin surma selles tähenduses kartma. Ema lihtne suguvõsa oli midagi muud, see oli nagu tugev roguskist kott, kuhu mahtus terve suguselts sisse, mina kaasa arvatud, ja me olime kõik nagu jämeda kotinõelaga üksteise külge õmmeldud. (lk 16)
- Heljo Mänd, "Elu roheline hääl", 2007, lk 16

"Teate, see nõuab hoolt. Aga kotipill on vägev. Sel on kohe õige kõla, et kõik jäävad kuulama. Vägev asjandus, heh, noh, saate pihta küll, mida ma mõtlen, kotid küljes. Heh, heh." Vanamees pilgutas silma. "Näete, kõigepealt tuleb õigetpidi kätte võtta, kott kaenla alla. Siis puhute selle täis."

Joonas vaatas, kuidas papi õhukotti täis puhus, kuidas pruunist nahast paun järjest suuremaks paisus, torudest hakkas kostma vaikset viginat. Ja siis hakkas mees mängima. Kui sa seisad väikeses ja madala laega ruumis, kostab torupilliheli peaaegu talumatult valjult, selle barbaarne ja samas kuidagi melanhoolne hääl imbub sisikonda. Sa ei suuda sellest lahti saada, see peaaegu seestab, nõuab kõik mõtted endale.

Meelis Friedenthal, "Inglite keel", Tallinn: Varrak, 2016, lk 3-4

Vanasõnad

Igaüks omaga, vaene sant kotiga.
Kauaks sant kotiga viha peab; läheb kott raskeks, viskab maha, läheb ise külasse, võtab üles.
Kui sandil midagi ei pea olema, kaotab ta kannika kotist.
Mida vaesem sant, seda suurem kott.
Mis sant see, kel pole kotti.
Igasse kotti ei heideta ega igale palujale anta.
Sea kaup ei sünni kotis, mõrsja kaup ei ukse taga.
- Eesti vanasõnad