Öökülm

Proosa

Tollel aastal oli jorjenite aed jälle imeilus. Veel hilja, pärast öökülma, seisid lilled kahjustamata. Viludel, selgetaevalistel õhtutel kaeti hallaõrnad põõsad riidetükkidega, perenaise vatikuub kaasa arvatud. Panin tähele mitut uut ja kaunist daaliasorti. Nendest ning teistest jätkus juttu; alati kuulsin jorjenite kasvatamisest midagi uut. Oli rõõmu ja muret, viimast ikka rohkem — juured-mugulad ei taha ületalve seista, kord oli niiskus kallale läinud, kord külm või liigne soe rikkunud. Jõuad sa hing ruumi kütta ja parajaid soojakraade hoida. Aga see kõik kuulus ju jorjenite juurde; ega sellest paha või tüdimuse pärast räägitud. (lk 12-13)
- Harri Jõgisalu, "Jorjenid", lk 10-13, rmt: "Nõiutud allikas", 2. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981

Luule

Üle jõhvikaõite
roomab öökülmamadu.
Nagu mõrtsukahomme
on taevas õõnes ja mõttetu.
/---/
üle jõhvikaõite
roomab öökülmamadu.
Iga õitsev küngas
on alasti laps.

Aleksander Suuman, "Öökülm" kogus "Krähmukirjad" (1966), lk 20

Ühel selgel
ja pilvitul õhtul
sügis mõtiskles
tehtud tööst:
־ andsin, mis suutsin -
paar õit poleks, tasuks ju palju.
Ja hommikul oli
külm võtnud viimased daaliad.

Milvi Seping, "Sügisekillud" 5, kogus "Urvad üle müüride" (1974), lk 29

Need linad kaitsevad ja katavad —
kui kevadel saabub ootamatult käre öökülm,
siis emad tulevad õhtul õuedele, lippavad põllule,
linad kaenlas, katavad kõik taimed ja viljad lõputu kaitsva looriga,
mis öös helendab nagu valge kutsuv teerada.
Põllud täis looklevaid valgeid linu,
taimed on soojas, emad on rahul.

Berit Petolai, "Emad ja linad" kogus "Meoma ümisevad tuuled" (2019), lk 51