Mare Müürsepp

Mare Müürsepp (sündinud 20. juulil 1958) on eesti õpetaja, kasvatusteadlane, lastekirjanduse uurija ja praktiseerija.

"Lehmaga mere ääres"

Mare Müürsepp, "Lehmaga mere ääres", 1987.

Miski põntsus vastu Madise jalga. Kott hakkas pingi all viltu vajuma. Vist ehmus sellest, et buss pööras. Kott oli punane, servad ja sangad mustad. Kaks taskut oli ühel pool. Sees oli veel üks tasku, hästi õhuke. Ühes välimises taskus pikutas hambahari, tema otsas seebikarp ja hambapastatuub. Teise tasku lukk ei seinud kinni. Kui nüüd kott pikali lendas, võis väike auto taskust välja veereda. Madis koogutas ja nägi, et auto oli alles. Nina ja esimesed rattad paistsid kotitaskust välja. See oli sinise tsisterniga piimaauto. Ratastega piimatünn. Ega Madis mingi piimasõber polnud: lihtsalt selle auto rattad tegid väga mõnusat häält. (lk 3)
Praegu pidi auto salajas ja kuss olema. Kodus rääkisid kõik, et pioneerilaagris suvitavad tegelikult suuremad lapsed. Kui just pole pioneerid, siis vähemalt koolilapsed. Madis oli kuuene ja käis seni lasteaias. Aga ise ta tahtis väga ja isa arvas: "Küll sa hakkama saad!" Nüüd ta siis oligi selles bussis ja loksus mööda metsavahet laagrisse. Ja sellepärast ei julgenudki Madis oma autoga lagedale tulla. Äkki peetakse titeks. (lk 4)
Madis oleks oma kohal istunud ja kõik teised mööda lasknud, et siis näeb, kuhu nad lähevad ja kõnnib neile järele, muidu ei tea, kus või mis. Aga ema, kes oli kogu tee rahulik olnud, sikutas Madist püsti ja rabas kotisangade järele. Ju ta ikka pabistab veidi, mõtles Madis. Üldiselt oli tal emaga vedanud. Nende ees istus üks suurem poiss. Selle ema päris muudkui, kas sokid on kotis, ega hambaid ei unusta pesta, ega ujumispükse märjast peast kappi ei pane ja muid selliseid asju. (lk 4)
Madis tahtis teada, mida arst nendega teeb. Tema ees seisis üks veidi paksem poiss, kes vahel käisega nina pühkis. Madis küsis temalt arsti kohta. See ei jõudnud üldse midagi vastata. Enne keeras üks teine poiss tükk maad eespool end ringi. "Arst vaatab, kas täisid on," ütles ta heleda häälega. Tal olid natuke punased juuksed ja ülespidi nina. Ta keerutas ja seletas kogu aeg.

Poiss, kes nina pühkis, sõnas aeglaselt: "Minul küll täisid pole."

"Aga ühel poisil eelmisel aastal olid!" ütles seletaja. "Ta saadeti kohe laagrist minema. Et pesku enne saunas täid maha."

"Kas sina tead, missugune täi on?" küsis Madis poisilt, kes nina pühkis.

"Täi on niisuke väga väike," hüüdis seletaja. "Ega palja silmaga hästi ei näegi."

"Aga kuidas siis arst näeb?" küsis poiss, kes nina pühkis.

"Esiteks, ta on ülikoolis käinud, ja teiseks, ta võib mikroskoobiga vaadata," rääkis seletaja. (lk 4)

"Täi on umbes niisugune nagu lutikas," teadis üks tüdruk Madise selja taga.

"Täi ongi seesama mis lutikas," väitis üks krässus peaga poiss seletaja kõrval. Nüüd paisus lärm suureks.

"Võib-olla et siis hai on sama mis latikas!"

"Esiteks, sa pole täid näinud, ja teiseks, sa pole lutikat näinud!"

"Aga meil on kodus lutikad!"

"Mõni ime! Kellel neid ei ole!"

"Meil küll pole, meil on prussakad!"

"Kui prussakad on peas, siis ka ei saa laagrisse!"

"Uhh, jõle vastik, mis sa räägid niimoodi! Prussakad ei käi peas!"

"Aga võib-olla mõni kogemata juhtub? Ega tema ei tea, et see pea on!"

"Kohvrisse võib küll mõni prussakas minna, kui sa asju pakid ja sul kodus prussakad on."

"Siis mine kuhugi metsa oma kohvriga ja löö see prussakas välja, enne kui sa teiste hulka tuled!"

"Hull, ega minul siis ei ole, ma räägin, et mõnel võib-olla on!" (lk 5)

"Sinu voodi on see siin," näitas Reedik, "ja üldse, tunne end nagu omas kodus. Me oleme kõik õiged mehed. Minul on sinuga kahe peale kapp ja vaata, et sa oma asjad korras hoiad, muidu läheb toa hinne kohe alla."

"Mis hinne? Kas siin on midagi nagu koolis või?" ehmus Jaan.

"Jah, hindeid pannakse justkui koolis. Iga päev pannakse kolm hinnet. Esiteks, toa korra eest, noh et voodid oleks ilusasti tehtud ja asju ei tohi voodi peal vedelda ja kapis ei tohi sul näiteks olla sokid ja küpsised segamini. Teiseks pannakse hinne vaikse tunni eest, ja kolmandaks hinne öörahu eest."

"Magamise eest panevad hinde või?" muheles Jaan.

"No sina mees oled küll eile sündinud! Missugune normaalne inimene siis kohe magama jääb, kui kästakse! Kõige lõbusam üldse ongi vaikne tund! Siin saab niisukest nalja, et oh, ma ei jõua rääkidagi kõike, mis me siin oleme teinud," hüüdis Reedik ja ta silmad särasid ja keel läks sõlme ja ta tõesti ei osanudki kohe öelda, mis nali just kõige toredam on olnud. (lk 8)

"Misuksed need ülemused on?" segas Jaan vahele. "Tigedad või?"

"No laagriülem on selline pikk mees. Tige muidugi, iseenesest mõista. Põder on ta nimi. Ja pioneerijuht on Emapõder."

"Uhked nimed," itsitas Jaan. "Päriselt on neil ka sellised nimed või?"

"Põder on jah päriselt Põder. Aga Emapõder on laste pandud nimi. Ta on ka nihuke pikk ja võimas, mõnikord on jõle tige. Aga vahel nad teevad nalja ka. Kui on mingi pidu või nii," seletas Reedik, ise askeldas aga kogu aeg oma koti kallal ja ladus riideid kapi alumisele riiulile. (lk 9)

Lapsed seisid maja ees rivis. Aga see oli uutmoodi, et Madise paariline Reedik ei seisnud mitte tema kõrval, vaid tema taga. Niisuguses rivis hakkavadki nad laagris olema, ütles pioneerijuht Salme, keda lapsed isekeskis Emapõdraks kutsusid. "Rivis käite rivistusel," lisas kasvataja Piret. "Mängida võib ikka ühekaupa ja omaette."

Krässus peaga poiss pandi komandöriks. Janek oli ta nimi. Tal oli selge hääl. Ta jagas käsklusi: "Joondu! Valvel!", siis läks rääkis midagi pioneerijuhile, tuli tagasi ja ütles: "Vabalt!" Teised lapsed pidid vahepeal koos hüüdma: "Kõik, mis kästi, teeme hästi!" Seda hõikasid nad mitu korda ja see oli naljakas. Reedik teadis edasi ka: "Kõik, mis kästi, teeme hästi, risti-rästi, nagu kästi," aga nii pikalt nad ei õppinud.

Siis küsis pioneerijuht Salme, kes hakkab lippuriks.

Kasvataja Piret ütles: "See, kes kõige sirgemini seisab." Kõik lapsed venisid äkki pikemaks, nagu oleks keegi neid tukast tirinud. Kasvataja Piret lükkas Madise ettepoole ja ütles: "See poiss oli kogu aeg sirge. Lipukandjal ei sobi end lötakile lasta." (lk 11)

Maja hakkas jooksumüdinast värisema. Madis püüdis kähku teha ja tõmbas dressi säuhti selga. Alles väljas sai ta aru, et miski on imelik. Püksid olid tagurpidi jalga läinud. Aga enam polnud aega sättida, sest juba jooksid kõik lapsed pikas rivis ümber nende maja, siis teisest majast mööda spordiplatsile. Ja seal oli vaja igasuguseid harjutusi teha, küll käpuli ja kükakil ja käest kinni ja lahti ja ühe jalaga ja teise jalaga ja veel kord ja veel kord ja veel mitu korda. Jaan ähkis ja puhkis ja jättis muist kordi tegemata. "Ei mina jaksa," ütles ta ja istus maha, kui kasvataja Piret selja keeras. "Ära mune siin midagi," ütles Jaanile Janek, see krässus peaga poiss ja komandör. Seepeale Jaan vihastas ja hakkas koos teistega jalga ette ja taha vibutama. (lk 12)
Kui poisid lõõtsutades tuppa tagasi jõudsid, nägid nad, et Henri istus veel ikka oma voodis.

"No sina oled küll päris põrsas! Kükitad siin nagu ei tea mis!" käratas Reedik talle.

Henri oli nutnud. Lina oli tal puntras käes ja vist veidi niiske.

"Tegid alla?" sai Reedik aru. Henri pööras näo kõrvale.

"No juhtub," ütles Reedik. "Ainult et kasvatajatele ei tohi sellest rääkida."

"Miks?" küsis Madis. "Hakkavad õudselt riidlema või?"

"Koju saadavad."

"Kuidas nad tohivad?" jahmus Jaan.

"No nad ütlevad, et kes jõuab neid linu siin kogu aeg pesta. Nad helistavad vanematele ja ütlevad, et viige oma laps siit minema. Ta teeb muudkui alla ja niisuguse lapsega pole siin midagi peale hakata. Siis kukub see ema seal teises otsas ütlema, et esimest korda kuulen, et minu laps teeb alla. Ta pole seda ilmaski teinud, tuusiku raha on meil makstud ja kus ma ta nüüd siin kodus panen. Ma tean. Ma eelmisel aastal kuulsin, kui üks kasvataja niimoodi ühe emaga rääkis."

"Aga äkki sa tahadki koju minna?" küsis Jaan Henrilt.

"Niimoodi ei taha," nuuksus Henri, "niimoodi, et emale helistatakse."

"Siis pane oma lina rõdunurka. Vaikse tunni ajal kuivatad ära. Meie teised oleme vait nagu hiired," õpetas Reedik. (lk 14)

Madis vaatas mõnda aega pealt, kuidas Reedik voodit teeb, ja asus siis ise ka asja kallale.

Lina tuli sirgeks tõmmata ja ääred madratsi alla toppida. Madratsiga oli häda: see kippus voodist välja libisema. Lina ots jäi ikka kuidagi viltu. Siis tulid teine lina ja tekk. Teki servad pidi ka madratsi alla keerama. See oli igavene vilets töö. Nurkadest jäi ase punni ja ülespoole. Tagumine serv oli muhklik. Teki triibud oleksid pidanud otse jooksma, aga selle toppimisega läks kõik kiiva ja koledasti. Kui tagumist äärt korda panid, pidid esimese serva peale toetuma ja see vajus siis ripakile. Ja kui esimest serva hakkasid alla toppima, tahtis madrats jälle voodi taha lipata.

"Voodi peab täiesti sile olema," seletas Reedik. "Kui kontrollid tulevad ja sul on voodi halvasti tehtud, siis tõmbavad nad selle>lopsti segi ja sina hakka aga muudkui otsast peale."

Kasvataja Piret ei tõmmanud lopsti segi. Ta tõstis serva üles ja sikutas teki sirgeks. Teise poolega tegi ta niisamuti.

"See käib päris lihtsalt," ütles ta Madisele. "Ainult harjuta." (lk 14-15)

"Kasvataja, kas me läheme siis pärast sööki välja või?" uuris Reedik.

Kasvataja noogutas.

"Kuhu?" küsisid poisid.

"Sohu. Või metsa. Kännu otsa."

"Ja kännu otsast hüppame ujuma!" hüüdis Jaan ja näitas prügikastiga, kuidas ta kännu otsast hüppaks. (lk 15)

Reedik ässitas poisse: "Lähme küsime kasvatajalt, kas me lähme siis sohu või ei?"

"Ah, ega ei lähe. Meil pole ju kummisäärikuid," arvas Madis. "Soos peavad kindlasti kummisäärikud jalas olema. Ma tean. Me ükskord isaga käisime!"

"Nojah, ikka kummisäärikud," kinnitas Jaan. "Muidu igasugused vastikud putukad ja ussid tulevad ja hammustavad, kui sa sandalettidega lähed!"

"Näita mulle, kes julgeb sind hammustada!" ütles kasvataja Piret. Poisid pidid talle suure hooga otsa astuma, kui ta seal puujuurel istus.

"Noh, metsas igasugused rästikud ja teised elukad," arvas Jaan.

"Miks nad sind siis sööma tulevad? Kas sa oled nii magus või? Ei taha sind keegi. Võib-olla mõni sääseniruke. Ole päris mureta," lohutas kasvataja Piret. "Ja üldse, kui niisugune lastevägi sohu kõnnib, teeb iga arukas rästik ja teinegi loom kiiresti minekut."

"Aga meie isaga nägime rästikut," ütles Madis, "ja täitsa ligidalt! Ta läks kohe teeraja kõrvalt niimoodi siuh-siuh-siuh," ja Madis näitas käega, kuidas rästik oli siuelnud. "1Isa ütles mulle enne, et vaata, kuhu sa astud ja ärgu olgu mingit ragistamist, ja siis me hiilisimegi nagu indiaanlased. Siis läks üks lind põõsastest lendu. Isa ütles, et tal oli seal vist pesa, aga mina ehmusin natuke."

"Räägi sa nüüd! Lindu kartsid, aga rästik oli hästi mõnus, eks ole!" noris Janek,

"Ma ikka kartsin teda küll. Aga tead, ta oli tegelikult väga ilus, selline helesinine sakk läks üle selja!" rääkis Madis. (lk 16-17)

Kasvataja juurde silkas käterätikut keerutades üks tumeda peaga poiss. Tal olid ainult trussikud jalas ja ta kilkas: "Vaspitaatelnitsa, možna, mõi s Alikom kupatsa paidjom!"

Kasvataja Piret vangutas pead ja noomis: "Ehh tõi, Saša! Bõstra adevaisja! Inoi ras vse vineste paidjom. Kupanie v lagere delo složnoje!"

"I patstii nevasmosnoje!" lisas Reedik.

"Mis sa ütlesid?" küsis Madis, kui nad kahekesi kaldast alla lippasid.

"Et laagris peaaegu ei saagi ujuma."

"Miks ei saa?"

"Noh saab, aga kole harva. Sellega on igavene jama: arst peab lubama ja ise juures olema ja vesi peab kangesti soe olema ja ainult viiekesi korraga lastakse sisse või vahel kümnekesi. Üldse ainult ujumiskohas tohibki käia, vaat seal ümber nurga, kus need poid meres on," ja Reedik viipas laagri poole. (lk 17)

"Miks nad siis nii teevad?" imestas Madis. "Merre saaks ju kõik lapsed korraga minna!"

"Nojah, aga eks neil on muidugi oma väike mõte ka selle asja juures. Näiteks oletame, et mõni ei oska ujuda, või lööb kellelegi kramp jalga. Siis see oleks kadund mees. Kasvatajad ei jõua ju kogu aeg vaadata, kus keegi on, kui see sada või tuhat last korraga vees möllab või kui palju neid siin on." (lk 18)

"Vaata, Reedik! Lehm läheb ujuma!" hüüatas Madis. Tõesti.

Rannas oli punane lehm.

"Peab lehmalt küsima, kas arst lubas tal vette minna," ütles Reedik.

Lehm oli seni vee poole sammunud. Nüüd tõstis ta pea, jäi seisma ja poisse seirama.

"Ta saab aru, et me tuleme kontrollima," arvas Reedik.

"Kuule, kas lehm oskab ujuda?" küsis Madis.

"Mis sa siis mõtled? Mis ta muidu siia merre otsib? Kõik loomad oskavad. Koer ju ka ujub. Mida metsikum loom, seda paremini ujub."

"Lehm nüüd küll metsik loom pole," vaidles Madis.

"Kust sa nii kindel võid olla! Kodulehm on ketis. Või on traat ümber karjamaa. Aga see laseb siin vabalt ringi!" ütles Reedik.

"Metsikuid lehmi pole olemas. Ja nad võivad ikka niisama ka ringi käia. Kui on niisugune kõrvaline kant, et kedagi ei liigu, autosid ega inimesi," arvas Madis.

"Pioneerilaager pole mingi kõrvaline kant! Siin keeb elu!" raius Reedik vastu. (lk 18)

"Ta on siin kindla peale oma väikese plaaniga!"

"Tuli jalgu pesema," oletas Madis.

"Teistele kodus ütles, et oh, ma pesen veidi jalgu, aga tegelikult läheb ujuma," ja Reedik näitas väga usutavalt, mis näoga lehm kodustele valetas. (lk 19)

"Aga äkki ta seisabki vee peal? Lihtsalt me pole kunagi näinud?" lõi Madis kõhklema.

"Ega niisama lihtsalt ei seisa," seletas Reedik. "Ta peab jalgu liigutama. Liigutab ja ujub, aga sabaga tüürib. Vaata, üle mere on ju mingi maa või midagi sellist. Võib-olla see lehm tahab sinna ujuda!"

"Mis maa see seal on, sa tead või?" küsis Madis.

"Minu meelest jääb Rootsimaa sinnapoole, Soome oleks seal, vaat natuke edasi," ütles Reedik.

"Aga misasja see lehm sinna Rootsimaale otsib?"

"Tal on seal äkki sugulased. Meil on küll sugulased Rootsis. Sul ei ole või?" uuris Reedik. (lk 20)

"Aga ütle, kas rootsi lehmad on samasugused kui meil, ah?" küsis Madis,

"Eks ikka! Ei tea, millised siis veel? Samasugused, ainult et rootsi lehmad."

"Aga autod on kõvasti teistsugused!" teadis Madis.

"Autod on autod. Autosid teevad inimesed. Aga lehmad on ju ise olemas. Ainult et võib-olla on seal lehmad väiksemad," arvas Reedik.

"Misjaoks?"

"Vaata, noormees. Rootsi on põhja pool. Seal on taimkate kiduram, noh, puud on tähendab väikesed ja viletsad ja rohi on madalam," seletas Reedik. "Kui rohi on madalam, siis lehmad saavad järelikult vähem süüa ja ei kasva nii suureks."

"Kust sa seda võtad? Kas sa tead seda või sa mõtlesid välja?" pinnis Madis.

"Noh, see on ju nii loogiline. Ja edasi on siis nii. Kui lehmad on väiksemad, siis nad järelikult annavad vähem piima. Ja kui lehmad annavad vähem piima, siis ei saa inimesed nii palju piima juua ka kui meie."

"Siis mõni poiss pääseb kergemalt," arvas Madis, "ema ei topi nii kangesti, et muudkui joo ja joo."

"Aga, mu väike sõber," ütles Reedik tähtsa häälega, "piimast ju tehakse muid asju ka, nagu piimajäätist ja kohupiimajuustukesi ja vahukoort ja võid ja juustu ja mis veel. Siis inimesed saavad neid asju ka vähem!"

"Siis on inimesed äkki ka väiksemad kui meie omad?" küsis Madis.

"Ja äkki ongi!" hüüatas Reedik. "Täpselt! Kindla peale on väiksemad! Vaat need rootsi sugulased saatsid isale ühed kuluvad, ja nendega oli nii, et..."

"Miks nad kulund asju saatsid?" segas Madis vahele.

"Soe peast! Kuluvad on püksid, niisugused vänged teksad, ja nendega oli nii, et need olid isale kitsad. Muidu parajad, aga kõhust kitsad. Tähendab, et ikka kindlalt on inimesed seal väiksemad, niisuksed peenikesed, ja kõik puha firmakates, noh välismaa riietes," seletas Reedik. (lk 20-21)

"Aga minu isa ütleb, et ühtesid väga kitsaid pükse saab seebiga jalga panna," mainis Madis.

"Mismoodi seebiga?"

"Noh, pidi nii saama, et määrid seebiga kokku, siis on libe. Tõmbad lupsti jalga," ja Madis näitas, kuidas lupsti tõmmata.

"Aga mõtle, kui vihma kätte jääd, siis on äge," läks Reedik elevile. "Püksid saavad sul märjaks, ja siis on nii, et kuhu sa istud, seal sa kõik seebiseks määrid. Näiteks istud bussis. Pärast on koht seebine. Siis tuleb mingi tüüp. Istub, plartsatab põrandale," ja Reedik näitas, kuidas üks tundmatu inimene halba aimamata tuleb, istub ja plartsatab. "See on tegelikult vale jutt, see seebiga määrimine! Poiss, ära sa kunagi seebiste pükstega bussi mine!" Reedik istus mättale, tegi nagu hoiaks bussirooli ja rääkis mikrofoni: "Kodanikud reisijad! Jäätisega ja seebiste pükstega bussi sisenemine rangelt keelatud!" (lk 21)

"Ega julget meest ei löö keegi. Loom lööb seda, kes teda kardab," õpetas Reedik. "Koeraga on ju ka nii. Kui kardad, siis ta just hammustab. Ja õpetaja on samasugune. Kui sa ei ole õppinud ja pabistad, siis ta just küsib. Aga õpid kõik ära, — palun, ole lahke, vehi käega, hüppa lakke, — õps nagu ei näekski. Sa ei käi veel koolis?" päris Reedik.

"Ei. Aga meile lasteaias õpetati seda värki. Tähti ja numbreid ja nii. Ma loen juba ammu."

Seepeale tõstis lehm nina üles, sirutas kaela välja ja tegi niisugust häält nagu jäme pasun: "Ammuuu!"

See oli väga mõnus madal ümin. (lk 22)

"Kuule, mees! Jalad nagu põrsal!" hõikas kasvataja Piret. Ta sai Jaanil just siis sabast kinni, kui see voodisse kargas. "Pesed ise või peab aitama?"

"Ah, läks meelest ära," kohinas Jaan ja keeras end voodist välja.

"Jajaa. Puhtus on laagris see esimene asi, teised võivad olematagi olla," kiitis Reedik kasvatajale järele. (lk 23)

Jaan oli heast meelest keset tuba tulnud ja jäi kohati päris kõva saju kätte. Pea oli tal täiesti märg ja vesi nirises püksi.

Lõbu on ikka lühem kui tahad.

Järgmine, kes üle kasteti, oli kasvataja Piret. Alati pole kasulik vaikselt võõrasse tuppa siseneda.

"Uhh!" hüüdis kasvataja. Muud on raske öelda, kui äkki oled märg nagu rääbis. (lk 25)

Madis pööras näo seina poole. Laudseina peal oli nägu. Üks oksakoht — see oli üks silm. Teine oksakoht — see oli teine silm. Kaks lauda allpool oli kõver kriips puumustris selgesti näha. See oli suu. Imelik suu — vahel ei saanud aru, kas ta naerab või on tõsine. Praegu oli see nägu koguni tujust ära. (lk 30)
"Ei, vaadake, kui on kaks päikest, siis on nii, et üks on seal," Reedik näitas lepavõsa kohale, "ja teine on seal," ja Reedik viipas ülemuste maja poole. "Kui üks läheb looja, siis tõuseb teine üles, ja siis on nii, et päev ei lõpegi kunagi ära, kogu aeg on valge."

"Kuule, nii võib peast segi minna!" ütles Jaan. "Sa mõtle ise. Sööd õhtusöögi ära, siis aetakse pesema, siis kasvataja ütleb, kõik marss voodisse. Sellepeale tõuseb teine päike üles. Sa oled just saanud teki üle pea, juba kasvataja tuleb, tõmbab teki ära, ütleb, marss võimlema, kõik jälle vehivad nagu hullud, ise pole mitte minutit ka maganud. Ei, tead sa, see asi lõpeb küll halvasti," oli Jaan kindel. (lk 76)

"Mõtle, kui hea meil oleks praegu vees mürgeldada!" hõiskas Reedik ja tegi, nagu ujuks koera.

"Mis sul siis seal üleval nii väga viga on?" küsiti seepeale, aga mitte katuselt. Kasvataja Piret seisis poiste rõdu juures.

Kõik tegid, et püsti said. Jaan hakkas alla ronima. See oli kuidagi raskem kui ülestulek. Päike oli pea kuumaks kütnud ja tasakaal kippus kaduma. Kohvrist ja prügikastist püramiid tundus väga madal olema. Jalg ei ulatunud kuhugi toetuma.

"Nüüd ripud nagu kurk varre küljes," ütles kasvataja Piret. "Ja siis kukud, käsi kõksti pooleks nagu kõrsik."

Jaani ajas naerma. Ta oleks tõesti maha sadanud, kui kasvataja Piret poleks teda kinni püüdnud. (lk 77)

"Tegelikult sa ei saaks nii kõrgele lennata, sest et kui sa päikesele ligemale saad, läheb hiiglama palavaks," rääkis Reedik.

"Siis võtad riided seljast ära. Paned trussikute väel edasi!" arvas Henri.

"Hull, seal on nii palav, et sa lähed kärssama, need tiivad põlevad sul ära ja kukud potsaki maa peale!" ähvardas Reedik. "Ühe mehega oli nii, ma tean."

"Kuskil välismaal või?" küsis Jaan.

"Kukud potsaki maa peale, käsi kõksti pooleks nagu kõrsik," kommenteeris Madis ja näitas, kuidas käsi siis ripub, kui ta pooleks on läinud.

"Nonoh, kes siin jälle laguneb?" küsis kasvataja Piret.

Ta oli toast rõdule tulnud.

"Eks ju, kasvataja, on ju selline jutt olemas, et üks mees tegi endale tiivad ja lendas kõrgele, peaaegu et päikese ligidale ja päike kõrvetas tal tiivad ära ja ta kukkus maha," otsis Reedik oma sõnadele kinnitust.

"Õigus on sul, poiss. Ikaros oli selle mehe nimi," ütles kasvataja Piret.

Henri, Jaan ja Madis kukkusid lõkerdama: ""Ikarus"-buss! Bussil olid tiivad! Ihihii! Ahahaa!"

Kasvataja Piret seletas neile asja ära:

"Sellega on niisugune lugu, et juba vanal-vanal ajal oli rahvajutus niisugune mees, kes lendas, ja Ikaros oli tema nimi. Aga hulk aega hiljem hakati busse tegema. Bussile pandi selle mehe nimi, mitte vastupidi." (lk 80-81)

"Aga kasvataja, kuidas see päike nii kuum saab olla?" küsis Henri.

"Päike hõõgub kogu aeg," ütles kasvataja.

"Mismoodi?" küsis Madis.

"Niimoodi, et on tuline ja õhetab," ütles kasvataja.

"Kas ta põleb või?" küsis Henri.

"Umbes nii," ütles kasvataja.

"Mis asi seal põleb?" küsis Reedik.

"Kas Päikese sees on puud ja need põlevad või?" küsis Jaan.

"Ei, puid ei ole. Päike koosneb gaasidest," ütles kasvataja.

"Mis gaasidest? Kas seal on niisugune gaas nagu see, mis pliidi sees põleb?" küsis Reedik.

"Aga mille sees see gaas on?" küsis Madis.

"Kas see gaas haiseb ka või?" küsis Jaan.

"Need gaasid ei olegi millegi sees, nad lihtsalt on ja hõõguvad," ütles kasvataja.

"Aga kasvataja, kuule, ma tahan sinult ühte asja küsida," Madis läks kasvatajale ligemale.

"Kasvatajale öeldakse "teie"," parandas Reedik.

"Teie," ütles Madis, "ütle mulle, kui see gaas kogu aeg põleb ja põleb, äkki ta saab ükskord otsa?"

"Kas sa mõtled nii, et ta põleb nagu puud ahjus? Et on täpselt nii nagu puudega — need põlevad ära tuhaks ja tuli kustub? Ja et on nii nagu gaasiballooniga — ühel päeval saab gaas lihtsalt otsa?"

"Jah, ma mõtlen, et see on niimoodi, et see gaas põleb äkki ära ja siis ei olegi enam päikest, et on tühi koht. Ütle, kas saab kunagi niimoodi olla? Ei saa ju, eks?"

"Ei ole ega tule sellist asja. Päike ei saa kunagi otsa," ütles kasvataja Piret. "Ja nüüd minge mängima." (lk 81)

Välislingid