Piimaauto

Proosa

Miski põntsus vastu Madise jalga. Kott hakkas pingi all viltu vajuma. Vist ehmus sellest, et buss pööras. Kott oli punane, servad ja sangad mustad. Kaks taskut oli ühel pool. Sees oli veel üks tasku, hästi õhuke. Ühes välimises taskus pikutas hambahari, tema otsas seebikarp ja hambapastatuub. Teise tasku lukk ei seinud kinni. Kui nüüd kott pikali lendas, võis väike auto taskust välja veereda. Madis koogutas ja nägi, et auto oli alles. Nina ja esimesed rattad paistsid kotitaskust välja. See oli sinise tsisterniga piimaauto. Ratastega piimatünn. Ega Madis mingi piimasõber polnud: lihtsalt selle auto rattad tegid väga mõnusat häält. (lk 3)
- Mare Müürsepp, "Lehmaga mere ääres", 1987

Nii kaugele kui silm võttis, oli kogu tänav tihedasti autosid täis. Üks auto teise järel. Auto auto kõrval. Auto autos kinni. Ning kõik need olid kas kala- või piimaautod, üks piimaauto teise järel. Kalaauto kalaauto kõrval. Piimaauto kalaautos kinni. Piimaauto ja kalaauto, kalaauto ja piimaauto. Piim ja kala, piim ja kala, kala ja piim... Autod nii ees kui selja taga. Täielik ummik. Ei saanud sõita ei edasi ega tagasi. (lk 17)
- Eno Raud, "Naksitrallid", esimene raamat, 1984