Ikaros

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Pieter Brueghel vanem, "Maastik Ikarose langemisega" (u 1558)
Andrea Sacchi, "Daidalos ja Ikaros" (1645)
Victor Hagea (* 1948), "Ikarost oodates", s.d.

Ikaros oli vanakreeka mütoloogias esimene lennuõnnetuses hukkunud inimene.

Proosa[muuda]

  • Minu isa tõusis järsku püsti ja astus kiirel sammul laialitõmbuva rahvahulga vahelt läbi. Vastu tema selga paiskusid marulised hurraahüüded, lapsed pildusid mütse õhku, trompetid panid jaama puhvetis õlleklaasid värisema, pilved veeresid. Minu isa kõndis nagu Ikaros, kes kohe-kohe taevasse tõuseb ja läbi veerevate pilvekerade Ziežmariai poole lendab. Sel ajal ma uskusin isa lennuvõimesse, ma poleks põrmugi imestanud, kui ta oleks tõepoolest õhku tõusnud, oma pikkade jalgadega peaaegu puudutades jaamahoone punastest tellistest korstnaid.


  • "Tegelikult sa ei saaks nii kõrgele lennata, sest et kui sa päikesele ligemale saad, läheb hiiglama palavaks," rääkis Reedik.
"Siis võtad riided seljast ära. Paned trussikute väel edasi!" arvas Henri.
"Hull, seal on nii palav, et sa lähed kärssama, need tiivad põlevad sul ära ja kukud potsaki maa peale!" ähvardas Reedik. "Ühe mehega oli nii, ma tean."
"Kuskil välismaal või?" küsis Jaan.
"Kukud potsaki maa peale, käsi kõksti pooleks nagu kõrsik," kommenteeris Madis ja näitas, kuidas käsi siis ripub, kui ta pooleks on läinud.
"Nonoh, kes siin jälle laguneb?" küsis kasvataja Piret.
Ta oli toast rõdule tulnud.
"Eks ju, kasvataja, on ju selline jutt olemas, et üks mees tegi endale tiivad ja lendas kõrgele, peaaegu et päikese ligidale ja päike kõrvetas tal tiivad ära ja ta kukkus maha," otsis Reedik oma sõnadele kinnitust.
"Õigus on sul, poiss. Ikaros oli selle mehe nimi," ütles kasvataja Piret.
Henri, Jaan ja Madis kukkusid lõkerdama: ""Ikarus"-buss! Bussil olid tiivad! Ihihii! Ahahaa!"
Kasvataja Piret seletas neile asja ära:
"Sellega on niisugune lugu, et juba vanal-vanal ajal oli rahvajutus niisugune mees, kes lendas, ja Ikaros oli tema nimi. Aga hulk aega hiljem hakati busse tegema. Bussile pandi selle mehe nimi, mitte vastupidi."


  • Ikaros huilgas, sest ta oli noor mees ja tundis esimest korda elus vabaduse maitset. Isa vaatas naerdes, kuidas poeg sööstis ja tiirutas. Poiss tõusis üha kõrgemale, suur taevalaotus pani tema pea ringi käima, miski ei kaitsnud ta õlgu kõrvetava päikese eest. Ta ei võtnud kuulda isa hõigatud hoiatussõnu. Ta ei märganud, et vaha sulas. Kõigepealt langesid suled, siis langes poiss ise lainetesse, mis ta uputasid.
Ma kurvastasin sulni poisi surma pärast, ent veelgi enam kurvastasin ma Daidalose pärast, kes kangekaelselt edasi lendas, turjal ränkraske lein. Muidugi oli see Hermes, kes mulle sellest jutustas, rüübates minu veini, jalad minu koldekividel. Ma sulgesin silmad ja otsisin mälestust Daidalose näost. Siis soovisin ma, et me oleksime sigitanud üheskoos lapse, et Daidalos vähegi tröösti leiaks. Ent see oli noor ja rumal mõte: otsekui oleksid lapsed viljakotid ja ühe võiks teisega asendada.

Luule[muuda]

Aasta, langend Ikaros, mahtus metsa,
tiibade suled paitasid okste orkidelt pilvi,
samblas soonestus sulanud vaha,
laiba lehk hakkas sõõrmeisse.
Varsti süüdatakse ohvritulesid,
suitsusambana naaseb aasta taevasse.

  • Ivar Ivask, "Põhjapõllu märkmikust" Vkogus "Päev astub kukesammul" (1966), lk 76


ikaros langes merre
tõusul päikese poole
sulas ta tiibade vaha
brueghel maalib kuis põldur
sealsamas vagusid ajab
kare vammus katab ta õlgu
töntsakus kasvab kerre
ei ta märkagi imetabast

  • Maie Remmel, "Laul, mis ei ülista karedat vammust" kogus "Laulud laugudetagused" (1982), lk 47


Ikaros langes. Suur ja tiivukas vari
jooksis mööda mägesid, välju ja merd.
Päikese lähedus sulatas tiivad ning õhus
vehkisid meeleheites ta käed.
/---/
Künnimees kõndis rahulikult härgade järel ega
näinud midagi.

Ta ei kuulnud isegi Ikarose karjet -
töö ja leib olid teda harjutanud maha vaatama.

Ikaros langes, nagu langetakse unes sügavikku,
päikeseline rand ja meri lähenesid vilinal.
Tiibu ei kandnud õhk.
/---/
Künnimees kõndis rahulikult härgade järel ega
näinud midagi.
Savi lõhnas ja vaod särasid päikese käes.
Vagu sai läbi. Mees laskis härjad sööma,
ise heitis murule, jäi taeva all lindu vaatama,
Ikarost välja mõtlema.


Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel