Kann

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Piimanaine (Johannes Vermeer, u. 1660)
Amélie Lundahl, "Bretooni tüdruk kannuga" (1884)

Proosa[muuda]

  • Puhvetil seisis imeilus hõbekann; d'Artagnan peatus, et seda silmitseda.
"Milline imeilus töö!"
"Jah," vastas Athos, "selle on teinud üks suur Firenze kunstnik, nimega Benvenuto Cellini."
"Ja millist lahingut kujutab see graveering?"
"See on Melegnano lahing. Siin on kujutatud moment, kus üks minu esivanemaid ulatab Francois I-le oma mõõga. Kuninga mõõk oli murdunud. Sel puhul nimetati minu esivanem Enguerrand de la Fère Saint-Micheli ordu rüütliks. Kuningas võitles kolm tundi oma sõbra Enguerrand'i mõõgaga, ilma et see oleks murdunud, ja ta pidas seda meeles. Viisteist aastat hiljem kinkis kuningas Enguerrand'ile selle kannu ja mõõga, mida te olete võib-olla varemgi minu juures märganud, - ka see on üsna kena kullassepatöö. See oli hiiglaste aeg. Meie oleme nende meeste kõrval kääbused." (lk 146)


  • Kann on suur ümara kõhuga klaaslind. Tal on nokk ja hiiglasuur kõrv. Ta ujub allikas ja upub ära. Pean käe sügavale vette pistma ja kannu välja tõmbama.
    • Vítězslav Nezval, "Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele". Tõlkinud Leo Metsar. Tallinn: Eesti Raamat 1983, lk 10

Luule[muuda]

Siin tõstvad meestepojad kannud päikse poole:
Kes ial unustab meil oma hinge tuld,
See olgu kõlkaks jäätud, lõbuks tuulde soole,
Sel ärgu osaks saagu meie kodu muld,
Me tuleviku valgus.

  • Ernst Enno, "Oder" kogust "Uued luuletused" (Noor-Eesti kirjastus, 1909)


Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel