Harper Lee

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Harper Lee, 2007.

Nelle Harper Lee (28. aprill 1926 Monroeville, Alabama, USA – 19. veebruar 2016 Monroeville) oli Ameerika Ühendriikide kirjanik.


"Tappa laulurästast"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Harper Lee, "Tappa laulurästast", tlk Valda Raud, 1964, 1. trükk.


  • Miss Caroline alustas päeva sellega, et luges meile ette ühe jutu kassidest. Kassid pidasid üksteisega pikki vestlusi, kandsid väikseid naljakaid riideid ja elasid soojas majakeses pliidi all. Kui jõuti sinnamaale, kus emand Kass helistas apteeki ja nõudis hiiri šokolaadimaltoosas, siis terve klass vingerdas naerust. Miss Caroline vist ei taibanud, et räbalais ja puuvillasärkides ning kotiriidest seelikuis esimene klass, kellest enamik oli noppinud puuvilla ja söötnud sigu sellest ajast, kui nad jalul püsima hakkasid, ei ole nii kõrgelennulisele kirjandusele vastuvõtlik. Miss Caroline jõudis oma looga lõpule ja ütles: "Oo, eks see olnud kena?" (lk 24)
  • Ta valis minu vist sellepärast, et ta teadis mu nime; kui ma tähestikku lugesin, ilmus ta kulmude vahele kerge korts, ja kui ta oli mul lasknud läbi lugeda peaaegu terve aabitsa ja börsiteated ajalehest "The Mobile Register", avastas ta, et ma olen kirjaoskaja, ja hakkas minusse suhtuma enam kui õrna põlgusega. Miss Caroline käskis mind öelda oma isale, et ta mind enam ei õpetaks, see võivat mu lugemisoskusele kahju teha.
"Õpetaks?" küsisin ma imestunult. "Ta ei ole mulle midagi õpetanud, miss Caroline. Atticusel pole aegagi mulle midagi õpetada," lisasin ma, kui miss Caroline naeratas ja pead vangutas. "Ta on õhtul nii väsinud, et ta lihtsalt istub elutoas ja loeb." (lk 24)
  • Ma pomisesin "palun vabandust" ja läksin oma kohale, juureldes oma kuriteo üle. Ma ei õppinud kunagi meelega lugemist, aga kukkus kuidagi välja, et ma tuhnisin ilma mingi eriloata iga päev ajalehtedes. Ja pikad tunnid kirikus — võib-olla õppisin ma nende ajal. Ma ei mäletanud aega, kus ma ei oleks osanud lauluraamatut lugeda. Nüüd, kus ma olin sunnitud sellele mõtlema, mõistsin ma, et lugemine sai mul selgeks iseendast, samuti nagu oma tunkede käsikaudu kinninööpimine selja tagant või õige otsa kätteleidmine kingapaelte virvarrist. Ma ei teadnud öelda, millal read Atticuse liikuva sõrme kohal sõnadeks eraldusid, aga niipalju kui ma mäletan, vahtisin ma neid õhtust õhtusse, kuulates päevauudiseid, seaduseelnõusid, Lorenzo Dow päevikut — mida iganes Atticus juhtus lugema, kui ma talle õhtuti sülle ronisin. Kuni ma ei kartnud, et see võidakse mul ära keelata, ma ei armastanudki lugeda. Me ei mõtle sellele, kas armastame hingata või mitte. (lk 25)
  • Lõuna-Alabamas ei ole kindlapiirilisi aastaaegu: suvi triivib sügisesse, sügis on midagi niisugust, millele kunagi talv ei järgne, vaid mis omakorda läheb märkamatult üle kevadeks, ja kevad sulab jälle uueks suveks. (lk 72)
  • Maycomb'i maakonna kõige kogenenumatele prohvetiteiegi äraarvamatutel põhjustel sai sügisest sel aastal tõeline talv. Meil oli kaks nädalat nii külm ilm nagu seda Atticuse jutu järgi ei olevat olnud 1885. aastast saadik. Mr. Avery ütles, et Rosetta kivil olevat kirjutatud, et kui lapsed vanemate sõna ei kuula, sigarette suitsetavad või üksteisega kaklevad, ei pea aastaajad enam õiget aru: ka Jemile ja minule pandi süüks, et me oleme looduse õigelt teelt kõrvale tõuganud, tuues sellega naabritele õnnetust ja endale ebameeldivusi. (lk 76)
  • Kui me olime juba miss Maudie maja ees kõnniteel, astus meie juurde mr. Avery. Tal oli roosa nägu ja suur kõht allpool vööd.
"Näete nüüd, mis te olete teinud?" ütles ta. "Maycomb'is ei ole Appomatoxist saadik lund sadanud. Teiesugused pahad lapsed ajavad aastaajadki sassi."
Ma murdsin pead, et kas mr. Avery teab, missuguse põnevusega me suvel tema etenduse kordamist ootasime, ja leidsin, et kui lumi ongi meie patupalk, siis maksab küll pattu teha. Selle üle ma ei murdnud pead, kust mr. Avery oma meteoroloogilised andmed sai: kindlasti otse Rosetta kivi käest. (lk 78)
  • Atticus kinkis meile õhupüssid, kuid laskma ei õpetanud. Onu Jack andis meile esimesed juhtnöörid, ta ütles, et Atticus ei ole püssidest huvitatud. Üks päev ütles Atticus Jemile: "Mulle muidugi meeldiks, kui te laseksite tagaõues plekkpurkide pihta, kuid ma tean, et te hakkate linde küttima. Laske siniraage niipalju kui te tahate ja tabate, aga pidage meeles, et tappa laulurästast on patt."
See oli esimest korda, kui ma kuulsin Atticust millegi kohta ütlevat, et see on patt, ja ma pärisin miss Maudie'lt seletust.
"Su isal on õigus," ütles ta. "Laulurästad ei tee midagi halba, nad ainult laulavad meie rõõmuks. Nad ei õgi aedades marju; ei tee pesa viljasalve, ei tee midagi halba, ainult valavad oma südame meile laulus välja. Sellepärast on patt tappa laulurästast." (lk 104–105)
  • "Miss Maudie, see siin on väga vana ümbruskond, eks ole?"
"Jah, vanem kui linn ise."
"Ei, ma mõtlen seda, et inimesed meie tänaval on kõik vanad. Meie Jemiga oleme siin ainukesed lapsed. Mrs. Dubose on juba peaaegu sada täis ja miss Rachel on vana jä teie niisamuti ja Atticus ka."
"Ma ei leia, et viiskümmend oleks väga vana," vastas miss Maudie teravalt. "Mind veel ei veeretata ratastooliga ringi, ega ju? Samuti mitte sinu isa." (lk 105)
  • "Ma unustasin sulle (tol päeval ütlemata, et ta ei osanud mitte ainult parmupilli mängida, vaid oli omal ajal kõige parem täpsuslaskur Maycomb'i maakonnas."
"Täpsuslaskur..." kordas Jem nagu kaja.
"Just nimelt, Jem Finch. Nii et ka sina peaksid nüüd teist laulu laulma. Mõtelda — ja sina ei teadnudki, et teda hüüti koolis "Pauk ja pihta". All Valgmal, kui ta oli juba suurem poiss, pidas ta seda laskemoona raiskamiseks, kui ta sai viieteistkümne lasuga ainult neliteist tuvi."
"Ta ei ole sellest kunagi rääkinud," pomises Jem.
"Ei olegi rääkinud, tõsi või?"
"Ei, madam."
"Ma imestan, miks ta nüüd kunagi jahil ei käi," ütlesin ma.
"Mina ehk võin seda sulle öelda," vastas miss Maudie. "Olgu muuga kuidas tahes, aga su isa on kauni hingega inimene. Hea laskuri käsi on jumala kingitus, on anne — oh, ka seal tuleb harjutada, et täiusele jõuda, kuid laskmine erineb klaverimängust ja muust taolisest. Võib-olla ta heitis püssi kõrvale siis, kui ta avastas, et jumal on talle andnud ebaõiglase eelise teiste elusolendite suhtes. Ju ta siis otsustas, et laseb ainult häda sunnil, ja täna tal tuligi häda sunnil lasta."
"Nüüd ta võib küll uhke olla," ütlesin ma.
"Mõistlikud inimesed ei ole kunagi oma andekuse üle uhked," ütles miss Maudie. (lk 115)
  • Jutluses piitsutas ta halastamatult patutegemist, korrates karmilt motot seinal tema selja taga: ta hoiatas kogudust vägijookide, hasartmängude ja kerglaste naiste eest. Salaviinamüük oli neegriasula nuhtluseks, kuid naised veelgi enam. Ja ka siin, nagu meie omaski kirikus, kuulsin ma doktriini, et naised on patused ja kerglased, mis näis kõigile hingekarjastele mureks olevat. (lk 140)
  • Õpetaja Sykes lõpetas jutluse. Ta läks laua taha ja hakkas ise korjandust läbi viima, mis meile Jemiga võõrastav tundus. Ükshaaval tulid koguduse liikmed ja poetasid oma viie- või kümnesendised musta emaileeritud kohvikannu. Meie Jemiga läksime ka, ja kui meie mündid kannu kõlksatasid, öeldi meile: "Suur aitäh, suur aitäh."
Meie hämmelduseks tühjendas õpetaja Sykes kannu lauale ja rehitses rahad endale pihku. Ajas siis enda sirgu ja ütles: "Seda on vähe, meil on tarvis kümme dollarit."
Kogudus niheles. "Te kõik teate, mille jaoks — Helen ei saa lapsi üksi jätta ja tööle minna, kuni Tom on vangis. Kui igaüks annab veel ühe kümnelise, siis on see käes..." Õpetaja Sykes viibutas kätt ja hüüdis kellelegi tagapool: "Alec, pane uksed kinni. Keegi ei lähe siit enne, kui meil on kümme dollarit koos." (lk 140)
  • "Ma olen isegi vanem kui mr. Finch." Calpurnia muigas. "Aga kui palju just, seda ma ei tea. Ükskord me hakkasime asju meele tuletama, katsusime välja rehkendada, kui vana ma olen — mina mäletan ainult väheke kaugemale tagasi, nii et palju vanem ma ei ole, ja eks meesterahvaste mälu ole ju lühem kah kui naistel." (lk 143)
  • "Cal," küsisin ma, "miks sa räägid omadega seda neegrikeelt, kui sa tead, et see ei ole õige?"
"Noh, esteks olen ma ju must..."
"See ei tähenda, et sa peaksid keelt väänama, kui sa oskad ilusti rääkida," ütles Jem.
Calpurnia lükkas kübara viltu ja kratsis pead, siis aga surus kübara jälle ettevaatlikult kõrvadele. "Seda on raske seletada. Kujuta ette, kui sina räägiks kodus Nirksilmaga neegrite keelt — see ei passiks ju mitte üks põrm, eks ole? No ja kui mina kõneleks kirikus valge rahva moodi, ja veel oma naabritega? Nad arvaks, et olen oma nina nii püsti ajand."
"Aga Cal, sa ju oskad," ütlesin ma.
"Ega ei olegi vaja välja näidata kõik, mis sa oskad. See ei ole naisterahvale paslik — ja teiseks, ega inimesed ei salli, et sa tead rohkem kui nemad. See ärritab neid. Ja ega sa sellega kedagi targemaks tee, neil peab ise õppimise himu olema, aga kui neil seda pole, siis sina ole vakka või räägi nii nagu nemad." (lk 144)
  • "Vähekeseks" tähendas Maycomb'is igasugust ajavahemikku, alates kolmest päevast kuni kolmekümne aastani. (lk 147)
  • Midagi muud ma ei osanud temaga rääkida. Ausalt öelda — ei osanud mitte kunagi, ja nii ma seal istusin, meenutades varasemaid piinarikkaid vestlusi temaga: "Kuidas sa elad, Jean Louise? Tänan, madam, aga sina? Tänan, väga hästi. Ja mida sa oled vahepeal ka teinud? Ei miskit. Sa ei tee siis mitte midagi? E-e. Aga sõpru sul ju ometi on? Mhühüh. Ja mida te siis kõik koos teete? Ei miskit."
Oli ilmne, et tädi pidas mind äärmiselt juhmiks, sest ükskord ma kuulsin teda isale ütlevat, et ma olevat visa taibuga. (lk 148)
  • "Kas tõid mulle raamatu? Kas tead, et tädi on meil?"
Atticus vastas mõlemale küsimusele jaatavalt. "Kuidas teile meeldib, et ta meie juurde elama tuleb?"
Ma vastasin, et väga meeldib, mis oli vale, kuid teatavates olukordades, kui ei ole midagi parata, on inimene sunnitud valetama. (lk 149)
  • Kõigi silmis, kes Maycomb'i seltskonnaelust nii või teisiti osa võtsid, oli tädi Alexandra üks viimaseid aristokraatia esindajaid: tal olid peened pansionikooli ja jahtlaeva kombed; teda peeti asjatundjaks moraaliküsimustes, ta oli meister poetama igasugu vihjeid ja ta oli parandamatu keelekandja. Tol ajal kui tädi Alexandra koolis käis, ei olnud üheski lugemikus juttu inimese sisekahtlustest, ja nii jäigi selle tähendus talle tundmatuks. Tal ei olnud kunagi igav, ja kui avanes vähimgi võimalus, kasutas ta oma kuninglikku üleolekut: ta korraldas, andis nõu, manitses ja hoiatas.
Ta ei lasknud kunagi juhust mööda, et osutada teiste perekondade nõrkustele ja sellega Finche veelgi enam ausse tõsta, harjumus, mis Jemile rohkem nalja kui pahameelt tegi: "Tädi vaadaku ikka ette kah, nüüd on ta juba pool Maycomb'i läbi raasinud — enamjagu kõik meie oma sugulased." (lk 149–150)
  • Mitte ma ei saanud aru, miks ta seda seda pärilikkust nii tähtsaiks pidas. Mul oli jäänud mulje, et suursugused on need inimesed, kellest teistel kõige enam kasu on, kuid tädi Alexandra oli arvamisel, kuigi ta seda otseselt välja ei öelnud, et mida kauem üks perekond on teatud maalapil kükitanud, seda suursugusem.
"Siis on ju Ewellid ka suursugused," ütles Jem. Perekond, millesse kuulusid Burris Ewell ja tema vennad, elas, toitudes maakonna abirahadest, juba kolme põlvkonna kestel ühel ja samal maalapil Maycomb'i prügimäe taga. (lk 150)
  • Maycomb oli igivana linn. Ta asus Vindi-Valgmalt kakskümmend miili ida pool, sellise linna kohta väga ebasoodsas paigas. Ta oleks võinud asuda jõele märksa lähemal, kui ei oleks olnud Sinkfieldi-nimelist kavalpead, kes ajaloo koidikul kahe pärismaalaste teeraja ristumiskohal kõrtsi pidas — ainukest kogu ümbruskonnas. Sinkfield, kes ei olnud patrioot, hankis laskemoona ühteaegu nii indiaanlastele kui ka valgetele, tundmata huvi selle vastu, kas ta asub Alabama või Jõe-suguharu territooriumil, kui vaid äri õitses. Ja äri õitses kõige hiilgavamalt. siis, kui kuberner William Wyatt Bibb, soovides kindlustada äsjaloodud maakonna kodurahu, saatis kohale maamõõtjad, et need maakonna täpse tsentrumi kindlaks määraksid ja sinna võimudele asupaiga rajaksid. Maamõõtjad, Sinkfieldi külalised, rääkisid oma võõrustajale, et nüüdsest peale kuulub ta Maycomb'i maakonna piiresse, ja näitasid talle punkti, kuhu arvatavasti ehitatakse maakonna keskus. Kui Sinkfield ei oleks oma valduse säilitamiseks julget manöövrit teinud, oleks Maycomb aset võtnud keset Winstoni sood, ülimalt ebahuvitavas paigas. Selle asemel aga sai rummuks, mille ümber Maycomb nüüd kasvama ja laiuma hakkas, Sinkfieldi kõrts, sest Sinkfield jootis oma külalised ühel õhtul maani täis, laskis neil oma plaanid ja kaardid lagedale tuua, siit natuke ära naksata, sinna tsipake juurde panna ja sätitas maakonna keskuse temale kõige paremini sobivasse paika. Järgmisel päeval ta saatis nad tuhatnelja minema, sadulakotis peale kaartide veel viis kvarti džinni — kummalegi kaks ja kuberneri jaoks üks. (lk 150–151)
  • Kuna Maycomb rajati kohaliku võimu keskuseks, oli ta vähem räpane kui enamik sama suurusega Alabama linnu. Hooned ehitati sinna soliidsed, kohtumaja uhke, tänavad heldelt avarad. Ameti- ja asjamehi oli suhteliselt palju: seal lasti hambaid välja tõmmata, vankrit parandada, südant kuulata, raha panka panna, hinge päästa ja muulasid tohterdada. Kuid on küsitav, kas Sinkfield Maycomb'ile siiski mitte karuteenet ei teinud. Tema tõttu jäi noor linn liiga kaugele tolle aja ainsast ühiskondlikust liiklusvahendist — jõelaevast, ja inimesel kulus kaks päeva, et maakonna põhjaosast tulla Maycomb'i oma sisseoste tegema. Selle tagajärjel ei kasvanud linn saja aasta jooksul peaaegu üldse, vaid moodustas saarekese puuvillapõldude ja metsasalude lapilises meres. (lk 151)
  • Maycomb'is valitses tõepoolest kastisüsteem, millest mina omamoodi aru sain: vanemad inimesed, see praegune sugupõlv, kes oli aastaid külg külje kõrval elanud, tundsid üksteist nagu oma viit sõrme ja nad suhtusid igaühe kehahoidu, iseloomuvarjundeisse ja isegi liigutustesse kui millessegi endastmõistetavasse, mida iga põlvkond oli korranud ja lihvinud. Nii et sellised väited nagu "Iga Crawford topib oma nina teiste asjusse", "Iga kolmas Merriweather on ebanormaalne", "Delafieldide juurest ära otsi tõde", "Kõigil Bufordidel on selline kõnnak" — olid lihtsalt meie igapäevase elu juhised: ära võta üheltki Delafieldilt vastu tšekki, enne kui oled pangas vaikselt järele kuulanud; miss Maudie Atkinsonil on längus õlad, sest ta on sündinud Buford; kui mrs. Grace Merriweather Lydia E. Pinkhami pudelitest džinni näppab, ei ole seal midagi imestada — tema ema tegi sedasama. (lk 152)
  • "Mis on vägistamine?" küsisin ma veel samal õhtul.
Atticus vaatas ajalehe tagant minu poole. Ta istus oma toolis akna juures. Nüüd, kus me olime juba suuremad, otsustasime me Jemiga olla nii suuremeelsed ja lubada Atticusel pärast õhtusööki pool tundi omaette olla.
Ta ohkas ja ütles, et vägistamine on naisterahva ihulik tunnetamine jõu abil ja ilma tema nõusolekuta. (lk 156)
  • "Mr. Finch, ärge öelge tädi Rachelile, ärge saatke mind tagasi, ma palun teid, sir. Ma jooksen uuesti minema...!"
"Pea, pea, poja," ütles Atticus. "Keegi ei kavatse sind ligemas tulevikus saa/ta kusagile mujale kui voodisse. Ma astun ainult korraks miss Racheli juurde sisse, et talle öelda, et sa siin oled, ja küsida, kas sa võid ööseks meile jääda — sa vist tahaksid, eks ole? Ja jumala pärast — anna maakonnale ta muld tagasi, pinna erosioon on meil selletagi muret tekitav."
Dill vaatas mu isa kaugenevale kujule pärani silmi järele.
"See tahtis nali olla," ütlesin ma. "See tähendas, et sa pead vanni minema." (lk 162–163)
  • Ma juba olin, aga mitte veel päris. "Miks sa seda tegid?"
Ei mingit vastust. "Ma küsin, et miks sa kodust ära jooksid? Kas ta oli tõesti nii kole, nagu sa rääkisid?"
"E-e..."
"Kas (te ehitasite endale paadi, nagu sa mulle kirjutasid?"
"Ta ainult lubas. Ei ehitanud."
Ma tõusin küünarnukile, kuid eraldasin ainult Dilli piirjooni. "Sellepärast ei tasu veel ära joosta. Nad ei tee pooli kordigi neid asju, mis nad teha lubavad..."
"Mitte sellepärast, tema... nad lihtsalt ei tundnud minu vastu huvi."
See oli kõige imelikum põgenemise põhjus, mida ma olin kunagi kuulnud.
"Kuda nii?"
"Noh, nad olid kogu aeg ära, või kui olid kodus, siis istusid kahekesi kuskil toas omaette."
"Mis nad seal tegid?"
"Ei miskit, lihtsalt istusid ja lugesid — aga mind neil ei olnud sinna vaja."
Ma lükkasin padja voodi päitisilaua vastu ja tõusin istuli. "Kas tead mis? Mina tahtsin täna õhtul kah ära joosta, aga sellepärast, et kõik olid kogu aeg kodus. Ega see ka hea ei ole, kui nad sul kogu aeg kuskil istuvad, Dill..." (lk 164)
  • Pimedas kostis uuesti Dilli ühtlane hääl: "Asi seisab selles, ma tahtsin öelda seda, et... neil on ilma minuta parem, ma ei saa neid millegagi aidata. Nad ei ole halvad. Nad ostavad mulle kõik, mis ma tahan, aga siis ütlevad: "Nüüd-see-on-sul-käes-ja-mine-mängi. Sul on toatäis asju. Ma-tõin-sulle-selle-raamatu-ja-mine-ja-loe."" Dill püüdis häält jämedamaks muuta. "Mis poiss sa küll oled. Poisid käivad väljas ja mängivad «teiste poistega pesapalli, selle asemel et toas istuda ja täiskasvanuid tüüdata."
Dilli hääl oli uuesti tema oma. "Ei, nad ei ole halvad. Nad kallistavad ja suudlevad mind õhtul ja hommikul ja päeval hüvasti jättes ja ütlevad, et nad mind armastavad..."
  • "Nirksilm, muretseme endale ka ühe lapse."
"Kust?"
Dill oli kuulnud mehest, kellel olevat paat ja kes sõudvat sellega udusele saarele, kus peetakse beebisid ja kust võib endale ühe tellida.
"See on pettus. Tädi ütles, et jumal laseb nad korstnast alla. Vähemalt nii ta vist ütles." Tookord, vastupidi tavale, oli tädi hääldamine olnud Veidi segane.
"Nii see nüüd küll ei ole. Lapsi saadakse üksteise käest. Aga siis see mees muidugi ka — tal on need beebid reas ootamas ja ta puhub neile elu sisse..."
Dilli mõte uitas juba jälle oma rada. Kaunid asjad hõljusid ta unises peas. Ta võis läbi lugeda kaks raamatut minu ühe vastu, kuid neile kõigile ta eelistas omaenda väljamõeldiste maagiat. Välgukiirusel oskas ta liita ja lahutada, kuid ta eelistas oma hämaruse maailma, kus beebid magasid ja ootasid, et neid nopitaks nagu hommikusi liiliaid. (lk 165–166)
  • Ma mõtlen, et Atticus lahendas kõik kriisid oma elus sel teel, et ta asjad ajalehtede "Mobile Register", "The Birmingham News" ja "The Montgomery Advertiser" varjus rahulikult läbi mõtles. (lk 168)
  • "Nii et see ei olnudki ban... bande?" Jem püdles silmanurgast. Atticus püüdis naeratust tagasi hoida, kuid ei tulnud sellega toime. "Ei, Maycomb'is meil ei ole mänatsevaid masse ega muud taolist lollust. Ma ei ole kunagi kuulnud mingist bandest Maycomb'is."
"Ükskord ajas Ku Klux siin katoliiklasi taga."
"Ka sellest ma ei ole kuulnud, et Maycomb'is oleks kunagi katoliiklasi olnud, sa ajad siin midagi segi. Kaua aega tagasi, umbes kahekümnendal aastal, oli siin mingi klan, kuid see oli peamiselt poliitilise iseloomuga organisatsioon. Pealegi ei olnud neil siin kedagi hirmutada. Ühel õhtul nad marssisid mööda Sam Levy majast, kuid Sam seisis oma rõdul ja ütles, et nad on vist omadega plindris, sest isegi linad, mis neil ümber on, on tema ärist ostetud. Meestel hakkas nii1 häbi, et nad läksid minema."
Levyde perekond vastas kõigile nõuetele, et kuuluda parema rahva hulka, nad kasutasid arukalt oma võimeid ja olid elanud juba viie põlvkonna kestel ühes ja samas kohas Maycomb'is.
"Ku Kluxi enam ei ole," ütles Atticus, "ega tulegi enam kunagi." (lk 168–169)
  • Ma saatsin Dilli koju ja jõudsin tagasi hetkel, kui Atticus parajasti tädile ütles: "...seisan lõunaosariikide naiste huvide eest nagu iga teinegi, kuid mitte selle eest, et inimelu hinnaga kinni pidada mõnest viisakast müüdist." (lk 169)
  • Isegi mr. Underwood oli kohal. Mr. Underwoodist ei olnud kasu ühelgi organisatsioonil peale "The Maycomb Tribune'i" — tema oli selle omanik, toimetaja ja trükkija. Ta veetis oma päevad linotüübi juures, karastades end vahetevahel lonksu kirsiveiniga gallonilise mahuga kannust, mis alati käepärast seisis. Ta käis harva uudiste jahil — need tulid talle ise kätte. Räägiti, et ta kirjutab kõik "The Maycomb Tribune'i" numbrid peast kokku ja trükib need ise oma linotüübil ära. Seda võis uskuda. Midagi pidi olema lahti, kui isegi mr. Underwood jahil oli. (lk 169–170)
  • Meie isal olid oma veidrused — esiteks, ta ei söönud kunagi magussööki, ja teiseks, ta armastas käia jala. Nii kaua kui ma mäletan, oli meil garaažis alati laitmatus korras "Chevrolet" ja mõnikord tegi Atticus sellega pikki ametisõite, kuid Maycomb'is käis Atticus neli korda päevas kodu ja oma kontori vahelise maa maha, mis tegi kokku umbes kaks miili. Ta ütles, et see on tema ainus sport. Maycomb'is vaadati asjale nii: kui keegi ilma kindla sihita jalutama läks, oli põhjust uskuda, et ta ei ole mingiks sihikindlaks tegevuseks üldse võimeline. (lk 170–171)
  • Maycomb'i vangla oli kõige aukartustäratavani ja kõige näotum maakonna avalikest hoonetest. Atticus ütles, et see nagu olnuks ehitatud onupoeg Joshua St. Clairi plaani järgi. See oli kindlasti kellegi unenägu. Täiesti kohatu linnas, kus kauplustel olid sirged fassaadid ja majadel kiiljad katused, kujutas Maycomb'i vangla endast miniatuurset gooti stiilis vallatust, mille laius võrdus ühe ja kõrgus kahe kongiga, ning mida ilustasid tugikaared ja tillukesed parapetid. Hoone fantastilist ilmet rõhutasid veelgi ta punastest tellistest esikülg ja jämedad raudtrellid kiriklikult kaarjate akende ees. Vangla ei seisnud mitte üksildasel künkal, vaid oli kiilutud Tyndale'i rauakaupluse ja "The Maycomb Tribune'i" toimetuse vahele. Vangla oli ainus hoone Maycomb'is, mis vaidlusi esile kutsus: laitjad väitsid, et see olevat nagu Victoria-aegne väljakäik, pooldajad aga ütlesid, et see andvat linnale soliidse ja esindusliku välimuse ja ükski võõras ei teadvat kahtlustada, et see on neegreid täis. (lk 170–171)
  • Hommikulauas sõid kõik pika hambaga, välja arvatud Jem, kes keeras kinni kolm muna. Atticus jälgis teda siira imetlusega; tädi Alexandra rüüpas kohvi ja temast kiirgas põlastuse laineid. Lapsed, kes öösiti majast välja hiilivad, on perekonna häbiplekid. (lk 181)
  • Kohalik rahvas pidas mr. Underwoodi jumalavallatuks, labaseks mehikeseks, kellele ta isa oli mingis naljajaburuses andnud nime Braxton Bragg, ja poeg oli seda kogu oma eluviisiga õigustada püüdnud. Atticus ütles, et neist, kellele anti lõunaosariikide armeekindralite nimed, said pikapeale joodikud. (lk 181)
  • Ma solksutasin lusikaga kohvitassis. "Ma arvasin, et mr. Cunningham on meie sõber. Sa ise ükskord ammu ütlesid, et on."
"Ja on praegugi."
"Aga eile õhtul tahtis ta sulle paha teha."
Atticus asetas kahvli noa kõrvale ja lükkas taldriku eemale. "Mr. Cunningham on põhiliselt hea inimene," ütles ta, "kuid tal on oma nõrkused nagu meil kõigil."
"Seda sa nimetad nõrkuseks?" lausus Jem vahele. "Ta oleks su eile õhtul võinud ära ka tappa."
"Jah, ta oleks võinud mulle viga teha," möönis Atticus. "Aga sina, poeg, pead veel veidi kasvama, et inimesi paremini mõista. Iga jõuk, milline see ka oleks, koosneb alati inimestest Mr. Cunningham oli eile õhtul osake jõugust, kuid siiski inimene. Sa ju tead, et iga jõuk igas lõunaosariikide linnakeses koosneb inimestest — kuigi see ei räägi just nende kasuks, eks ole?"
"Ega ei räägi küll," ütles Jem.
"Ja selleks oli tarvis kaheksa-aastast last, et neile aru pähe panna, eks ole?" jätkas Atticus. "Ja see tähendab, et isegi loomastunud jõuku saab mõnikord peatada, sest nad on ikkagi inimesed. Mhm, võib-olla peaks meie politsei koosnema lastest... just teie, lapsed, asetasite eile Walter Cunninghami üheks minutiks minu saabastesse. Ja sellest aitaski."
Noh, Jemist võis ju loota, et ta hakkab inimesi paremini mõistma, kui veel kasvab, aga endast ma seda ei uskunud. "Katsugu Walter veel oma nägu koolimajja näidata — ega ta eluga ei pääse," kinnitasin ma. (lk 182)
  • Kolinal sõitis mööda vankritäis naisi. Neil olid puuvillased päevakübarad ja pikkade varrukatega kleidid. Kutsariks oli viltkaabuga habemik. «Seal sõidavad mennoniidid," seletas Jem Dillile. "Nemad ei kanna nööpe." Mennoniidid elasid sügavas laanes, tegid oma ostud peamiselt sealpool jõge ning Maycomb'is käisid ainult harva. Dill vaatles neid huviga. "Neil kõigil on sinised silmad," seletas Jem, "ja mehed ei tohi pärast abiellumist enam habet ajada. Nende naistele meeldib habemekõdi." (lk 183)
  • Muula seljas ratsutas mööda mr. X Billups ja lehvitas meile. "Ta on imelik mees," seletas Jem. "X on tema eesnimi, mitte nimetäht Ükskord ta oli kohtus ja temalt küsiti ta nime. Ta vastas: X Billups. Kirjutaja palus seda korrata tähthaaval, ja tema ütles: X. Kirjutaja palus veel kord ja tema ütles jälle: X. Nii nad jantisid, kuni Billups kirjutas paberilehele X ja hoidis seda kõrgel, et kõik näeksid. Temalt küsiti, kust ta säärase nime sai, ja ta ütles, et isa-ema panid selle niimoodi kirja kui ta sündis." (lk 183–184)
  • Protsess oli suursündmuseks. Lasilate ääres ei olnud enam ruumi ühelegi loomale ja iga võimaliku puu alla olid pargitud muularakendid. Kohtumaja väljak kirendas einetajaist, kes ajalehtedel istudes küpsiseid ja siirupit sõid ning klaaspurkidest sooja piima peale jõid. Mõned närisid külma kana või külma seakarbonaadi Jõukamad kihutasid oma toidu alla rohukauplusest ostetud coca-colaga, juues seda vatsakatest soodavee klaasidest. Kräämikud lapsed ajasid üksteist rahvasummas taga ja imikud nosisid emade rinda.
Väljaku kaugemas nurgas istusid neegrid vaikselt paikese lõõsas, süües sardiine ja kuivikuid ning rüübates peale vängemalõhnalist nehi-colat. Koos nendega istus mr. Dolphus Raymond.
"Jem," ütles Dill, "ta joob kotist."
Ja nii see paistiski olevat: mr. Dolphus Raymondi suust ulatusid kaks kollast kõrt pruuni paberikoti põhja.
«Pole sihukest asja veel eluilmas näind,» pomises Dill. «Kuidas see tal laiali ei jookse?»
Jem kihistas naerda. "Tal on seal coca-cola pudel viskiga. Et daamid ära ei ehmataks. Küll sa näed, nii ta imeb seal kogu õhtupooliku, vahepeal ainult käib pudelilt täitmas, ja siis aga jälle." (lk 185–186)
  • "Miks ta mustade hulgas istub?"
"Teeb seda alati. Ju nad meeldivad talle rohkem kui meie. Ta elab omaette kuskil maakonna ääremail. Tal on neegrist naine ja terve kari segaverelisi lapsi. Ma näitan sulle mõnda neist, kui juhtun nägema."
"Ta ei näe sugugi päti moodi välja."
"Ta ei olegi pätt — talle kuulub suur lahmakas maad teispool jõge, ja peale selle on ta vanast heast perekonnast."
"Aga miks ta siis niimoodi teeb?"
"Ju talle meeldib," seletas Jem. "Räägitakse, et ta pole veel siiamaani oma naisevõtmisest toibunud. Ta pidi abielluma ühe — vist ühe Spenderite neiuga. Pidid tulema päratu uhked pulmad, aga ei tulnud — pärast mahakuulutamist läks pruut üles oma tuppa ja laskis enda surnuks. Jahipüssiga. Varbaga vajutas päästikule."
"Ja kas on teada, mispärast?"
"Ei," ütles Jem, "keegi ei tea seda päris täpselt peale mr. Dolphuse enda. Arvatakse, et pruut sai kuulda tema neegritüdrukust, tema aga lootis vist, et võib võtta naise ja neegritüdrukut ka edasi pidada. Sellest ajast peale ta on alati purjus. Ainult et nende jõmpsikate vastu ta on õige hea..." (lk 186)
  • "Jem," küsisin ma, "missugune on segavereline laps?"
"Poolvalge, poolmust. Sa oled neid näinud küll, Nirksilm. Tead see rohukaupluse jooksupoiss punase kräsupeaga. Ta on poolvalge. Õnnetud inimesed."
"Õnnetud — mispärast?"
"Nad ei kuulu ei siia ega sinna. Neegrid neid ei taha, sest nad on poolvalged, ja valged ei taha ka, sest nad on poolmustad, ja nii nad on vahepeal ja ei kuulu õieti kuskile. Aga mr. Dolphus olevat kaks oma võsu põhjaosariikidesse saatnud. Põhja pool ei tehta suurt vahet. Näete, sealt üks tulebki."
Meie suunas tuli üks neegrinaine, väike poiss käekõrval. Mulle ta paistis neeger mis neeger: tumeda šokolaadivärvi naha, laiade sõõrmete ja ilusate hammastega. Aeg-ajalt ta lõi vallatult kepsu, ja naine sikutas teda käest, et ta ei rabeleks.
Jem ootas, kuni nad möödusid. "See ongi üks ta mudilastest," seletas ta.
"Kust sa aru saad?" küsis Dill. "Minu meelest ta on päris must."
"Vahel ei saagi, kui sa ei tea, kes nad on. Aga ta on pool Raymondit, usu mind."
"Kust sa aru saad?» küsisin ma.
"Ma ju ütlesin, Nirksilm, et sa pead teadma, kes nad on." (lk 186–187)
  • "Aga kus sa tead, et meie neegrid ei ole?"
"Onu Jack Finch ütleb, et seda ei saagi päris kindlalt teada. Ta ütleb, et niipalju kui tema meie sugupuud on uurinud, ei ole Finchide hulgas neegreid, aga kes teab — mõni meie esiisa on võib-olla vana testamendi päevil tulnud otse Etioopiast."
"No kui see oli vana testamendi päevil, siis see on liiga ammu ja ei loe."
"Seda minagi arvasin," ütles Jem, "aga siin kandis leitakse, et kui sul on kas või üksainus tilk neegri verd, oled kohe must valmis." (lk 187)
  • Maycomb'i kohtumaja meenutas teatud mõttes Arlingtoni kalmistu portikust: betoonsambad, mis lõuna poolt katust toetasid, olid oma kerge kandami kohta liiga massiivsed. Kui esialgne kohtumaja 1856. a. maha põles, olid ainult sambad püsti jäänud. Neile ehitati külge uus hoone. Või õigem oleks öelda: see ehitati sammastest hoolimata. Välja arvatud lõunapoolne rõdu, oli Maycomb'i kohtumaja ehitatud vara-viktooria stiilis ja jättis põhja poolt üsna tagasihoidliku mulje. Lõuna pool aga olid kreeka sambad karjuvas vastuolus üheksateistkümnendast sajandist pärineva kellatorniga, kus asetses ebausaldusväärne roostetanud ajanäitaja. Kõik see kokku andis tunnistust sellest, et linnakodanikud on otsustanud talletada mineviku iga viimast kui riiset.
  • Vandemehed istusid vasakul kõrgete akende all. Päevitanud ja kiitsakad, paistsid nad kõik olevat farmerite seast ja see oli ka loomulik: linnaelanikud kuulusid harva vandekohtu koosseisu, sest nad kas taandati või vabastati sellest kohustusest. Kaks meest nägid välja umbes nagu ülesmukitud Cunninghamid. Praegu nad istusid kõik sirgelt ja pringilt. (lk 190)
  • Kohtunik Taylor istus kohtunikutoolil, sarnanedes vana unise haiga, kelle nina all vehkles küresti kirjutaja, tema juhtkala. Kohtunik Taylor nägi välja nagu enamik kohtunikke, keda ma olin kohanud. Sõbralik, hallipäine ja kergelt punetava näoga, käitus ta kohtus jahmatama paneva vabadusega — tõstis mõnikord jalad lauale ja puhastas tihtipeale taskunoaga küünealuseid. Poolte pikkade vaidluste kestel, eriti pärast lõunasööki, võis jääda mulje, nagu tukuks ta, kuid keegi ei lasknud end sellest enam petta pärast juhtumit, kui keegi advokaat kord virna raamatuid põrandale lükkas, lootuses kohtunikku üles äratada. Silmi avamata oli kohtunik Taylor tookord sosistanud: "Mr. Whitley, kui te mõtlete seda veel kord korrata, läheb see teil maksma sada dollarit." (lk 190)
  • Ta oli hea seadusetundja, ja kuigi võis paista, et ta võtab oma tööd liiga kergelt, hoidis ta iga ettetulevat protsessi kindlalt ohjas. Üksainus kord oli ta kohtus kimbatusse sattunud ja selle olid põhjustanud Cunninghamid. Vanas Sarumis, nende põlises kodutalus, elas kunagi kaks eri perekonda, kellel õnnetuseks oli ühesugune nimi. Cunninghamid abiellusid Coninghamidega ja nimede õigekirjutus jäi puhtakadeemiliseks asjaks — kuni ühel Cunninghamil ühe Coninghamiga maavalduse asjus lahkarvamisi tekkis ja nad asja kohtu lahendada andsid. Kohtus tunnistas Jeems Cunningham, et tema ema, ise tegelikult Coningham, kirjutas paberitele ja mujale alla Cunningham, sest ta kirjaoskus jättis soovida, samuti nagu ta lugemisoskuski, ja õhtuti, kui ta istus oma eesrõdul, eksles ta pilk mõnikord kusagil kaugel ringi. Olles kuulanud üheksa tundi Vana Sarumi elanike ekstravagantseid tunnistusi, lõpetas kohtunik Taylor selles asjas menetluse. Kui temalt põhjendust päriti, vastas ta: "Poolte kokkulepe." Ning avaldas lootust, et nii hagejad kui kostjad on rahuldatud, kuna nad said end kohtus tühjaks rääkida. Peamiselt seda nad olid soovinudki. (lk 190–191)
  • Kohtunik Tayloril oli üks huvitav harjumus. Ta lubas kohtusaalis suitsetada, kuigi ta ise ei olnud suitsumees. Kuid mõnel harval juhul võis näha, kuidas ta pika sigari suhu pistis ja seda aeglaselt närima hakkas. Raashaaval kadus süütamata sigar lõplikult, et mõne tunni pärast uuesti nähtavale ilmuda lameda libeda tombuna, millest vägi oli välja imetud ja juba kohtunik Taylori seedemahladega segunenud, ükskord ma küsisin Atticuselt, et kuidas mrs. Taylor tahab teda niimoodi suudelda, kuid Atticus vastas, et nad ei suudlegi kuigi palju. (lk 191)
  • "Igatahes, kui ma sinna jõudsin, oli tüdruk halvas korras, ja silm oli siniseks löödud."
"Kumb silm?"
Mr. Tate pilgutas silmi ja tõmbas kätega läbi juuste. "Las ma mõtlen," ütles ta tasa ja vaatas Atticuse poole, nagu tema küsimust lapsikuks pidades.
"Tuleb ehk meelde?" küsis Atticus.
Mr. Tate osutas nähtamatule isikule viie tolli kaugusel endast ja ütles: "Vasak."
"Oodake üks hetk, šerif," ütles Atticus. "Oli see tema oma vasak või vasak teie poolt vaadatuna?"
Mr. Tate ütles: "Ah õigus, siis see oli ikka tema parem. See oli tema parem silm, mr. Finch. Nüüd ma mäletan, teda oli klobitud just sealtpoolt küljest..."
Mr. Tate pilgutas uuesti silmi, nagu oleks talle äkki midagi selgeks saanud. Siis ta pööras pead ja vaatas Tom Robinsoni poole. Otsekui vaistu sunnil tõstis Tom Robinson pea.
Ka Atticusele oli midagi selgeks saanud, ja see tõstis ta jalule. "Šerif, palun korrake veel kord, mis te ütlesite."
"Ma ütlesin, et see oli tema parem silm."
"Ei..." Atticus läks kohtukirjutaja laua juurde ja kummardus tema palavikuliselt ruttava käe kohale. Käsi peatus, võttis mõned lehed kiirkirja vihikus tagasi, ja kohtukirjutaja luges: "...mr. Finch. Nüüd ma mäletan, et teda oli klobitud just sealtpoolt küljest.»
Atticus vaatas mr. Tate'i poole üles. "Öelge veel kord, kummalt poolt, Heck!" (lk 194)
  • Siiamaale oli kõik äärmiselt igav: keegi ei olnud kärkinud, puudusid vihased vaidlused, ei olnud mingit draamat — paistis, et kõik kohalolijad olid rängalt pettunud. Atticus käitus nii sõbralikult, nagu oleks siin tegu mingi vaieldava omandiküsimusega. Oma erilise oskusega vaigistada mässavat merd suutis Atticus muuta selle vägistamisasja kuivaks nagu jutluse. Mu mõttest oli nagu pühitud hirm, viski- ja laudalehk, unised sünged mehed ja ööst kostev kähe hääl: "Mr. Finch! Kas läksivad ära?" öine jubedus oli päevavalgusega haihtunud, kõik võis veel hästi lõppeda. (lk 195)
  • Igal Maycomb'i suurusel linnal olid omad Ewellid. Mingid majanduselu kõikumised ei muutnud nende olukorda — Ewellite-taolised inimesed elasid oma maakonna armuleival nii jõukuse kui ka sügavaima kriisi aegadel. Ükski kooliinspektor ei suutnud nende arvukaid võsusid koolis käima sundida, ükski tervishoiuinspektor vabastada neid sünnipärastest defektidest, igasugu parasiitidest ja haigustest, mille põhjuseks on mustus.
Maycomb'i Ewellid elasid linna prügimäe taga onnis, mis kunagi oli kuulunud ühele neegrile. Onni laudseinad olid paigatud raudpleki tükkidega ja katuseks olid sindlite asemel lapikuks taotud konservipurgid, nii et ainult maja piir jooned reetsid tema esialgset kuju: kandiline, nelja tibatillukese toaga kitsukese koridori ümber, seisis onn kohmakalt neljal erineva suurusega lubjakivikamakal. Akende asemel olid seintes lihtsalt augud, mis suveajal kaeti määrdunud marliribadega kärbeste kaitseks, kes Maycomb'i jäätmetes pidu pidasid.
Aga ega kärbestelgi seal kiita põli olnud, sest Ewellid töötasid prügimäe iga päev põhjalikult läbi ja nende vaeva vili (mis süüa ei kõlvanud) muutis nende onni ümbruse nagu hullumeelse lapse mängumajaks: tara aset täitsid oksarondid ja harja- ning muude tööriistade varred, millele olid otsa pistetud roostetanud haamripead, kõverahambulised rehad, labidad, kirved ja kõplad, kõik okastraadi tükkidega kokku pandud. See barrikaad ümbritses õue, kus vedelesid vana fordiloksu riismed, väljavisatud hambaarstitool, igivana jääkapp ning muud väiksemat kribu-krabu; vanu kottasid, ajast ja arust raadioaparaate, pildiraame ja plekist konservipurke, mille kallal heas lootuses siblisid kõhnad kollased kanad. (lk 196)
  • Möödunud jõulude ajal, minnes täitma linnapea palvelt, võttis Atticus meid endaga kaasa Maanteelt viis sillutamata tee prügimäeni ja sealt umbes viissada jardi Ewellite majast edasi väiksesse neegriasulasse. Et prügimäelt maanteele tagasi pääseda, tuli kasutada kas tagasikäiku või sõita lõpuni ja seal ringi pöörata; enamasti pöörati ringi neegrite eesõuedes. Detsembri härmasel videvikutunnil paistsid nende onnid kenad ja kabedad, kui korstnatest tõusis kahvatusinist suitsu ja ukseavad ergasid tuledest, mis merevaiguna lõõmasid kolletes, õhus levisid meeldivad lõhnad: kanapraad ja karbonaad, krõbe kui videviku õhk. Jemi ja minu haistmine tundis ära ka veel oravaprae, kuid selleks, et eraldada opossumit ja küülikut, ölr tarvis maal kasvanud Atticuse nina. (lk 197)
  • Ma vist pean siin teile ühe asja ära seletama. Ma olen kuulnud, et advokaatide lastel, kui nad näevad oma isa või ema kohtus vaidluste tules, tekib väär kujutlus: nad peavad, prokuröri oma vanemate isiklikuks vaenlaseks, nad piinlevad ja imestavad, nähes neid vaheajal mõnikord isegi oma piinajate käevangus saalist väljuvat. Jemi ja minu. puhul ei olnud see nii. Meie ei saanud mingit traumat, nähes oma isa võitmas või kaotamas. Mul on kahju, et selles suhtes mul ei ole teile pakkuda midagi dramaatilist: kui ma seda teeksin, oleks see võlts. Siiski me saime aru, kui vaidlus muutus teravamaks kui professionaalselt vajalik — seda küll rohkem teiste advokaatide kui oma isa jälgimise põhjal. Ma ei olnud kogu oma elu jooksul kuulnud, et mu isa oleks häält tõstnud, välja arvatud ühe poolkurdi tunnistaja puhul. (lk 197–198)
  • "Kas teie olete Mayella Ewelli isa?" oli järgmine küsimus.
"Ja kui ka ei oleks, siis põle änam parata, sest ta memm on surnud," oli vastus.
Kohtunik Taylor nihutas ennast. Ta keeras end aeglaselt oma pöördtoolis ja vaatas tunnistajale lahkelt otsa. "Kas teie olete Mayella Ewelli isa?" küsis ta toonil, mis järsku katkestas naeru all saalis.
"Jah, sir," vastas mr. Ewell vaguralt.
Kohtunik Taylor jätkas heatahtlikult: "Te olete vist esimest korda kohtus? Ma ei mäleta, et ma oleksin teid siin varem näinud." Tunnistaja jaatava noogutuse peale ta jätkas: "Lepime kõigepealt ühes asjas kokku: kuni mina siin istun, ei luba ma kellelgi saalis poetada ühtki kahemõttelist vihjet. Saite aru?"
Mr. Ewell noogutas, kuid ma ei usu, et ta aru sai. (lk 198)
  • Sel ajal kui kohtunik Taylor oma vasaraga kõmistas, istus mr. Ewell rahulolevalt tunnistajatoolis ja imetles, millega ta oli toime tulnud. Üheainsa lausega oli ta muutnud muretud einetajad süngeks, ärevaks, sumisevaks massiks, kes ainult aeglaselt allus järjest nõrgenevate vasaralöökide hüpnoosile, kuni ainsaks hääleks kohturuumis oli tasane tuk-tuk-tuk, nagu koputanuks kohtunik pliiatsiga vastu pinki. (lk 200)
  • "Mulle esitati taotlus," ütles kohtunik Taylor, "et ma publiku, vähemalt naised ja lapsed, saalist eemaldaksin, aga ma jätan selle taotluse esialgu täitmata. Tavaliselt näevad inimesed seda, mida nad näha tahavad, ja kuulevad seda, mida nad kuulda ihkavad, ja neil on õigus seda ka oma lastele osaks saada lasta, kuid ühte ma ütlen teile kindlalt: teie kas vaatate ja kuulate vaikides või lahkute kohtusaalist, aga ei lahku siit enne, kui ma olen teid kogu kupatusega kohtu rahu rikkumise eest vastutusele võtnud. Ja teie, mr. Ewell, püüdke, kui vähegi võimalik, jääda viisaka keelepruugi piiridesse. Jätkake, mr. Gilmer." (lk 200)
  • "Aga ühest asjast ma ei saa aru," ütles Atticus. "Kas te Mayella seisukorra pärast mures ei olnud?"
"Selge see, et olin," ütles mr. Ewell. "Ma ju nägin, kelle töö see oli."
"Ei, ma mõtlen tema tervislikku seisukorda. Kas te ei arvanud, et ta vajab kiiresti arstiabi?"
"Mis?"
"Kas te ei arvanud, et tal oli kiiresti arsti vaja?"
Tunnistaja ütles, et ta ei olnud sellele mõelnud, et ta ei ole veel elu sees kellelegi oma perest arsti kutsunud, sest see maksaks viis dollarit. (lk 202)
  • Ta läks kohtukirjutaja juurde ja kirjutaja lõbustas meid mõned minutid sellega, et tsiteeris meile mr. Tate'i tunnistust nii ühetoonilise häälega, nagu loeks börsiteateid: "... kumb silm vasak silm ah õigus siis see oli ju tema parem see oli tema parem silm mr. Finch nüüd ma mäletan teda oli klokitud.» Sekretär keeras uue lehekülje. "Just sealtpoolt küljest šerif palun korrake veel kord mis te ütlesite ma ütlesin et see oli tema parem silm..." (lk 204–205)
  • Iial, iial, iial ära esita ristküsitlusel tunnistajale küsimust, mille vastus sulle ette teada ei ole — seda tarkust oli mulle sisendatud juba koos emapiimaga. Kui sa seda teed, võid sa saada ebasoovitava vastuse, vastuse kogu asja ära rikub. (lk 205–206)
  • "Te olete vasakukäeline, mr. Ewell," ütles kohtunik Taylor.
Mr. Ewell pöördus vihaselt kohtuniku poole ja ütles, et sellel ei ole protsessiga midagi pistmist, et ta on jumalakartlik inimene ja et Atticus Finch tahab teda plindrisse ajada. Niisugused nõksudega advokaadid nagu Atticus Finch on teda oma trikkidega alati alt vedanud. (lk 206)
  • Mr. Gilmer esitas talle veel ühe küsimuse. "Mis puutub teie kirjutamisse vasaku käega — ehk te olete ambideksteerne, mr. Ewell?"
"Üleüldsegi ei ole, ma pruugin ühte kätt niisama hästi kui teist. Ühte kätt niisama hästi kui teist," lisas ta, pärani silmi advokaadi laua poole vahtides,
Jemil näisid olevat mingid vaiksed naerukrambid. (lk 206)
  • Maycomb'i maakonnas oli kerge ära naha, kes peseb end korrapäraselt, kes ainult kord aastas. Mr. Ewell oli nagu ära kupatatud; ta nahk, otsekui oleks see öö otsa leos olnud ja kaotanud kaitsva mustusekorra, näis välismõjudele tundlik olevat. Mayella jättis mulje, nagu hoiaks ta end alati puhtana, ja mulle meenus punaste geraaniumide rida Ewellite õues. (lk 207)
  • Mayella jutustus oli talle ta enesekindluse nähtavasti tagasi andnud (kuid see ei avaldunud nii ülbel kujul kui ta isa juures — selles oli midagi vargset, ta oli nagu kass, kes sulle otsa vaatab, aga saba endal võngerdab). (lk 209)
  • Mr. Gilmer tõmbas käega üle oma kiilaspea, tuletades sellega meelde, et päev oli palav. "See on esialgseks kõik," ütles ta lahkelt, "kuid te jääge oma kohale. Ma kardan, et sel suurel kurjal mr. Finchil on teile mõned küsimused."
"Süüdistajal ei ole lubatud tunnistajat kohtualuse kaitsja vastu üles ässitada," pomises kohtunik turtsakalt, "vähemalt seekord mitte." (lk 210)
  • "Õigus, õigus, madam. Te peate minuga kannatlik olema. Hakkan juba vanaks jääma ja mälu ei ole enam endiselt värske. Võib juhtuda, et ma küsin teilt asju, mida te juba rääkisite, kuid te vastate mulle siiski, eks ole? Hästi."
Mina küll ei näinud Mayella näoilmes midagi, mis oleks õigustanud Atticuse oletust, et Mayella pakub talle oma siirast kaasabi. Ta vaatas Atticusele tulivihaselt otsa.
"Ma ei vasta teile ühte sõna kah, niikaua kui te mind pilkate," ütles ta.
"Kuidas, madam?» küsis Atticus jahmunult.
"Niikaua kui te minu kulul nalja teete."
Kohtunik Taylor ütles: «Mr. B'inch ei tee teie kulul nalja- Kust te seda võtate?»
Mayella vaatas langetatud laugude alt Atticuse poole, kuid ütles kohtunikule: "Niikaua kui ta mind madaamitab ja miss-Mayellatab. Ma ei seedi sihukest nöökimist, keegi ei saa mind sundida."
Atticus kordas oma jalutuskäiku akende juurde ja jättis Mayella kohtuniku taltsutada. Kohtunik Taylor ei olnud seda sorti kuju, kes kaastunnet äratab, kuid seekord oli mul temast kahju, kui ta püüdis Mayellale asja selgitada. "Me oleme juba aastaid ja aastaid siin kohtus õigust mõistnud ja mr. Finch on alati kõigi vastu viisakas olnud. Ta ei mõtlegi teid pilgata, ta püüab viisakas olla. Nagu alati."
Kohtunik nõjatus tagasi. "Atticus, jätkake küsitlust, ja olgu protokollist näha, et tunnistajat ei ole nöögitud, kuigi ta ise seda arvab."
Ma mõtlesin endamisi, et ei tea, kas keegi oli talle elu sees öelnud "madam" või "miss Mayella" — arvatavasti mitte, kui ta seda tavalist viisakusvormelit solvavaks pidas. Mismoodi võis see tema elu küll olla? õige pea ma sain seda teada. (lk 210–211)
  • Aeglaselt, kuid kindlalt hakkasin ma nägema, kuhu Atticus oma küsimustega sihib: küsimuste abil, mida mr. Gilmer ei pidanud liiga ebaolulisteks või tähtsusetuteks, et protesteerida, maalis Atticus vandemeestele tasapisi pildi Ewellite kodusest elust. Vandemehed said teada järgmist: abirahast ei jätkunud kaugeltki perekonna toitmiseks, pealegi oli põhjust kahtlustada, et papa selle niikuinii maha joob — ta läks mõnikord mitmeks päevaks ära sohu ja tuli tagasi haigena; ilm oli harva nii külm, et läks vaja kingi, aga kui oli, siis võis vanade autokummide ribadest marudaid jalanõusid teha; vett toodi ämbritega allikast prügimäe serval — allika ümbruse hoidsid nad rämpsust puhta —, ja mis puutus puhtusepidamisse, siis pidi igaüks enda eest ise väljas olema: kui sa tahtsid pesta, pidid ise vett vinnama, nooremad lapsed olid alatasa nohus ja vaevlesid krooniliselt sügeliste käes; vahetevahel tuli nende poole üks daam ja küsis, miks Mayella koolis ei ole... ja kirjutas Mayella vastuse paberile: kui perekonnas oli juba kaks kirjaoskajat inimest, ei olnud teistel mingit vajadust õppida — papa vajas neid kodus. (lk 212)
  • "Miss Mayella," ütles Atticus nagu vastu oma tahtmist, "teiesugusel üheksateistkümneaastasel tütarlapsel peab oiema sõpru. Kes on teie sõbrad?"
Tunnistaja krimpsutas otsekui hämmeldunult nägu. "Sõbrad?"
"Jah, kas teil ei ole omaealisi tuttavaid, või veidi vanemaid või nooremaid? Poisse ja tüdrukuid? Tavalisi sõpru?"
Mayella vaenulikkus, mis vahepeal oli vimmakaks neutraalsuseks alanenud, pahvatas uuesti lõkkele. "Teete jälle minu kulul nalja või, mr. Finch?"
Atticus luges seda vastuseks oma küsimusele. (lk 212)
  • "Mõtleme nüüd veel rahulikult järele..." algas Atticus, kuid mr. Gilmer katkestas teda protestiga: mitte et Atticuse küsimus oleks olnud ebaoluline või vähetähtis, vaid et Atticus püüdis tunnistajat hirmutada. Selle peale kohtunik Taylor lausa naeris. "Oh, istuge maha, Horace, seda küll ei ole. Kui keegi kedagi hirmutab, siis pigemini tunnistaja Atticust."
Kohtunik Taylor oli ainuke isik saalis, kes naeris. Isegi imikud olid vakka, ja ma mõtlesin, et äkki nad on oma emade rinnal ära lämbunud. (lk 215)
  • Varsti tuli kohtunik Taylor tagasi ja ronis oma pöördtooli. Ta võttis vestitaskust sigari ja takseeris seda mõtlikult. Ma müksasin Dilli. Kohtuniku poolt vastuvõetavaks tunnistatud, sai sigarile osaks tige hammustus. "Mõnikord me käime siin lihtsalt teda vahtimas," seletasin ma. "Nüüd kulub tal selle kallal kogu ülejäänud õhtupoolik. Pane tähele." Aimamata, et teda rõdult jälgitakse, lükkas kohtunik Taylor ärahammustatud sigariotsa osavalt huulte vahele, ja öeldes "phuh!", tabas sellega nii täpselt süljetoosi, et me kuulsime isegi lirtsatust. "Vean kihla, et sülgamises ei saa talle keegi näole," pomises Dill. (lk 218–219)
  • Sel ajal kui Tom Robinson tunnistust andis, tuli mul äkki mõte, et Mayella Ewell pidi olema kõige üksildasem inimene terves maailmas. Ta oli isegi üksildasem kui Koll Radley, kes ei olnud kakskümmend viis aastat jalaga majast välja saanud. Kui Atticus küsis, et kas tal sõpru on, siis Mayella ei saanud sellest vist arugi, vaid arvas, et Atticus teeb tema kulul nalja. Ma arvasin, et ta on vist niisama õnnetu nagu need, keda Jem segaverelisteks lasteks nimetab: valged inimesed ei taha temaga sellepärast tegemist teha, et ta elab sigade hulgas: ja neegrid ei taha temaga sellepärast tegemist teha, et ta on valge. Mr. Dolphus Raymondi moodi, kes eelistas neegrite seltskonda, ei saanud ta elada, sest Mayellal ei olnud maalahmakat jõekaldal ja ta ei pärinenud vanast heast perekonnast. Keegi ei öelnud Ewellite kohta: "Nad on kord juba niisugused." Maycomb annetas neile jõulupakke, andis abiraha, ja ulatas suudlemiseks käe. Tom Robinson oli arvatavasti ainus inimene, kes oli Mayella vastu kunagi lahke olnud. Ometi ütles Mayella, et Tom Robinson oli ta ära vägistanud, ja kui ta püsti tõusis, vaatas ta Tomi peale pilguga, nagu oleks too pori tema jalgade all. (lk 221–222)
  • "Kas te olete kunagi," katkestas Atticus mu mõtiskluse, "kas te olete mingil puhul käinud Ewellite maalapil — kas te olete kunagi tõstnud oma jalga Ewellite maalapile, ilma et nad oleksid teid otseselt kutsunud?"
"Eisöh, mr. Finch, mitte üks kord. Seda ma'i teeks eluilmas, söh."
Atticus oli mõnikord öelnud, et üks võte, kuidas aru saada, kas tunnistaja valetab või räägib tõtt, on teda rohkem kuulata kui vaadata. Nüüd ma proovisin tema võtet — Tom eitas seda ühe hingetõmbega kolm korda, kuid rahulikult, ilma mingi vingumiseta hääles, ja ma leidsin, et ma usun teda, kuigi ta on liiga sõnarohke. Ta paistis olevat viisakas neeger, ja viisakas neeger ei lähe kunagi omapead võõrasse õue. (lk 222)
  • Mul tuli mõte, et omal moel olid Tom Robinsonil niisama head kombed kui Atticusel. Kuni mu isa mulle asja hiljem ära seletas, ei mõistnud ma Tomi olukorra täit keerukust: ta ei oleks mingil tingimusel julgenud lüüa valget naist, kui ta tahtis edasi elada, ja seepärast ta jooksis esimesel võimalusel minema — kindel märk, et sa oled süüdi. (lk 225)
  • [Atticus Finch Tom Robinsonile:] "Miks te ära jooksite?"
"Mul oli irm, söh."
"Mille ees teil hirm oli?"
"Mr. Finch, kui te oleks neeger nagu mina, oleks teil ka olnd irm." (lk 225)
  • Kohtunik Taylor vaatas tulivihaselt Atticuse poole nagu ärgitaks ta teda rääkima, kuid Atticus oli pea õlgade vahele tõmmanud ja naeris endale habemesse. Ma mäletasin Atticuse juttu selle kohta, et kohtunik Taylor läheb mõnikord oma ex cathedra märkustega veidi liiale, kuid et advokaadid enamasti lasevad need siis kõrvust mööda. (lk 226)
  • [Prokurör Gilmer:] "Sa oled selles asjas õige avameelne, aga ütle, miks sa jooksu panid?"
[Tom Robinson:] "Ma ütlen, et mul oli irm, soh."
"Kui su südametunnistus oli puhas, mida sa siis kartsid?"
"Nagu ma ennist ütlesin, neegril pole ea niimoodi plindrisse jääda."
"Aga sa ei olnud ju plindris — sa ise tunnistasid, et sa tõrjusid miss Ewelli lähenemiskatsed tagasi. Kas sa kartsid, et ta sulle liiga teeb, sinutaolisele suurele jäärale, ja siis jooksid minema?"
"Eisõh, ma kartsin, et kukun kohtusse, nagu ma nüid olengi."
"Kartsid, et sind võetakse kinni, kartsid, et sul tuleb oma teo eest vastust anda?"
"Eisöh, kartsin, et pean vastust andma selle eest, mida ma pole teind." (lk 228)
  • "Ma lihtsalt ei kannatand teda välja," ütles Dill.
"Keda, Tomi või?"
"Toda va mr. Gilmerit, mis ta Torniga tegi, kui halvasti ta temaga rääkis..."
"Dill, see on tema töö. Kuule, kui meil ei oleks prokuröre – noh, siis ma arvan, ei saaks meil ka advokaate olla."
Dill hingas sügavalt välja. "Ma tean, Nirksilm. Aga see, kuidas ta seda ütles, pööras mul sisikonna segamini, täitsa segamini."
"Ta peabki niimoodi tegema, Dill, ta ristkü..."
"Aga teistega ta oli hoopiski..."
"Dill, need olid tema tunnistajad."
"Noh, aga mr. Finch oli hoopis teistmoodi Mayella ja vana Ewelliga, kui ta neid ristküsitles. See, kuidas mr. Gilmer Tomi kogu aeg "poisiks" nimetas, ja kuidas ta tema üle irvitas, ja iga kord üle õla vandemeeste poole vaatas, kui Tom vastas..."
"Kuule, Dill, Tom on lõpuks siiski ainult neeger."
"Ja mis sellest? See pole õige, see pole mitte õige nendega niimoodi ümber käia. Kellelgi pole asja nendega niimoodi prõmmida — see pöörab mul sisikonna segamini." (lk 229)
  • Vana kohtumaja kell ragistas enda vinna ja lõi täit tundi, kaheksa kurdistavat lööki, mis tungisid üdini.
Kui ta lõi üksteist korda, ei olnud ma enam võimeline midagi tundma; väsinud võitlemast unega, lubasin ma endale lühikese uinaku õpetaja Sykesi mõnusa käe ja õla najal. Siis ma ehmusin üles ja tegin ausa katse ärkvele jääda, vaadates alla ja püüdes keskendada oma tähelepanu peadele saalis: seal oli kuusteist kiilaspead, neliteist meest, keda võis punapeadeks arvata, nelikümmend pead musta ja pruuni vahepealseid, ja — mul tuli meelde, mida Jem mulle ükskord ütles, kui ta üht lühikest hingeelu uurimise perioodi läbi elas: ta ütles, et kui küllalt inimesi, võib-olla üks terve staadionitäis, oma tähelepanu ühele asjale keskendaksid, näiteks tahaksid, et üks puu metsas põlema läheks, süttiks see puu iseenesest. Ma kujutlesin, et kui õige paluks igaüht seal all keskenduda soovile, et Tom Robinson saaks vabaks, aga samas mõtlesin, et kui nad on niisama väsinud kui mina, siis ei ole sellest abi. (lk 241)
  • Siiski pidin ma enam-vähem ärkvel olema, muidu ma ei oleks märganud, kuidas minusse puges mingi imelik tunne. Umbes samasugune, nagu mul oli kord möödunud talvel, ja minust käis värin läbi, kuigi öö oli palav. See tunne süvenes, kuni õhkkond kohtusaalis oli täpselt samasugune nagu ühel külmal veebruarihommikul, kui laulurästad vaikisid, puusepad miss Maudie uue maja juures olid jätnud kopsimise ja kõik puust uksed ümbruskonnas olid suletud tihedalt nagu Radley'de maja omad. Mahajäetud, ootav, tühi tänav, ja rahvast täistuubitud kohtusaal. Lämbe suveöö ei erinenud talvehommikust. (lk 241–242)
  • Pärast seda läks kõik nagu unes: ma nägin vandemehi tagasi tulevat, nad tulid nagu vee all ujudes, ja kohtunik Taylori hääl kostis nõrgalt ja otsekui kaugelt. Ja ma nägin midagi, mida ainult advokaadi laps võib näha, näha ja tähele panna, ja mul oli, nagu jälgiksin ma Atticust, kui ta läheb tänavale, tõstab püssi õlale ja vajutab päästikule, jälgiksin, ise kogu aeg teades, et püss on tühi.
Vandemehed ei vaata kunagi kohtualuse poole, kelle nad on süüdi mõistnud, ja kui vandemehed sisse tulid, ei vaadanud ükski neist Tom Robinsoni poole. Eesistuja ulatas mr. Tate'ile paberilehe, kes ulatas selle kohtuteenrile, kes selle ulatas omakorda kohtunikule...
Ma sulgesin silmad. Kohtunik Taylor luges vandemeeste hääli: "Süüdi... süüdi... süüdi... süüdi..." Ma piilusin Jemi poole: ta käed olid valged, nii kramplikult hoidis ta rõduservast kinni, ja ta õlad võpatasid iga "süüdi" juures, nagu oleks see noapiste ta abaluude vahele. (lk 242)
  • "Atticus..." ütles Jem süngelt.
Atticus pöördus uksel ringi. "Mis on, poeg?"
"Kuidas nad võisid seda teha, kuidas nad võisid?"
"Ma ei tea, aga nad tegid. Nad on teinud seda enne, ja nad tegid seda ka täna, ja nad teevad seda uuesti, ja kui nad seda teevad – siis paistab, et ainult lapsed nutavad. Head ööd." (lk 244)
  • "Ära niimoodi räägi, Dill," ütles tädi Alexandra. "Lapsele selline jutt ei sobi. See on — küüniline."
"Ei ole küüniline, miss Alexandra. Kas siis tõtt rääkida on küüniline või?"
"On küll, nii nagu sina seda teed." (lk 245)
  • Järsku ta lausus: "Ära muretse, Jem. Asjad ei ole kunagi nii halvad, nagu nad paistavad."
Kui miss Maudie tahtis toas midagi pikemalt rääkida pani ta käed harali sõrmi põlvedele ja nihutas keelega kunsthamb-aid. Seda ta tegi ka nüüd ja me jäime ootama.
"Ma tahtsin teile lihtsalt öelda, et mõned inimesed maailmas on nagu sündinud selleks, et meie eest kõige ebameeldivamaid asju ära õiendada. Teie isa on üks selliseid."
"Oo," ütles Jem. "Ei tasu vaeva."
"Mis asi ei tasu vaeva, sir?" vastas miss Maudie Jemi alistuva mõmina peale, "sa ei ole veel küllalt vana, et mu sõnu täiel määral hinnata."
Jem jõllitas oma poolsöödud koogilõigu poole. "Me oleme justkui siidiussid kookonis, kohe täpselt. Magame sissemässitult soojas kohas. Mina pidasin alati Maycomb'i inimesi kõige paremateks maailmas, vähemalt nad paistsid seda olevat."
"Me oleme kõige usaldusväärsemad inimesed maailmas," ütles miss Maudie. "Meil on ainult harva vajadust tõestada, et me oleme kristlased, aga kui seda juhtub, siis on meil alati võtta Atticuse-taolisi mehi." (lk 246–247)
  • "Ma vist hakkan klouniks, kui ma suureks saan," ütles Dill.
See peatas Jemi ja minu mõtterännud.
"Jah, sir, klouniks," kordas ta. "Ma ei oska siin ilmas midagi muud kui ainult naerda, ja seepärast ma lähen tsirkusse ja naeran end seal kas või lõhki."
"Sul on sest asjast vale ettekujutus," ütles Jem. "Klounid ise on kurvad ja ainult rahvas naerab nende üle."
"Aga mina hakkan uut moodi klouniks. Seisan kesk areeni ja muudkui naeran inimeste üle." (lk 248)
  • "Ma sooviksin, et Bob Ewell ei näriks tubakat," oli kõik, mis Atticus sel puhul lausus.
Vastavalt miss Stephanie jutule oli lugu nii, et Atticus väljus parajasti postkontorist, kui mr. Ewell talle juurde astus, ta läbi sõimas, talle näkku sülitas ja teda ära tappa ähvardas. Miss Stephanie (kes asja teistkordselt juba niimoodi jutustas, nagu oleks ta seda ise pealt näinud, kui ta pudupoest tulles sealt mööda läks) — miss Stephanie ütles, et Atticus ei pilgutanud silmagi, võttis ainult taskuräti välja, pühkis, näo puhtaks ja seisis seal, lastes mr. Ewellil end üle valada sõimusõnadega, mida ükski vägi ei suudaks teda, miss Stephanie't, kordama sundida. Mr. Ewell oli nurgataguste löömingute veteran, ja see koos Atticuse rahuliku reageerimisega oli sundinud teda küsima: "Oled liiga uhke või, et rusikavõitlusega asi ära klaarida, sa mustade-mesti värdjas?" Miss Stephanie andmetel olevat Atticus vastanud: "Ei, liiga vana," pistnud käed taskusse ja astunud edasi. Ei saa salata, lisas miss Stephanie, et Atticus võib mõnikord kaunis külmalt vastata. (lk 249)halvad aimdused, kui prokurör nõuab ja vandemehed määravad surmanuhtluse ainult kaudsete süütõendite põhjal. Atticus vaatas minu poole, nägi, et ma kuulan, seletas lihtsamalt: "...tähendab, kui inimene tapmise pärast surma mõistetakse, siis, ütleme, peaks olema vähemalt üks või kaks pealtnägijat. Keegi peaks olema kohal, kes võib öelda: "Jah, ma olin juures ja nägin kui ta päästikule vajutas.""
"Aga palju inimesi on ära poodud... üles poodud kaudsete süütõendite põhjal," ütles Jem.
"Ma tean, ja paljud neist olid selle ka ära teeninud,— kuid pealtnägija puudumisel jääb alati kahtlus püsima, mõnikord küll ainult kahtluse vari. Seadus ütleb selle kohta "mõistlik kahtlus", kuid minu arvates on kohtualusel õigus nõuda, et ei oleks kahtluse varjugi. Alati on olemas võimalus, kui ebatõenäoline see ka ei oleks, et ta on süütu."
"Siis on ju vandemehed kõige kurja juur. Vandekohtud tuleksid siis ära kaotada." Jem oli vankumatu.
Atticus püüdis naeratust tagasi hoida, kuid see ei läinud tal korda. "Sa oled meie vastu kaunis vali, poeg. Ma mõtlen, et ehk leiduks parem tee. Muuta seadust. Muuta seda nii, et kõige rängemate süütegude puhul oleks karistuse määramise õigus ainult kohtunikul."
"Siis mine Montgomerysse ja muuda seda seadust."
"Sa ei kujutle, kui raske see oleks. Ma ei ela nii kaua, et näha selle seaduse muutmist, ja kui sina ehk elad nii kaua, siis sa näed seda alles vana mehena."
Jemi see ei rahuldanud. "Ei, sir, nad peaksid need vandekohtud ära kaotama. Nagu seekord — ta ju ei olnud süüdi, aga nemad ütlesid, et oli."
"Kui vandekohus oleks koosnenud sinust, poeg, ja veel üheteistkümnest sinutaolisest poisist, oleks Tom vaba mees," ütles Atticus. "Siiamaani ei ole miski su elus su mõistust veel tumestanud. Igapäevases elus on need mehed kaksteistkümmend mõistlikku inimest, need Tomi vandemehed, aga sa nägid, et midagi tuli nende ja nende mõistuse vahele. Samasugust asja nägid sa tol ööl vangla ees. Kui see jõuk minema läks, ei lahkunud nad oma mõistlikkuse tõttu, vaid läksid sellepärast, et me seal olime. Meie elus on midagi, mille pärast inimesed oma pea kaotavad — ja sel juhul nad ei suuda õiglased olla ka siis, kui nad püüaksid. Kui meie kohtutes on valge mehe sõna musta mehe sõna vastu, siis valge mees alati võidab. Need on inetud faktid, kuid see on meie elu tegelikkus."
"Ega see asja ei paranda," ütles Jem jonnakalt. Ta tagus rusikaga kergelt vastu põlve. "Sääraste süütõendite põhjal ei saa ju inimest süüdi mõista — ei saa."
"Sina ei saaks, aga nemad said ja tegid seda. Mida suuremaks sa kasvad, seda selgemaks asi sulle saab. Kohtusaal peaks olema tõesti paik, kus inimest õiglaselt koheldakse, olgu ta millist vikerkaarevärvi tahes, kuid inimesed armastavad oma vihkamist isegi vandemehe-toolile kaasa võtta. Kui sa suuremaks kasvad, siis sa näed valgeid mehi iga jumalapäev musti petmas, aga las ma ütlen sulle midagi, ja ära sa seda unusta — millal iganes valge inimene mustale ülekohut teeb ja olgu ta kes tahes, olgu ta kui rikas tahes ja pärinegu kuitahes peenest perekonnast, see valge inimene on rämps."
Atticus oli kõnelnud nii vaikselt, et ta viimane sõna lausa raksatas meile kõrva. Ma vaatasin üles — ta nägu oli erutust täis. "Mulle ei ole miski vastikum kui mõni alaväärtuslik valge, kes neegri harimatust ära kasutab. Ei maksaks ennast petta — see kuhjub ja kuhjub ja ühel heal päeval tuleb meil see arve kinni maksta. Loodetavasti ei sünni see veel teie eluajal." (lk 251–253)


Viited[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel