Veinikelder

Proosa[muuda]

"Aga kus ta siis lõpuks on?" karjus d'Artagnan. "Kus on Athos?"

"Keldris, härra."

"Kuidas, närukael, te hoiate teda sestpeale keldris?"

"Püha heldus! Ei, härra. Meie peaksime teda keldris hoidma? Te siis ei tea, mis ta seal keldris teeb? Oh, kui te suudaksite ta sealt välja tuua, oleksin teile elu lõpuni tänulik, austaksin teid nagu oma kaitsepühakut."

Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri". Tõlkinud Tatjana Hallap. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 273

"Vaadake," ütles Wimsey, tehes peatuse, et silmitseda lähemalt imetillukest lahtist niidiotsa pükste vasakul säärel, "kui rõivastel leidub tolmu, võime saada mingi aimduse — mis näitaks meile, kus kindral öö veetis. Kui me — võtame üsna ebatõenäolise näite — leiaksime hulga saepuru, võiksime oletada, et ta külastas puuseppa. Kuivanud leht aga annaks tunnistust aiast või pargist või millestki sellisest. Ämblikuvõrk võiks tähendada veinikeldrit või... või aiakuuri... ja nii edasi. Kas saate aru?"

"Jah, milord," ütles Woodward üsna kahtlevalt. (lk 49)

Dorothy L. Sayers, "Korralagedus Bellona klubis", tlk Krista Kaer, 2013

Ema oli hirmul, et kas ma äkki ei kasva "haiglaselt kahvatuks". Ükshaaval kaevas ta keldrist kuiva liiva alt välja pudeleid vananema pandud Château-Laroze'i, Château-Laffite'i, Chambertini ja Cortini veinidega. Tasapisi, peeker peekri järel, tegin ma isa veinikeldri peenematest markidest tühjaks. Ema muudkui aga avas saja-aastaseid pudeleid, takseerides hoolega "prantsuse parimate aastakäikude" mõju minu põskede jumele. (lk 8)
- Colette, "Vagabund", tlk Helva Payet, 2010; tsiteeritud autori tutvustuses "Sidonie Gabrielle Colette"

"Eestseisja," mõtles vana daam, "see kõlab nii tuttavlikult. Ma olen kindlasti siin varem olnud."

"Tänan, armuline proua," ütles ta. "Ma olen teile väga tänulik. Te ütlete, et see on klooster. Ma tellisin just tuppa pudeli šampanjat. Ma loodan, et ma ei riku kodukorda."

"Hoopiski mitte. Me oleme oma veinikeldri üle uhked, samuti oma suurepäraste köögiviljade üle, rääkimata kuulsast linast, mida ise töötleme ja millest me kuninglikke pruudilinu koome. Me ei ole maailmast millegi poolest ära lõigatud."

Nende sõnade juures tundis vana daam, kuidas helihark tema südames lõi helisema toonil, mis meenutas millegi suurejoonelise järelkõla. (lk 6)

Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998

Luule[muuda]

igas puus ehitavad putukad oma linna
kuhu rähn aknaid valmistab
iga mets on linnade sülem
iga laas on lindude lennuväli
igas puus on vabrikud mahlaks
igas puuritud kases oma veinikelder
puu on putukalinn
kelle õõnsustes laste
asemed

Joanna Ellmann, "*igas puus ehitavad putukad oma linna...", rmt: "Olemise maa", 2017, lk 24