Liikumatus
Proosa
[muuda]- Kõndides rutakal sammul Brugge räpasel sillutisel, tundis Zenon, kuidas läbi tema, nagu meretuul läbi ta viledaks kulunud riiete, voogab tuhandete kaupa olendeid, kes on kunagi viibinud selles maakera punktis või juhtuvad siia tulevikus, enne seda katastroofi, mida meie nimetame maailma lõpuks; need viirastused läbisid inimese keha, keda nende eluajal veel ei olnud või enam ei ole, ise seda märkamata. Hetk varem põgusalt tänaval kohatud tundmatud, kelle näod samas möödaniku vormitusse taignasse tõugati, suurendasid lakkamatult seda larvidehulka. Aeg, koht, mateeria jäid ilma oma atribuutidest, mis neid meie silmis piiritlevad; vorm polnud muud kui mateeria lõhkine koorik; mateeria jooksis kuivaks tühjusse, mis ei olnud enam tema vastand; aeg ja igavik olid üks ja seesama, otsekui pime hoovus liikumatus pilkases ookeanis. Zenon süüvis neisse visioonidesse nagu usklik Jumala üle mediteerimisse.
- Marguerite Yourcenar, "Opus nigrum", tlk Merike Riives, 1982, lk 116
- Koeruse ja jooksuga hüvitavad lapsed oma alguste liikumatust.
- Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989, lk 121
- Meel iseenesest on vaikne, vagur ja liikumatu. Ta hakkab liikuma välisasjade mõjul ja see meeleliigutus ongi mõtlemine. Välisasjadest kõige enam mõjutab meie meelt just muusika.
- Margus Ott, intervjuu tõlkekogumiku "Muusika ja muundus" teemal: Juhan Hellerma, "Hiina mõttepärimuses sulatab muusika tardumusse vajunud meele", ERR, 03.08.2021