Immanuel Kant

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Immanuel Kant (1791, Gottlieb Doebleri maal)
Immanuel Kanti allkiri

Immanuel Kant (22. aprill 1724 – 12. veebruar 1804) Preisi filosoof. Sündinud Emanuel Kantina.


"Kostmine küsimusele: Mis on valgustus?" (1784)[muuda]

"Beantwortung der Frage: Was ist Aufklärung?" (1784)

Saksa keeles: "Beantwortung der Frage: Was ist Aufklärung?"
Eestindus: Immanuel Kant. Mis on valgustus?. - Akadeemia 4/1990, lk 801–810. Tõlkinud Eduard Parhomenko


  • Valgustus on inimese väljumine tema omasüülisest alaealisusest. Alaealisus on võimetus kasutada oma aru kellegi teise juhatuseta. Ise ollakse selles alaealisuses süüdi, kui põhjuseks pole mitte aru puudumine, vaid puuduvad otsusekindlus ja mehisus, kasutamaks oma aru kellegi teise juhatuseta Sapere aude![1] Ole söakas kasutama omaenese aru! — selline on niisiis valgustuse juhtlause.
  • Aufklärung ist der Ausgang des Menschen aus seiner selbstverschuldeten Unmündigkeit. Unmündigkeit ist das Unvermögen, sich seines Verstandes ohne Leitung eines anderen zu bedienen. Selbstverschuldet ist diese Unmündigkeit, wenn die Ursache derselben nicht am Mangel des Verstandes, sondern der Entschließung und des Mutes liegt, sich seiner ohne Leitung eines anderen zu bedienen. Sapere aude! Habe Mut, dich deines eigenen Verstandes zu bedienen! ist also der Wahlspruch der Aufklärung.


"Praktilise mõistuse kriitika" (1788)[muuda]

"Kritik der praktischen Vernunft" (1788)

Kanti mälestustahvel Duisburgis, algse Königsbergi lossis asunud tahvli replika: "Zwei Dinge erfüllen das Gemüt mit immer neuer und zunehmender Bewunderung und Ehrfurcht, je öfter und anhaltender sich das Nachdenken damit beschäftigt: Der bestirnte Himmel über mir, und das moralische Gesetz in mir."
  • Kaks asja täidavad ikka ja jälle mu meele imetluse ja aukartusega, üha sagedamini ja tungivamalt pöördub mu mõte nende juurde tagasi: tähistaevas minu pea kohal ja kõlblusseadus mu sees.
  • Zwei Dinge erfüllen das Gemüt mit immer neuer und zunehmender Bewunderung und Ehrfurcht, je öfter und anhaltender sich das Nachdenken damit beschäftigt: Der bestirnte Himmel über mir, und das moralische Gesetz in mir.
    • Kritik der praktischen Vernunft, Beschluß (zeno.org)


"Kõikide asjade lõpp" (1794)[muuda]

"Das Ende aller Dinge" (1794)

Saksa keeles: "Das Ende aller Dinge", 1794
Eestindus: "Kõikide asjade lõpp". Tõlkinud Märt Väljataga – Vikerkaar 2017, nr 7–8, lk 81–89


  • Päevad on nagu aja lapsed, sest iga järgnev päev ühes kõige selles sisalduvaga on eelmise saadus.
  • Tage sind gleichsam Kinder der Zeit, weil der folgende Tag, mit dem was er enthält, das Erzeugnis des vorigen ist.
  • Aga miks ootavad inimesed üleüldse maailma lõppu? Ja kui selle ootamist neile ka möönda, siis miks just kohutavat lõppu (suuremale osale inimsoost)? … Esimese põhjus näib olevat selles, et mõistus ütleb neile, et maailma kestusel on väärtust üksnes sedavõrd, kui mõistusolendid selles sobivad kokku oma olemasolu lõppeesmärgiga; kui aga see pole saavutatav, siis paistab loodu ise neile eesmärgitu, nagu näitemäng, millel puudub lahendus või tunnetatav mõistuspärane kava. Teise põhjuseks on arvamus inimsoo rikutud loomusest, mis küünib lootusetuseni, nii et lõpu, pealegi veel kohutava lõpu tegemine (suuremale osale inimkonnast) oleks ainus kohane abinõu kõrgeima tarkuse ja õigluse käes.
  • Warum erwarten aber die Menschen überhaupt ein Ende der Welt? Und, wenn dieses ihnen auch eingeräumt wird, warum eben ein Ende mit schrecken (für den größten Theil des menschlichen Geschlechts)?... Der Grund des erstern scheint darin zu liegen, weil die Vernunft ihnen sagt, daß die Dauer der Welt nur sofern einen Werth hat, als die vernünftigen Wesen in ihr dem Endzweck ihres Daseins gemäß sind, wenn dieser aber nicht erreicht werden sollte, die Schöpfung selbst ihnen zwecklos zu sein scheint: wie ein Schauspiel, das gar keinen Ausgang hat und keine vernünftige Absicht zu erkennen giebt. Das letztere gründet sich auf der Meinung von der verderbten Beschaffenheit des menschlichen Geschlechts*), die bis zur Hoffnungslosigkeit groß sei; welchem ein Ende und zwar ein schreckliches Ende zu machen, die einzige der höchsten Weisheit und Gerechtigkeit (dem größten Theil der Menschen nach) anständige Maßregel sei.

Tema kohta[muuda]


"Mis parata,", vastas Berlioz kahetsevalt. "Ükski nendest tõestustest ei maksa midagi ja inimkond on nad ammu arhiivi andnud. Te peate ju nõustuma, et mõistuse valdkonnas ei saa olla ühtki jumala eksisteerimise tõestust."
"Braavo!" hüüdis välismaalane. "Braavo! Te kordate vana Immanueli mõtet selle asja kohta. Aga naljakas lugu: see rahutu vanamees tegi maatasa kõik viis tõestust ja lõi siis nagu iseenda üle irvitamiseks omaenda, kuuenda tõestuse!"
"Kanti tõestus," pareeris haritud toimetaja peenelt naeratades, "ei ole samuti veenev. Ega Schiller ilmaaegu ei öelnud, et Kanti arutlused selles küsimuses võivad rahuldada vaid orje, ja Strauss naeris selle tõestuse lihtsalt välja."
Berlioz kõneles ja mõtles ise: "Kes ta niisugune küll on? Ja miks ta räägib nii hästi vene keelt?"
"Niisuguse tõestuse eest oleks tulnud see Kant kinni võtta ja kolmeks aastaks Solovkisse saata!" partsatas täiesti ootamatult Ivan Nikolajevitš.
"Ivan!" sosistas Berlioz piinlikkust tundes.
Kuid välismaalast ei üllatanud sugugi ettepanek saata Kant Solovkisse, vastupidi, ta sattus sellest vaimustusse.
"Just nii, just nii," karjus ta ning tema vasak, roheline silm, mis vaatas Berliozi poole, välkus, "see oleks talle just paras koht! Ma ju ütlesin talle tookord hommikueine ajal: "Saagu teie tahtmine, professor, aga te olete midagi veidrat välja mõelnud. See võib küll ilmatu tark olla, aga on hirmus segane. Teie üle hakatakse naerma.""
  • Mihhail Bulgakov, "Meister ja Margarita". Tõlkinud Maiga Varik ja Jüri Ojamaa, 1995, lk 12

Märkused[muuda]

  1. Ladina k: Söanda olla tark! Tõlkija.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel