Mine sisu juurde

Mõistmine

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Arusaamine)
Paul Klee, "See, kes aru saab" (1934)

Mõistmine ehk arusaamine on tähenduse tunnetamine.

Piibel

[muuda]
  • Ja ma pühendasin oma südame tarkuse mõistmisele, ka meeletuse ja sõgeduse mõistmisele: ma mõistsin, et ka see oli vaimunärimine.
Sest kus on palju tarkust, seal on palju meelehärmi, ja kes lisab teadmisi, see lisab valu.

Proosa

[muuda]
  • Kõnelemise otstarve on üksteist mõista ja teateid saada sündmuste kohta. Kui aga keegi ütleb seda, mida pole, siis jäävad saavutamatuks need mõlemad eesmärgid, sest ei saa öelda, et ma teda mõistaksin ja samuti pole ma saanud teateid. Ja veelgi halvem teadmatusest seisneb selles, et mind pannakse uskuma, et asi on must, kuigi ta on valge, et asi on lühike, kuigi ta on pikk.



  • Need, kes mõistavad vaid seda, mida on võimalik ära seletada, mõistavad väga vähe.



  • "Jänes on ikka tark küll," lausus Puhh mõtlikult.
"On jah," oli ka Notsu nõus. "Täitsa tark kohe."
"Ja mõistust on tal kah."
"Jah," kostis Notsu. "Seda tal on."
Tükk aega vaikisid mõlemad.
"Eks sellepärast ta vist ei saagi kunagi millestki aru," lisas Puhh lõpuks.


  • Mulle ei tule meelde ühtegi põhjapanevat muudatust inimkonna ajaloos, uljast hüpet mõistmise vallas, viljakat ja innustavat avastust, mis poleks paistnud kaasaegsetele naeruväärne.
    • Mircea Eliade, "Üleskutse olla naeruväärne" kogus "Kogemata avastatud tõdedest", tlk Riina Jesmin, LR 32-33 2002, lk 9


  • Hiljem luges mrs. Bessie kirju, mis tulid Stratfordi koolijuhatajalt, hoopis murelikuma näoga. Hugh ei õppinud nii hästi, nagu oleks võinud. Ta ei olnud küllalt hoolas, kirjutas mrs. Potter, kuigi imelikul kombel tegeles ta kõige rohkem Kreeka ajaloo ja ladina keelega.
Kuidas mrs. Bessie naeris, kui mrs. Potter kirjutas, et küsimusele, miks ta armastab Kreeka ajalugu ja ladina keelt, oli Hugh vastanud: "Meie farmis on ühe hobuse nimi Hector ja peale selle on meil veel Hera, Pluto ja vana Diana..."
Coonardoo naeris kaasa, kuigi ta ei saanud aru, mis on selles siis nii naljakat, kui Hugh'le meeldivad Wytaliba hobuste nimed. Mrs. Bessie püüdis talle seletada, et ta oli pannud Wytaliba hobustele Kreeka mütoloogia ja ajaloo jumalate, nümfide ja kangelaste nimed. Coonardoo ei saanud aru. Coonardoo ei saanud aru paljudest asjadest, millest mrs. Bessie rääkis, kuid talle meeldis teha nägu, et talle on kõik selge. Mrs. Bessie'le meeldis teha nägu, et ta usub, et Coonardoo kõigest aru sai.
  • K. S. Prichard, "Coonardoo", tlk Vilma Jürisalu, Tallinn: Eesti Raamat, 1968, lk 19


  • Laps kujutleb küll, et ta kõike mõistab, aga sedasama illusiooni pole hüljanud vanadki. Inimene mõistab väga vähe, kuigi paljust saab aru.
    • Uku Masing, "Mälestusi taimedest". Ilmamaa 1996, lk 20




  • Mõistmine on alati mingis mõttes retrospektiivne, mida Hegel silmas pidaski, märkides, et Minerva öökull lendab ainult öösiti.
    • Terry Eagleton, "Literary Theory: An Introduction" (1983).Järelsõna, lk 190




  • [...] teaduses on esimene asi, et inimene peab siiralt taipama, et ta loll on. Mitte poosetama, ütlema heebrea keeles, et ma olen loll, et las siis teised taipavad, kui tark ta on. Paari nädala eest läksin ka paari hea sõbra, eesti kirjanikuga vaidlema. Ja siis äkitselt taipasin, et nad siiralt usuvad, et nad ongi teistest targemad. See on lihtsalt õudne. Küsimus on selles, et kõik me oleme elamise puhul professionaalid. Kõik lihtsalt ei oska rääkida – üks oskab rauda taguda, teine oskab sõuda. Aga arvata, et mina olen teistest targem – kui inimene seda usub, siis ta paneb teiste inimeste mõistmise enda eest lukku.


  • Olen osa võtnud konkurssidest, kus on välja tulnud, et teistele tunduvad need asjad väga keerulised. Teiste jaoks selgitama asudes jääd kusagile kinni. Mu enda jaoks on kõik väga selge ja loogiline. Ma näen asjade vahel palju seoseid ja see on mu viga. [---] See esitab teistele liiga suuri nõudmisi. Kui asjad on omavahel liiga läbi põimunud, siis pole nende käsitlemine lihtne.
  • Kunagi oli selline idealism, et ka teistel on võimalik aru saada nii, nagu mina tahan. Kui üldse mingi arusaamise huvi on tekkinud, siis on juba väga hästi. Teise mõistmine on väga suur pretensioon.
Ja arusaamad muutuvad ajas, tähendused teisenevad. Tulebki mõista nii, nagu praegu näha on, ja kõige parem on läheneda teostele ilma eelteadmisteta.


  • Anna tegi silmad lahti ning nägi verest viirulist ja läikivat kätepaari. Nägu polnud näha. Kõrvus kajas läbilõikav kisa. Alguses arvas Anna, et ta on Utras ning Ronald aitab Josephil jälle siga tappa See oleks selgitanud verd, punaseid käsi ja kohutavat kiledat häält. Siis taipas ta, et tema ise kisendab.
Keegi asetas kuiva käe tema laubale ja pomises sõnu, millest ta aru ei saanud. Ta nähvas mehele vastuseks mingi rõveduse.
Valu ei läinud üle.
Selline tunne on surres.
Küllap rohu mõju hakkas lõppema, sest kui Anna jälle eredasse kunstlikku valgusse silmad avas, tabas teda selgusehoog.
Ei, selline tunne on sünnitades. (lk 9, romaani algus)


  • Minu lugu ei lõppe mitte mingisuguse ootamatu puändiga. Kõik läks täpselt nii, nagu see pidi minema. Vaatamata sellele, et ma kogu aeg püüdsin midagi vastupidist uskuda ja loota. Tegelikult ei loe ühe inimese pingutused mitte midagi. Tegelikult ei lähe asjad tavaliselt nii, nagu mina soovin.
See on suhteliselt kummaline, kui aus olla. See, et kõik inimesed ei tahagi ühtesid ja samasid asju. Kõik inimesed ei tahagi seda, mis on hea ja mis on õige. Nende arust on hea ja õige hoopis midagi muud. Ma ei saa sellest aru. Arvatavasti ei hakka ma sellest kunagi aru saama. (lk 167)


  • Naine vaatab uuesti ekraanile.
"Tõesti ei saa aru, mismoodi nad tantsupõrandal üksteisega kokku ei põrka," lausub ta.
"Seda küll."
"Kas sina saad sellest aru?" pärib ta.
Raputan pead.
"Ei saa. See on kummaline."
"Jah, kes sellest küll aru saab?" (lk 10)
  • "Iga kord, kui satun sõnale "horisont", näen seda vaatepilti enda ees."
Seisame vaikides käest kinni. Silmitseme valge-musti põlde kuni kõige kaugema sirge jutini välja. Taevas on sügavsinine.
"Tegelikult ei ole see horisont," ütleb Anders.
"Ei ole?"
"Ei. Seda nimetatakse muud moodi. Mul ei tule meelde, kuidas."
"Hm."
Jääme natukeseks seisma.
"Aga ma saan aru küll, mida sa mõtled," ütleb ta enne, kui hakkame tagasi linna kõndima. (lk 50-51)


  • "Emilia," ütleb Seth vaikselt, "sa ei pea kostüümi selga panema, kui sul selleks tuju pole." Ta vaatab mind taas nii, nagu oleksin ma see naine Picasso maalilt. Nagu näeks ta mind eest ja kõrvalt korraga. Mul on ebamugav. Miks peaks keegi mind nii põhjalikult vaatama?
"Ära ole kogu aeg nii mõistev!"
"Mida sa sellega mõtled?" küsib ta üllatunult.
"Sa käitud kogu aeg nii kenasti. Nagu sa mõistaksid mind. Aga sa oled viisteist. Ja sa oled poiss. Ole veidi tuimem." (lk 189)
  • Anna Woltz, "Sada tundi ööd", tlk Kristel Halman, 2018


  • [Rose:] "Ma tunnen, et kõik, mida ma nüüd teen, on osa minust, need tööd on üksluised, jaa, ma tean, aga nad ei ole tüütud, nad meeldivad mulle, ma teen kõiki neid," — ta kõhkles viivu — "armastusega. Tõusen üles, tõmban kardinad eest ära, käin poes, lähen magama. Te saate aru, mida ma mõtlen."
"Kuidas ma võin aru saada, mida te mõtlete," ütles Simon jahmatamapanevalt järsult, "kui ükski asi, mida ma teen, ei ole tehtud armastusega?" (lk 89)

Kirjandus

[muuda]
  • Enn Kasak, "Mõiste mõistmise mõistatus"

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Mõistmine&oldid=114646"