Mine sisu juurde

Ludwig Wittgenstein

Allikas: Vikitsitaadid
Ludwig Wittgenstein (1929)

Ludwig Joseph Johann Wittgenstein (26. aprill 1889, Viin, Austria-Ungari – 29. aprill 1951 Cambridge, Suurbritannia) oli Austria päritolu filosoof, kes töötas Inglismaal ning huvitus eriti tähendusest ja keele piiridest. Ta töötas peamiselt keelefilosoofia, loogika aluste, vaimufilosoofia ja matemaatikafilosoofia alal ning andis suure panuse loogika, keele ja vaimu filosoofilisse uurimisse.

Wittgensteini võib arvata nii loogilise positivismi kui ka analüütilise keelefilosoofia rajajate hulka, tal on olnud suur mõju analüütilisele ja postanalüütilisele filosoofiale. Teda peetakse üheks 20. sajandi tähtsamaks filosoofiks. Eluajal avaldas Wittgenstein vaid ühe mõjuka raamatu, oma aforistliku doktoritöö "Tractatus logico-philosophicus" ("Loogilis-filosoofiline traktaat"). Hiljem kritiseeris ta ise seda tööd oma postuumselt avaldatud märkmetes ("Sinine ja pruun raamat") ning postuumselt avaldatud raamatus "Philosophische Untersuchungen" ("Filosoofilised uurimused").


  • Ütle neile, et mu elu oli suurepärane.
    • Wittgensteini viimased sõnad

"Loogilis-filosoofiline traktaat"[muuda]

  • Piiri saab tõmmata vaid keeles, ning mis asub teispool piiri, on lihtsalt mõttetus.
    • Eessõnast
  • 1.1. Maailm on kõik, millega on tegu. (Jaan Kangilaski ja Veiko Palge tõlkes Madis Kõivu ettepanekul)
  • Maailm on kõik, mis on tõsi.
    • Die Welt ist alles, was der Fall ist.
  • 2. See, millega on tegu, tõsiasi, on asjaolude olemasolu.
  • 3. Tõsiasjade loogiline pilt on mõte.
  • 3.144. Olukordi saab kirjeldada, mitte nimetada.
  • 3.3. Ainult lausel on tähendus; ainult lause kontekstis on nimel osutus.
  • 4. Mõte on tähenduslik lause.
  • 4.01. Lause on tõelisuse pilt.
  • 4.1212. Mida saab näidata, seda ei saa öelda.
  • 5. Lause on elementaarlausete tõefunktsioon. (Elementaarlause on iseenese tõefunktsioon.)
  • 5.43. Kõik loogika laused ütlevad aga ühte ja sama. Nimelt mitte midagi.
  • 5.6. Minu keele piirid osutavad minu maailma piiridele.
  • 6. Tõefunktsiooni üldine vorm on: [p, ξ, N(ξ)]. See on üldine lausevorm.
  • 6.1 Loogika laused on tautoloogiad.
  • 6.4 Kõik laused on võrdväärsed.
  • 6.5 Vastusele, mida ei saa väljendada, ei saa ka küsimust esitada.
Mõistatust ei ole olemas.
  • 7. Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.

"Loogilis-filosoofilise traktaadi" kohta[muuda]

  • Minu arvates on see geeniuse töö; igal juhul vastab ta Cambridge'i ülikooli kraadi nõuetele.
  • Ärge muretsege; ma tean, et te ei saa sellest kunagi aru.
    • Wittgenstein oponentidele Russellile ja Moore'ile pärast kaitsmist


"Filosoofilised uurimused"[muuda]

"Philosophische Untersuchungen", 1953
"Filosoofilised uurimused", tõlkinud Andres Luure, Tartu 2005
  • Ideaal on meie mõtetes vankumatult paigas. sa ei saa sellest välja astuda. Sa peab ikka ja jälle tagasi tulema. Väljas ei olegi midagi; väljas pole hingamiseks õhku. - Kust see on võetud? See idee on meil ees otsekui prillid, ja kui me midagi märkame, siis läbi selle. Me ei tuleselle pealegi, et seda ära võtta.
    • §103


  • Filosoofia on võitlus nõiduslummusega, millesse meie aru meie keele mõjul satub.
  • [...] Die Philosophie ist ein Kampf gegen die Verhexung unsres Verstandes durch die Mittel unserer Sprache.
    • §109


  • Filosoof ravib küsimust nagu haigust.
  • Der Philosoph behandelt eine Frage; wie eine Krankheit.
    • §255


  • Üks filosoofiliste haiguste peapõhjusi on ühekülgne dieet: oma mõtlemist toidetakse ainult ühte laadi näidetega.
  • Eine Hauptursache philosophischer Krankheiten - einseitige Diät: man nährt sein Denken nur mit einer Art von Beispielen.
    • §593


"Tõsikindlusest"[muuda]

  • 114. Kes ei ole kindel üheski tõsiasjas, see ei saa olla kindel ka oma sõnade tähenduses.
  • 115. Kes tahaks kahelda kõiges, see ei jõuakski kahtluseni. Juba kahtlemise mäng ise eeldab kindlust.


Allikata[muuda]

  • Loogika peab ise enese eest hoolitsema.


Tema kohta[muuda]

  • Ilmus tundmatu sakslane [---] kangekaelne ja perversne, kuid arvan, et mitte rumal. [---] Pärast loengut tuli üks äge sakslane, et minuga vaielda [---]. Õigupoolest on temaga rääkimine puhas ajaraiskamine.


  • Võib-olla kõige kaugemate tagajärgedega filosoofiline kokkusaamine enne Esimest maailmasõda toimus 1912. aastal, kui (väga) varajane Wittgenstein kohtus Cambridge'is Russelliga ja küsis temalt (Russellilt), kas tema (väga varajane Wittgenstein) on tema (Russelli) arvates täielik idioot: juhul kui on, kavatseb ta nimelt õhulenduriks hakata. Russell käskis tal parem koju minna ja midagi kirjutada; väga varajane Wittgenstein võttis soovitust kuulda; Russell luges esimese rea läbi ja ütles Wittgensteinile, et nii tark inimene ei tohi mingil tingimusel lenduriks hakata.
Sõda katkestas väga varajase Wittgensteini karjääri Cambridge'is, aga pärast sõda pöördus ta sinna tagasi juba varajase Wittgensteinina ja järgneva kolmekümne aasta jooksul tõusis ta filosoofiavalla juhtkujuks nii Cambridge'is kui igal pool mujal. Ta oli kütkestavalt ekstsentriline figuur, kes kirglikult armastas õudseid filme ja veetis oma elupäevad Trinity College'is elektriventilaatori all lamamistoolis, muidu täiesti lagedas ruumis. Eluajal avaldas ta ainult ühe raamatu, pealkirjaga "Tractatus Logico-Philosphicus", kus ta käsitles selliseid probleeme nagu propositsiooni struktuur, lause tähenduslikkus ning tõesuse ja vääruse mõisted.
Oma uuringutes jõudis ta veendumusele, et ainult kõige elementaarsematest atomaarsetest loogilise konnektiiviga propositsioonidest konstrueeritud propositsioonid on tähenduslikud. Et see nii on, siis nimetataksegi sedasorti filosoofiat loogikaliseks atomismiks. Kõik muu on sõna otseses mõttes tähendusetu ning see aitab meid lahti saada metafüüsikast ja tükkis metafüüsikaga väga paljudest muudest asjadest. Tegelikult viib see lõppkokkuvõttes kahjuks niikaugele, et peaaegu kogu "Tractatus" ise muutub tähendusetuks, olgu ta pealegi õige.
Varajane Wittgenstein möönis seda, öeldes, et te saate tema kirjutisest aru ainult siis, kui te mingis mõttes juba ette teate, mida ta tahab öelda, ja et tema filosoofia on nagu redel, mille te eemale tõukate, kui te olete seda mööda üles roninud. Paljud inimesed võtsid seda metafoori sõna-sõnalt. Raamatu viimane lause võtab selle mõtte kokku: "Millest me rääkida ei saa, sellest peame vaikima." Või siis enneolemata auahne bluffija jaoks: "Wovon man nicht sprechen kann, darüber muss man schweigen." Pärast seda jättis ta filosoofia mõneks ajaks sinnapaika, arvates, et kõik on ära öeldud. Hiljem muutis ta aga meelt. Saabus kriitiline hetk, kus varajane Wittgenstein muutus hilisemaks Wittgensteiniks ja sellisena teiseks tõeliselt mõjukaks figuuriks filosoofias kogu sõdadevahelisel ajastul (varajase Wittgensteini kõrval). ("Pilk tänapäeva. Anglosaksi filosoofid")


  • Lewis: "Meil oleks abi ründaja paremast kirjeldusest."
Kannatanu: "Noh, vihmas ja pimedas... Mulle jäi mulje, et tal oli metsik pilk. Ta meenutas mulle noort Wittgensteini — kui see teile midagi ütleb."
Morse: "Enne või pärast tema Norra-perioodi?"

Välislingid[muuda]