Heinrich Heine

Moritz Daniel Oppenheim, "Luuletaja Heinrich Heine" (1831)

Christian Johann Heinrich Heine (sünninimi Harry Heine; arvatavasti 13. detsember 1797 Düsseldorf – 17. veebruar 1856 Pariis) oli juudi päritolu Saksamaa luuletaja, publitsist ja ajakirjanik.

"Almansor" (1823)

• [Hassan:] See oli vaid eelmäng; seal, kus põletatakse raamatuid, põletatakse lõpuks ka inimesi.
• Das war ein Vorspiel nur, dort wo man Bücher // Verbrennt, verbrennt man auch am Ende Menschen.
  • Almansor, Vers 243 f. / Hassan. In: "Tragödien nebst einem lyrischen Intermezzo", Dümmler, Berlin 1823, lk 148

"Reisebilder" (1826-1830)

• Üldiselt jaotatakse Göttingeni elanikke üliõpilasteks, professoriteks, filistriteks ja lojusteks, millised neli seisust üksteisest mitte väga rangelt ei erine. Lojuseseisus on kõige ülekaalukam. Kõigi üliõpilaste ja kõigi korraliste ning ebakorralike professorite nimesid siin üles lugema hakata viiks liiga pikale, ka pole mul praegu kõigi üliõpilaste nimed meeles, aga professorite hulgas on mõned, kellel veel polegi nime. Göttingeni filistrite arv peab küll väga suur olema, nagu liiva, või õigemini, nagu kõntsa mere ääres; tõepoolest, kui ma neid hommikuti nende räpaste nägudega ja valgete arvetega akadeemilise kohtuhoone väravate ees seismas nägin, siis suutsin vaevalt mõista, kuidas jumal ometi nii palju kaltskaabakaid võis luua.
  • "Heinrich Heine. Valitud proosa", Tallinn: Eesti Raamat, 1967, lk 8–9 (tõlkinud E. Jung).
• Im allgemeinen werden die Bewohner Göttingens eingeteilt in Studenten, Professoren, Philister und Vieh, welche vier Stände doch nichts weniger als streng geschieden sind. Der Viehstand ist der bedeutendste. Die Namen aller Studenten und aller ordentlichen und unordentlichen Professoren hier herzuzählen, wäre zu weitläuftig; auch sind mir in diesem Augenblick nicht alle Studentennamen im Gedächtnisse, und unter den Professoren sind manche, die noch gar keinen Namen haben. Die Zahl der Göttinger Philister muß sehr groß sein, wie Sand, oder besser gesagt, wie Kot am Meer; wahrlich, wenn ich sie des Morgens, mit ihren schmutzigen Gesichtern und weißen Rechnungen, vor den Pforten des akademischen Gerichtes aufgepflanzt sah, so mochte ich kaum begreifen, wie Gott nur soviel Lumpenpack erschaffen konnte.
  • "Reisebilder. Erster Teil: Die Harzreise" (1826), DHA, 6. kd, lk 84.

• Jah, mulle tundub vahel, et saatan, aadlisugu ja jesuiidid on olemas ainult seni, kuni neisse usutakse.
• Ja, mich dünkt zuweilen, der Teufel, der Adel und die Jesuiten existieren nur so lange, als man an sie glaubt.
  • Reisebilder. "Dritter Teil: Italien, Reise von München nach Genua", zit. nach Heine: Werke, Bd. II, S. 181

"Religiooni ja filosoofia ajaloost Saksamaal" (1834)

"Zur Geschichte der Religion und Philosophie in Deutschland" (1834).

• Ristiusk – ja see on tema suurim teene – on seda toorest germaani taplusiha mõnevõrra leevendanud, ei suutnud seda aga päriselt hävitada, ja kui taltsutav talisman, rist, ükskord katki murdub, siis puhkeb jälle ragisedes esile vanade taplejate metsikus, meeletu berserkeriviha. […] Mõte eelneb teole, nii nagu välk eelneb kõuele. Saksa kõu on samuti sakslane ja ei ole väga vilgas ja läheneb pisut aeglase kõminaga; kuid ta tuleb tingimata, ja kui te kunagi raksumist kuulete, nagu veel iialgi maailma ajaloos pole raksunud, siis teadke: saksa äike on viimaks oma sihtmärki tabanud. Sellest mürinast langevad kotkad õhust surnult alla ja lõvid kaugeimas Aafrika kõrbes roomavad, sabad sorgus, oma kuninglikesse koobastesse. Saksamaal lavastatakse näidend, millega võrreldes prantsuse revolutsioon näib süütu idüllina.
  • "Heinrich Heine. Valitud proosa", Tallinn: Eesti Raamat, 1967, lk 307–308 (tõlkinud E. Jung)
• Das Christentum - und das ist sein schönstes Verdienst - hat jene brutale germanische Kampflust einigermaßen besänftigt, konnte sie jedoch nicht zerstören, und wenn einst der zähmende Talisman, das Kreuz, zerbricht, dann rasselt wieder empor die Wildheit der alten Kämpfer, die unsinnige Berserkerwut. […] Der Gedanke geht der Tat voraus, wie der Blitz dem Donner. Der deutsche Donner ist freilich auch ein Deutscher und ist nicht sehr gelenkig und kommt etwas langsam herangerollt; aber kommen wird er, und wenn ihr es einst krachen hört, wie es noch niemals in der Weltgeschichte gekracht hat, so wißt: der deutsche Donner hat endlich sein Ziel erreicht. Bei diesem Geräusche werden die Adler aus der Luft tot niederfallen, und die Löwen in der fernsten Wüste Afrikas werden die Schwänze einkneifen und sich in ihren königlichen Höhlen verkriechen. Es wird ein Stück aufgeführt werden in Deutschland, wogegen die französische Revolution nur wie eine harmlose Idylle erscheinen möchte.
  • "Zur Geschichte der Religion und Philosophie in Deutschland", 3. Buch

Tema kohta

• Heine on mulle andnud kõrgeima kujutluse lüürikust. Ma otsin asjatult kõikidest aastatuhandete rikkustest niisama meeldivat ja kirglikku muusikat. Talle oli omane jumalik sapisus, ilma milleta ma ei suuda täiuslikkust ette kujutada (…). – Ja kuidas ta kasutab saksa keelt! Kord öeldakse, et Heine ja mina olime kaugelt kõige esimesed saksa keele kunstnikud.
• Den höchsten Begriff vom Lyriker hat mir Heinrich Heine gegeben. Ich suche umsonst in allen Reichen der Jahrtausende nach einer gleich süssen und leidenschaftlichen Musik. Er besass jene göttliche Bosheit, ohne die ich mir das Vollkommne nicht zu denken vermag […] - Und wie er das Deutsche handhabt! Man wird einmal sagen, dass Heine und ich bei weitem die ersten Artisten der deutschen Sprache gewesen sind.
  • Friedrich Nietzsche, "Ecce homo" (kirjutatud umbes 1888). Frankfurt am Main: Insel-Verlag (Insel Taschenbuch; 290), 9. trükk, 1997, peatükk "Warum ich so klug bin", 4. lõik, lk. 62

• Heinrich Heine laskis saksa keelel korseti nii lõdvaks, et tänapäeval pääseb iga viimane kui poesell tema rindu käperdama.
  • Karl Kraus, "Aforisme", tlk Krista Läänemets, LR nr 31/1999, lk 53

Herr Heine kirjutas minust
ja veel hulk vanamehi.
Nüüd kirjutavad ka naised! Häh, enne
kribasid kaebekirju
me raele. Nendega, põrgu päralt,
olin ma veel solidaarne!

Nüüd olen raiutud kivvi
õrna ja ilusana.
Aga ma olin ju elus
elavalt kivine, kõva,
Kuradi kõva neid.

• Elo Viiding, "Reini neid, Rhein", rmt: "Meie paremas maailmas", 2009, lk 18