Talle tuli meelde Capri. Ilm oli ikka kole, aga Capri asus Itaalias. Koos Dickie'ga Caprile heidetud pilk oli ainult igatsust suurendanud. Sa mu meie, tol päeval oli Dickie olnud viimane nuhtlus! Võib-olla peaks suveni politseid kannult raputama, mõtles Tom. Aga ta ihkas Caprile veel rohkem kui Kreekasse ja akropolile. Kultuur käigu põrgusse. Ta oli lugenud, missugune on Capri talvel: tuul, vihm ja üksildus. Aga ikkagi Capri! Seal olid Tiberiuse pelgupaik ja Sinine koobas; inimtühi plaza, ehtne plaza, mitte mingisugune munakiviplats. Ta võib sinna kas või täna sõita. Tom lisas sammu ja tõttas hotelli poole. Cote d'Azuri polnud uusi turiste tulnud. Ehk saab Caprile lennata? Tom oli kuulnud, et Napolist käib Caprile vesilennuk. Kui see veebruaris ei lenda, võib selle üürida. Tal on ju raha! (lk 125)
