Rukkirääk

Rukkiräägud Lahemaal häälitsemas

Rukkirääk (Crex crex, rahvakeeles ka rukkirästas) on väike lind ruiklaste sugukonnast, tuntud oma iseloomuliku häälitsuse poolest.

Proosa

Ta ei ole veel tähele pannud, kas nende kaevukook krigiseb või mitte, kui vett tõmmatakse. Peaks katsuma.

Toots läheb kaevule, tõmbab pangetäie vett raketele, joob suurte sõõmudega üle pange serva ja kuulatab, kuidas vesi kolksudes kõrist alla läheb. Silmapilguks tekib tas suur soov pange tühjaks juua, kusjuures ainsaks tõukejõuks on mõte: "kudas hobused võivad". Peale seda kuulatab ta rääku ja ütleb mõttes: "Kõik tühi lõugamine! Maga, juudas, kui on magamise aeg, ära kraaksu! Ja ime," lisab ta sealsamas mõttes juurde, "et tal kõri haigeks ei jää."

Oskar Luts, "Suvi I ja II. Pildikesi noorpõlvest". Tallinn: Eesti Raamat, 1987, 8. trükk, lk 54

Luule

rääk raagub üksi keset ristikheina
tuul vakatab ja kaste tuleb maha
see tiksumine ei jää sinust maha
ta küsib vastab kostab ja ja eina

Jaan Kaplinski, "* Suur vari tõuseb mööda tahmast seina", rmt: Kirjutatud: valitud luuletused" (2000), lk 105

Kõrges heinas peidab end rukkirääk, lennuvõimetu ja niidukikartlik,
sest on südasuvine sulgimisaeg.
Pojad veel väikesed, rohi veel hiiglaslik, nii ta seal unistab
jälle lendamisest, et end peita ja päästa,
et suvistest õhtutest ei kaoks tema roostes viiulikääksatused.

Berit Petolai, "Juuliulm" kogus "Meoma ümisevad tuuled" (2019), lk 24

Välislingid