Rukkirääk
Rukkirääk (Crex crex, rahvakeeles ka rukkirästas) on väike lind ruiklaste sugukonnast, tuntud oma iseloomuliku häälitsuse poolest.
Proosa
[muuda]- Ta ei ole veel tähele pannud, kas nende kaevukook krigiseb või mitte, kui vett tõmmatakse. Peaks katsuma.
- Toots läheb kaevule, tõmbab pangetäie vett raketele, joob suurte sõõmudega üle pange serva ja kuulatab, kuidas vesi kolksudes kõrist alla läheb. Silmapilguks tekib tas suur soov pange tühjaks juua, kusjuures ainsaks tõukejõuks on mõte: "kudas hobused võivad". Peale seda kuulatab ta rääku ja ütleb mõttes: "Kõik tühi lõugamine! Maga, juudas, kui on magamise aeg, ära kraaksu! Ja ime," lisab ta sealsamas mõttes juurde, "et tal kõri haigeks ei jää."
- Oskar Luts, "Suvi I ja II. Pildikesi noorpõlvest", Tallinn: Eesti Raamat, 1987, 8. trükk, lk 54
- Rukkirääk on pruun lind, ruiklane, kes pole kümmet tolligi kõrge ja armastab end varjata pikas niiskes rohus. Tema hüüd — lauluks oleks seda palju nimetada — koosneb kahest ühendatud noodist nagu telefoni kraapiv kõla. Linnu ladinakeelne nimi Crex crex on onomatopöa täiuslik näide. Crex-crex, laulab ta, crex-crex. (lk 40)
- Taevas on pilves ja ähvardab pagidega, tuuleõhk on liialt värske. Üle kolme sõlme tuult ja rukkiräägud ei taha välja tulla. Neile ei meeldi lennata, nad ei salli ei vihma ega tuult, nad ei taha end avalikkuse ees näidata — nad on linnud, kes paluvad end kehalisest kasvatusest vabastada. (lk 52)
- Rukkirääkude pildid ei kaunista jõulukaarte, nad ei laula pärast vihma. Nende rändes pole romantilisust nagu pääsukestel, ehkki nad läbivad sama vahemaa. Nad saabuvad kevadel, aga me oleme unustanud, et nad on kevadekuulutajad. Nad luusivad rohus süüdlaslikult ringi ega innusta meid sugugi üles taevasse vaatama. Nad pole meile andnud ühtegi metafoori, mis osutaks truudusele või emalikule pühendumusele; nad on lihtsalt keskmise suurusega pruunid linnud. (lk 55)
- "Kas ma tohin küsida, miks nad teile meeldivad? Rukkiräägud, tähendab."
- "Noh," vastab ta. "Eks ole, nad on peaaegu nagu väikesed põllujumalad?"
- Oleksin äärepealt rusikaga õhku löönud. Kui rukkiräägud on haruldased, siis animism on veel haruldasem. Igaüks võib hääle puhtaks köhatada ja elurikkusest jutustada, aga "rukkiräägud ... väikesed põllujumalad" juttu juba ornitoloogiaajakirjas ei avaldata. Kuid just sellistena ma neid praegu ette kujutangi: seismas pea kuklas, nokk avali, nagu rohu sisse peidetud pühakujud. (lk 56)
- Kathleen Jamie, "Crex crex" esseekogus "Leiud", tlk Maarja Pärtna, 2018
Luule
[muuda]rääk raagub üksi keset ristikheina
tuul vakatab ja kaste tuleb maha
see tiksumine ei jää sinust maha
ta küsib vastab kostab ja ja eina
- Jaan Kaplinski, "* Suur vari tõuseb mööda tahmast seina", rmt: Kirjutatud: valitud luuletused" (2000), lk 105
Kõrges heinas peidab end rukkirääk, lennuvõimetu ja niidukikartlik,
sest on südasuvine sulgimisaeg.
Pojad veel väikesed, rohi veel hiiglaslik, nii ta seal unistab
jälle lendamisest, et end peita ja päästa,
et suvistest õhtutest ei kaoks tema roostes viiulikääksatused.
- Berit Petolai, "Juuliulm" kogus "Meoma ümisevad tuuled" (2019), lk 24
