Elu Iraani naftaväljadel, kitsas ja suletud inglise ringis, oli ta jätnud ilma oskusest suhelda Essexi-suguste meestega. MacGregor oli jäänud kõrvalseisjaks, väljapoole nende meeste ringi, sest teda oli peetud akadeemiliseks veidrikuks, ja antud juhul oli parem juba ise eemale tõmbuda kui lasta teistel end välja tõugata. Selle valusa õppetunni oli ta saanud naftaväljadel, kus kolm-nelikümmend inglise perekonda elasid pead-jalad koos kõrbe kuumas eraldatuses, ümberringi vaid liivaluited ja iraani külad. Elati oma endassesulgunud inglise elu, suheldi ainult omavahel ja need, kes sellega kaasa ei läinud, tehti naerualuseks. MacGregor ei läinud, sest talle hakkas vastu elu, mille põhisisu moodustasid sport ja seltskondlikud koosviibimised. Tema oli lihtne töömees, ja kõik. [---] Lisaks oli MacGregor teinud saatusliku vea: ta käis läbi poole tosina pärslasega, kes töötasid ettevõtte laboratooriumides teaduste doktoritena või assistentidena. See viga oli juba andestamatu, kuigi MacGregor oli veetnud kogu oma elu Iraanis ja paistis välja pesuehtsama iraanlasena kui nii mõnigi põliselanik. (lk 22)
