James Aldridge

James Aldridge (10. juulil 1918 – 23. veebruar 2015 London) oli Austraalias sündinud ja 1938. aastal Inglismaale elama ja tööle asunud kirjanik.

"Viimne pilguheit"

Tsitaadid väljaandest: James Aldridge, "Viimne pilguheit", tlk Tiiu Viires, LR 44-46/1982.

See on lugu ühest kuulsast sõprusest ja mis sellest sai. Mulle tundub, et minu tõlgendus on niisama tõepärane nagu kümned teisedki seletused selle kohta, mis kahe kõnesoleva mehe vahel juhtus, ainult et minu versioon on puhas väljamõeldis ega pretendeeri faktitõele. (lk 5, "Autorilt")
Ootasin tolmuses luitunud salongis, milles kehastus tolleaegne prantslaste ettekujutus, kuidas ameeriklase ametikorter (residents) välja peab nägema (seintel oli kuus pilti kuulsatest naistest), ja mul oli tunne, nagu oleks terve Ameerika kontinent seda tuba täitnud. Kõik siin korteris, korralagedus kaasa arvatud, näitas mind ebasoodsas valguses. (lk 11)
"Ma panen püksid jalga," ütles Hemingway ja lahkus, mina aga seisin keset tuba ja otsustasin, et nüüd on õige aeg kaduda, enne kui mul palutakse ära minna või mind hoopis ära unustatakse või mõnel muul viisil alandatakse.

Ent Scott sundis mind jääma. Ta tõi tuppa väga ilusa nahkkohvri ja viskas selle poolavatult kušetile. "Hoia kaant, ole nii kena," ütles ta. "Inglased väidavad, et siia mahub kõik ära, mis sa kaasa tahad võtta, aga ei mahu ühti, ja kinni see tobe sumadan ka muidu ei lähe, kui pead temaga nagu ülemus alluvaga ümber käima."

Aitasin tal kohvrit kinni panna ja ta teatas mulle, et tema ja Hemingway sõidavad autoga Bretagne'i, Fougères'i.

"Tahame lahendada tüliküsimust Balzaci ja Hugo üle," ütles ta. "Seepärast läheme Vendéesse, et võrrelda Hugo "93. aastat" Balzaci "Šuaanidega", kuigi ma tean ilma selletagi, ja Ernest teab, ja kõik teised teavad, et Balzac on parem. Üle kõige. Aga Ernestile ei tähenda see mitte sittagi. Ta ütleb, et Hugol hakkab tekst elama ja tungib hinge. Saad aru, mis ma mõtlen?"

Ma ei saanud üldse aru. (lk 12)

[Scott Fitzgerald:] "Meil on vaja just sinusugust toreda jakiga selgesilmset, otsekohest, usaldusväärset ja ausat poissi, juhul kui Ernest ja mina end ühel ja samal ajal täis joome. Sest mina ei taha, et Ernest oleks minu surmas süüdi, ja Ernest ei taha, et mina oleksin tema surmas süüdi. Ja mis sa arvad, mis siis juhtub, kui me teele satub mõni hoolimatu, mõtlematu, purjus prantslane ja emb-kumb meist ajab ta alla?" Ta võdistas end. "Kole mõeldagi. Siis öeldakse, et me olime purjus, ja meid riisutakse puupaljaks." (lk 13)
"Olgu. peale, vanapoiss," ütles Scott. "See on täiesti loomulik. Tegelikult täitsa tore, et sa meist midagi ei tea, sest jumal paraku, ega ei olegi eriti meeldiv meist midagi teada. Tegelikult ei saakski sa aru, mis meiega sünnib, sest, kurat võtaks, kõik toimub peaaegu nähtamatult. Aga vähehaaval, tükk-tükilt, rakk-rakult, sõna-sõnalt saab Ernestist paksunahaline profipoksija, paadunud tapja, ja minust tuleb säärane tüüp, kellest räägitakse, et noor, aga kahjuks joodik, mida ma jumala eest ei ole. Nii on meiega lood, kui sa must aru said." (lk 14)
"Kui sa oled menukas, kui oled tõesti hea nagu Ernest ja mina, läheb järjest raskemaks elada iseendana. Sa pead kaitsma ennast mitmesuguste maskidega, kasutades kõike, mis kiiruga kätte juhtub: alkoholi, härjavõitlusi, torinat, vulgaarsust, enesekordamist, naisi, valesid. Mida tahes, et varjata seda ainsamat, mis sinul on ja ühelgi teisel ei ole. Vähemalt nii tuleb asjale vaadata. Kui lased kellegi oma tõelise mina kallale, Kutt, siis hävitad selle. Seepärast pead alati oma sisemisi varusid saladuses hoidma, peitma jultunud silmade ja jõhkrate näppude eest." Scott tõusis väikeselt pingilt püsti ja me läksime järsust trepist alla. "Ainus häda on," jätkas ta, "see, millega me end kaitseme, hakkab meie üle võimust võtma. Ernest juba ongi profipoksija moodi ja räägib ka nagu profipoksija, ja mina olen joodiku moodi, Vaata, missugused mu silmad on! Ja kuigi Ernestiga on lugu hulga halvem, juhtub me mõlemaga lõpuks midagi hullu, kui me sellele asjale kuidagi piiri ei pane." (lk 13-14)
[Scott Fitzgerald:] "Kas tead, mida nad teevad seal poissonnerie's* kaks maja edasi?" küsis ta, kui seisime fuajees.

"Ei tea."

"Pesevad oma kivipõrandat petrooliga, sealt viskab ninna sihukest prantsuse segu petroolist, rannakarpidest, austritest ja heeringast. Ernest ütleb, et nii lehkab lahinguväli, kus laibad lagunevad." (lk 15; * poissonnerie - kalakauplus)

"Ma ei ole tükil ajal sõitnud," ütlesin, püüdes kõrvale hiilida. "Kardan, et ma ei saa hakkama."

Aga Scott ei lasknud end kõigutada. "Meist sa ikka halvem ei ole," ütles ta. "Ernest vonkleb ühest teeservast teise nagu Itaalia punaseristiauto, mina aga sõidan nagu tramm, otse keset teed, nii et vaateväljalt kõik põgenevad." (lk 16)

Scott võttis mul kindlalt ja käskivalt õlgade ümbert kinni ja kui ta käsi mu õlapolsterdusele langes, tundsin ma jälle naftaliini lõhna. "Mõtle alati järele, enne kui kasutad selliseid sõnu nagu "tõepoolest", "äärmiselt" või "kohutavalt". Ainult inglased kasutavad neid õigesti ja need on kuradima head sõnad."

Kehitasin õlgu.

"Ära kehita midagi!" ütles Scott, korraga jälle koolmeisterlik ja range. "Õlakehitusega tunnistatakse läbikukkumist, sina aga ei ole jõudnud veel milleski läbi kukkuda. Tegelikult..." Scott jäi keset teed seisma. "Tegelikult, kui järele mõelda, sellepärast me sind vajamegi, Kutt. Sa oled just selline nagu meie kunagi. Oma juuresolekuga tuletaksid sa pidevalt meelde, millised me kord õitsvas nooruses olime: hing alatasa haige. Tuginen sinu noorusele ja süütusele, Kutt. Muidugi kui sa vastu ei ole."

Minu noorusele ja süütusele? Mida sain ma selle tobeduse peale öelda? (lk 16)

"Noh," ütles Scott. "Tuled või ei tule?"

Scott meeldis mulle. Juba ma imetlesin ja usaldasin teda, kõigest ettevaatusest hoolimata. Ja kuigi ma teadsin, et seon end kahe väga äraarvamatu jä isemeelse mehega, teadsin ka, et Scotti kutse tuleb vastu võtta.

"Tulen," vastasin.

"Nii ma arvasingi," sõnas Scott. "Lugesin seda su näost, mis ühtelugu värvi vahetas. Ainult ole ettevaatlik, Kutt, sest Ernestil ja minul on komme nuga selga lüüa."

Ma ei võtnud teda tõsiselt, ja kuigi ma sain aru, et ta hoiatas mind võimalike alanduste ja solvangute eest, teadsin, et pääsen kuidagi ikka terve nahaga, kui hoian suu kinni ega lase neil näha, mis mu hinges tegelikult toimub. (lk 17)

Umbes poole tunni pärast ärkas Scott üles ja nad hakkad uuesti tülitsema; seekord vaieldi, millist teed sõita, kus einetada ja kui palju veini tuleks tellida, kes oli viimane hea kaitsja Notre Dame'i meeskonnas enne sõda, ja miks ameeriklased ei kannata, kui neid Euroopas tüssatakse, tüssamine on ju Euroopa kultuuri lahutamatu osa ja täiesti normaalne nähtus ka Ameerika poliitikas ega erine mingil määral linnavalitsuse ületrumpamisest. (lk 18-19)
Kui Fitzgerald endast välja läks, tõmbus ta näost punaseks nagu minagi, ja praegu oli ta nägu pahameelest tulipunane. Isegi ta valvsad rohelised silmad olid nagu verd täis valgunud. Ning pisaraist tulvil. Veini- või kurbusepisarad? Ei oska arvata. Järsku ta viha lahtus, nägu muutis ilmet ja hetkeks näis ta nii õnnetu, et otsustasin juba riskida ja vahele astuda, et tülitsemisele lõpp teha. (lk 19-20)
Dreux's tundsin ma teatavat kergendust, kui nägin "Hôtel de France'i" väikese kiviehitise ees Murphyde suurt rohelist Isottat. Vaatasin seda uhket autot ja teadsin, et tulevik ei tõota midagi head. Isotta ütles mulle Murphyde kohta kõik. See oli suur, kiiskav, külluslik, ilus, kiire, iseteadev ja võimas. Ühest pilgust sellele piisas, et muret tunda, kuidas ma hakkama saan — need rikkad ameeriklased koos oma rikaste naistega, lisaks veel keegi inglise tüdruk, kelle nimi on Bo. (lk 21)
Oli juba peaaegu pime, nõjatusin vastu Fiati sooja esiletungivat nina, imetlesin Isottat ja tundsin hetkeks vaimustust asjade petliku ilu üle, mida raha eest saab osta. Helkiv Isotta kehastas minu jaoks "Ritzi" hotelli suurust teemanti. Esimest korda elus nägin ja tajusin enda ümber suurilma hiilgust ning mu suu tõmbus kuivaks, tundsin erutust ja hirmu. Kaalusin, kas võibki sellist ilu ja hiilgust uskuda. (lk 22)
Mis nüüd edasi sai, jääb kuni tänaseni ebaselgeks, sest kõik oli liiga katkendlik ja seostamatu ja minu jaoks polnud seal midagi, mida ma meeles oleksin tahtnud pidada, nii et mul on juhtunust ainult ähmane ettekujutus. (lk 23)
Ega nad kõik purjus olnud. Nad olid vaid ülemeelikud õhtusöögist, veinist ja tembutamisest — ülemeelikud ameerika kombel, mis vahel on naljakas, kuid vahel võib ohtlikuks muutuda. Igal juhul ei olnud mul nende eest pääsu. (lk 23)
Edasi ma ei kuulnud, sest meile lähenes neli käratsevat ja kätega vehkivat prantslast. Scott hoidis mul ühest käest, Zelda teisest. Hemingway aga astus vastu neljale prantslasele, kes olid võtnud otsesuuna Scottile. Mrs. Hemingway ja tüdruk nimega Bo püüdsid Scotti kõrvale tirida ning Murphyd üritasid rahustada nelja prantslast, kes ähvardasid Scotti. Ilmselt oli ta midagi ennekuulmatut korda saatnud (hiljem sain teada, et ta oli võtnud sõjamälestusmärgilt Prantsuse lipu ja kasutanud seda nagu matadoori keepi Zelda vastu, kes mängis härga). Scott tegi näo, et tema ei mäleta midagi, ent olukord oli muutunud ähvardavaks ning kokkupõrge näis vältimatu. (lk 23)
Lugu leidis aset teisel päeval, aga sellele eelnes veel paar juhtumit, mida ma tahaksin siinkohal mainida, kas või selleks, et anda ettekujutust, millises meeleolus olid Scott ja Hemingway, ning näidata, kuidas nad järjest takerdusid olukordadesse, mis võivad tagantjärele küll naeruväärsena tunduda, kuid tegelikult kujutasid endast moraalse ebakõla vahedaid katkeid. Kui olin aga ise asjasse segatud, ei osanud ma sugugi nii rahulikult arutada. Tegelikult hoidis mind tookord lahkumast vaid kindel otsus lõpuni vastu pidada. (lk 25)
Olime Dreux'st lahkunud ja umbes pool tundi teel viibinud. Scott näis aegamisi eelmisest ööst toibuvat. Ta oli väga vaikne. Aga siis järsku sirutas ta käe välja, kahmas sinise bareti Hemingway peast ja lennutas Fiatist välja, kui sõitsime parajasti üle Aisne'i jõe Verneuil's. Barett laugles kaunilt üle, silla ja maandus jõekese halli vette nagu märg sügisene leht. (lk 25)
Tulime autost välja ja Hemingway viis meid tuldud teed tagasi ühe väikese kurva mälestusmärgi juurde, mis seisis hallina ja mahajäetuna tee keskel saarekesel.

"Iialgi ära jäta vaatamata sõjamälestusmärki, raidkuju või büsti," ütles Hemingway mulle. "Nad räägivad sulle palju sellist, millest sa muidu midagi ei teaks."

"Näiteks mida?" küsis Scott.

"Näiteks palju sellist, mis arendab vaatlusoskust," ütles Hemingway. "Kas või see siin." Hemingway luges mälestusmärgilt valjusti mõned nimed. "Need on Perche'i talupojad. Nelikümmend langenut umbes viiesaja elanikuga küla kohta, mõned alles päris poisikesed. Seda on kuradima palju. Kõik need Normandia-Prantsuse piirilinnad olid 1918. aastaks meestest peaaegu tühjad."

Kui läksime tagasi auto juurde, ütles seni mõttes olnud Scott: "Tead, mis on su teooria nõrk koht, Ernest?"

"Mis teooria?" küsis Hemingway vastu. "Mina teooriaid ei usu."

"Sa õpetad Kutti asju vaatlema, aga sul pole õigus. Loeb see, mida inimene asjadele juurde lisab. Mitte see, mida ta tegelikult näeb."

"Hull oled," ütles Hemingway. "Inimene peab nägema seda, mis ta näeb, õigus ju?"

"Ei,» ütles Scott. "Sa käsid tal alustada sellest, mida silm näeb, aga see on ju niisama hea, kui sa käsiksid tal ahvi kombel tühja telliskiviseina vahtida."

"Ära kuula teda, poja," ütles Hemingway mulle. "Otsi seda, mida silm näeb. Koorik teeb maailmast maailma." (lk 27)

"Diplomaat"

Tsitaadid väljaandest: James Aldridge, "Diplomaat", tlk Lydia Mölder, 1979.

Essex oli õitsva tervise juures ja keeldus kategooriliselt vanaks saamast. (lk 9)
Ta kuulus nende õnnelike inimeste hulka, kes on sündinud seiklusteks. Essex võis juba ette kindel olla, et leiab aset mõni pealesunnitud hädamaandumine, mis saab teoks just parasjagu õigel ajal ja ilmtingimata romantilises laadis. Ja mida rohkem neid juhtumeid Essexil tema viiekümne kaheksandal eluaastal ette tuli, seda rohkem nad talle meeldisid, muidugi juhul, kui ta ise terve nahaga pääses. (lk 9-10)
Ta alustab sellest, et keerab vaimukaks naljaks nende hädamaandumise Vene lennukis. See on muidugi puhas inglise huumor, milles Molotov ei tarvitse midagi naljakat leida. Aga kahtlemata venib ta lai nägu naerule ja tema terav keel vuristab vastuseks midagi tarka, humoorikat ja kindlasti poliitilist, sest ka nalja heites ei unusta venelased poliitikat. Nad on ikka ja alati olnud poolenisti tõsised ja poolenisti uhked ning surmkindlalt poliitilised. (lk 10)
[Lord Essex:] Kompetentne abiline on rohkem väärt kui kohvritäis pabereid. (lk 12)
Essex vaatas sõjale kui väga vajalikule elukogemusele ja ta ei kahetsenud kunagi midagi, mis sai läbi tehtud omal nahal. (lk 14)
Kairos leidis ta eest kõik, mida oli lootnud leida mistahes maailmalinnas: vabaduse, lugupidamise, mugavused, soojuse ja elumõnud, niisamuti mõned harvad hetked tõelisi suuri läbielamisi. (lk 14-15)
Majori aukraadis staabiohvitserina oli ta mõnda aega paiknenud Punase mere kaldal koos Standishi ja Lawrence'iga ning oli neis kohe ära tundnud isiksused, kes lähevad ajalukku. Juba kas või sellepärastki oli tasunud sõdida. (lk 15)
Essex astus MacGregori kannul hämarasse ruumi. Keset mühklikku põrandat silmas ta pottkiviahju, sirutas käed ette ja seadis sammud sinnapoole küsides MacGregori käest: "Kus, pagana päralt, me õieti oleme?"

"Postkontoris," vastas MacGregor.

Tuba oli pimedavõitu, lämbe ja luitunud, ühest nurgast kiirgas kuldset valgust. Valgusallikaks oli tilluke küünlataht. See ujus ringi õliga täidetud plekist suitsukarbis, mis oli tõstetud ajahambast puretud puuletile. Valgussõõris nõjatus käsipõsakil letile trullakas tugeva kondiga talupiiga, suu paokil. Masajalgne vene sõdurpoiss naaldus ristisjalu letile ja sõrmitses kitarri, millel oli kolmteist keelt. Mõlemad noored jälgisid ükskõikselt võõraid tuppatulijaid, kes oma kimpsud-kompsud sisse tassisid, tekid põrandale maha laotasid ja ahju ümber kohad sisse võtsid. Sõdurpoiss ümises laulda ka siis, kui piloot tüdrukuga silmitsi seisma jäi, nahkjopi lumest puhtaks kloppis ja seinal rippuvat telefoni väntama asus. (lk 16)

Essex püüdis leida üksikuid iseloomulikke jooni, mille kaudu oleks kergem mõista, mis inimene MacGregor õieti on, aga jäi kimpu. Noormees oli sale ja peaaegu niisama pikk kui Essex. Tema nägu oli kitsas, sile ja endasse sulgunud. Mehe nägu, kes mõtleb oma peaga ja peab oma mõtted enda teada. Juuksed olid õhukesed ja sirged, ent sobisid talle hästi. Seda sorti juuksed jäävad mehele elu lõpuni pähe. (lk 17)
Ka riides käisid nad erinevalt. Essex kandis healõikelist flanellist rätsepaülikonda, MacGregor kalasabamustris koredat kostüümi, mis istus tal seljas nagu kott. See ärritas Essexit, kellele meeldis meeste juures hea, kuigi pisut lohakas rõivastus. MacGregori korratud ja maitsetud rõivad olid karjuvas vastuolus tema rõhutatult pedantse ja sõltumatu käitumisega. Essex ei sallinud silmatorkavaid vastuolusid oma abiliste juures ja ta uuris MacGregorit hoolega, et kätte leida, mis kandi pealt noormehele ligi pääseda ja võluda ta lojaalsele kaastööle ning vastastikusele mõistmisele. (lk 17)
[Essex MacGregorile oma esimesest Venemaa-külastusest:] "1905. aastal, esimese revolutsiooni päevil. Olin siis kuusteist või seitseteist aastat vana. Isa võttis mu kaasa, kui tuli tsaarile meie kuninga poolt kingitust tooma, kuldvaasi lohutuseks revolutsioonimurede eest."

"Vaasi?"

"Jah. Ma ei tea, miks just vaasi. Aga vaas, nagu ma väga hästi mäletan, oli ilus, ehk küll pisut eriskummaline. Sinna olid peale etsitud või graveeritud Michelangelo seitse apostlit ja palju häid soove vanaslaavi kirikukeeles. Isa ei võtnud mind kaasa, kui käis seda vaasi üle andmas, aga ma mäletan, kuidas ta suure naeruga tagasi tuli, sest tsaar oli lasknud kohale kutsuda õuejuveliirid vaasi hindama Kõik puha prantslased, Fauberge'id. Tsaar laskis nad kohale kutsuda ja küsis mis nad arvad niivõrd peenest graveerimistööst. Muidugi ladusid Fauberge'id ette suure hulga komplimente, mis aga kõik vihjasid sellele, et niisugune peen graveerimiskunst saab olla ainult prantslaste kätetöö. Mu isa kinnitas neile, et vaas on Wilkinsoni tubli külasepa sepis, ja soovitas tsaarile kutsuda õukonda mõned usaldusväärsed inglise meistrimehed nende prantslastest välismaalaste asemel. Tegelikult aga, nagu ma hiljem välja uurisin, oli vaasi ikkagi graveerinud üks prantslane, kes spetsiaalselt selle töö tarvis Prantsusmaalt Inglismaale välja telliti, ja ma ei unusta ealeski oma isa pikaksveninud nägu, kui ta sellest minu käest kuulda sai. Isa pidas seda oma elu parimaks diplomaatiliseks anekdoodiks. Usun, et ka vana tsaar oli samal arvamusel, kui ta asjaloost kuulis." (lk 18-19)

"Võtame kas või ÜRO eelseisva kongressi, mis peab kokku tulema Londonis," jätkas Essex. "Kongress pole veel oma tööd alustanudki, aga juba käivad vaidlused, kes peab saama juhatajaks, kes peasekretäriks, kes kuuluma Julgeolekunõukokku. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni pole veel ollagi, aga kaklus juba käib."

"Ma usun, et tulebki kakelda," ütles MacGregor, "ja küllap see ka kuhugi välja viib."

"Kuhu see teie arvates siis välja viib?"

"Noh, minu arvates on ÜRO ikkagi etem kui Rahvasteliit, venelased vähemalt on seal osalised." [---]

"Just nimelt, et on osalised, ja siit need hädad alguse saavadki. Meie arvamused lähevad sagedam ini lahku kui kokku ja esimesed lõhenemise tundemärgid on juba silmaga näha." (lk 20)

MacGregor polnud teadnud, mida lord Essexist arvata, ja lasknud asjadel areneda omasoodu. Nüüd ta tundis, et võib end pisut lõdvemaks lasta. MacGregor teadis Essexit kuulu järgi, nagu iga teine-kolmas inglane, aga ta polnud iial arvanud, et Essex on mees, kes võib end vene talutares põrandale siruli visata, kingad jalast võtta ja põõnata ning norsata, ilma et ümbrus talle vähematki korda läheks. (lk 21-22)
Elu Iraani naftaväljadel, kitsas ja suletud inglise ringis, oli ta jätnud ilma oskusest suhelda Essexi-suguste meestega. MacGregor oli jäänud kõrvalseisjaks, väljapoole nende meeste ringi, sest teda oli peetud akadeemiliseks veidrikuks, ja antud juhul oli parem juba ise eemale tõmbuda kui lasta teistel end välja tõugata. Selle valusa õppetunni oli ta saanud naftaväljadel, kus kolm-nelikümmend inglise perekonda elasid pead-jalad koos kõrbe kuumas eraldatuses, ümberringi vaid liivaluited ja iraani külad. Elati oma endassesulgunud inglise elu, suheldi ainult omavahel ja need, kes sellega kaasa ei läinud, tehti naerualuseks. MacGregor ei läinud, sest talle hakkas vastu elu, mille põhisisu moodustasid sport ja seltskondlikud koosviibimised. Tema oli lihtne töömees, ja kõik. (lk 22)
Essex oli Aserbaidžaani suhtes üsnagi võhik, selle oli MacGregor õige kähku ära tabanud. Küll aga hakkab Essex tegema Aserbaidžaani suhtes kindlaid omapoolseid otsuseid ja nende õigsuse eest ei tahtnud MacGregor vastutust enda kaela võtta. Temal oli Aserbaidžaani suhtes oma arvamine, mis tõenäoliselt ei passinud kokku Essexi omaga; ausalt öelda oli MacGregor päris kindel, et nende arvamused lähevad lahku. (lk 23)
Essexid ei olnud diplomaatide suguvõsa. Nad olid olnud õukondlased, niikaua kui Inglise kuningaõu üldsegi eksisteeris. Pealegi olid Essexid olnud lühikest aega — umbes sadakond aastat — Cádizi krahvid. See tiitel — esimene võõrtiitel Inglismaal — loodi spetsiaalselt nende jaoks aastal 1190, kui Richard Lõvisüda ülendas oma tallmeistri Lord Harold Essexi Cádizi krahviks. Ühe eraviisiliselt ettevõetud ristiretke eest Cádizi moorameeste vastu. See ristiretk tõi riigile suurepäraseks saagiks paganliku kuldliua. Kahjuks võeti haruldane krahvitiitel Essexitelt ära kuninganna Elizabethi poolt sõjakavalusena Hispaania kuninga Philipp II maharahustamiseks. Seda tegu polnud Essexid Elizabethile tänini andestanud. Tollest ajast peale kandsid nad tiitlit lihtsalt Essexi nime juurde. Ja kuna see oli perekonnanimi, siis oli lord Essex surmani tüdinenud seletamast uudishimulikele ameeriklastele ja võhiklikele võõramaalastele, et tema e i o l e Essexi krahv, et ta ei seisa suguluses ega sidemeis Essexi krahvkonnaga, millega tal pole vähematki pistmist. Ta seletas kannatlikult, et tema puhul on tegemist ainult perekonnanimega, ja lisas tavaliselt mokaotsast juurde, et see nimi eksisteeris juba ammu enne igasuguseid Essexi krahvkondi. (lk 24-25)
Kummatigi ainuke diplomaat suguvõsas — välja arvatud lord Essexi isa, kes oli osutanud juhuslikke teeneid kuningas Edwardile — oli üks hiline Essex, kelle George III saatis türklaste juurde läbirääkimisi pidama, et ässitada neid sõtta venelaste vastu. Too Essex oli lõpetanud oma missiooni Istanbuli "Seitsmes Tornis", kindluses, mille sultan oli lasknud ehitada kahtlasevõitu ja liialt pealetükkivaks muutuvate välismaalaste tarvis. Sinna tolle Essexi kondid kõdunesidki. (lk 25)
Suurlinna lähedus ei andnud end tunda enne, kui oldi juba keset valgustatud vabrikute rajooni. MacGregor ajas Essexi üles ja mõlemad uudistasid pimedusest väljajoonistuvat Moskvat, mis ümbritses neid oma öömustade majade, laiade tänavate ja lagedate raagus alleedega. Linn nagu linn ikka, ainult natuke avaram ja pimedam, enne kui jõuti välja südalinna. (lk 25-26)
Auto sõitis lühikesest kallakteest üles ja, nad jõudsid välja avarale kiviplaatidest nelinurgale.

"Seep see ongi," sõnas piloot. "Punane väljak."

Sedaaegu kui auto põras mööda munakivisillutist, jõudsid nad uudistada Kremli torne, mida kroonisid rubiinpunased täheviisnurgad. Hetkeks vilksatasid mööda kääbuskuuskedest pärjatud Lenini mausoleumi mustavad piirjooned, siis läks sõit allamäge. Jäeti selja taha Vassili Blažennõi fantastiline väike kirik oma kokkulitsutud kõverjoonte ja sibulkuplitega. Sõideti üle moodsa silla, siis piki valge jääkaanega kaetud Moskva jõe kaldapealset ja keerati sisse Briti saatkonna lahtisest väravast U-kujulisele sõiduteele. (lk 26)

Tema kohta

Hea raamat see ei olnud — ükskõik, kas mõõta väärtkirjanduse, seiklusjutu või poliitilise traktaadi kriteeriumidega. Kohe pärast lugemist unustasin ta ära. Või vähemalt tundus, et unustasin — sest aastaid hiljem, kui ma töötasin juba "Postimehe" korrespondendina Moskvas, avastasin korraga, et mingid asjad Aldridge'i "Diplomaadist" on mul hästi meeles. Veel enam, järele mõeldes hakkasin kahtlustama, et kuidagi alateadlikult on see raamat aidanud mind ennastki Moskvasse suunata.
Kui selle kirjatöö tarbeks "Diplomaati" uuesti üle lehitsesin, sain kinnitust mällu jäänud muljele, et ega Aldridge Moskvat tegelikult ei tundnud. Linna geograafia on raamatus edastatud väga täpselt, isegi liiklusskeemid on õiged: kohtades, kus Briti saadiku Rolls Royce teeb parempöörde, ei tohigi vasakpööret teha. Ent sisuliselt on Moskva ja tema elu jäänud võõraks ja ligipääsmatuks, samamoodi salapäraselt kinniseks, nagu paistab Kreml Briti saatkonna akendest.
Läänes on köidete kaupa raamatuid, kus tegevus eksootilise ja erutava totalitarismihõngu pärast korraks mõnda kommunismibloki riiki viiakse. Mõned aastad tagasi ajas seda laadi kirjanduse lugemine mu sisemiselt pisut turri: mis nad ilustavad oma raamatuid meie minevikuga — praegu õnneks minevikuga, vanasti meie eluga! —, kui nad sellest midagi ei taipa. Ent kui avastasin Aldridge’i kehvapoolse raamatu jäljed oma mälus, ja võimalik, et ka eluotsustes, siis leebusin.
Õhunuusutajate raamatud ei halva kunagi, aga võivad jääda salaja häirima. Igatahes on selgunud, et mina pole ainus, keda Aldridge'i kehv kirjatöö on kuidagiviisi inspireerinud. Mõned aastad tagasi meenutas üks toona Moskvas töötanud Eesti diplomaat, et temagi oli teismelisena sama raamatut lugenud. Talle jäänud sealt meelde naistegelane Kathy, kes Briti saatkonna hoovis uisutada tavatses. "Mulle meeldis, et ta seal niiviisi sõltumatult ja iseteadvalt uisutas, samal ajal kui teised poliitikast rääkides oma närve krussi ajasid," selgitas ta.

See tuli meil jutuks ühel talveõhtul Moskvas, kui olime just Gorki pargist uisutamast tulnud ja jõime teed minu toonases korteris — majas, mida Juri Trifonovi romaani järgi hüütakse majaks kaldapealsel. Kreml oli sealsamas üle jõe ning Briti saatkonnani vaid paarsada meetrit. Naljakas oli mõelda, et meie sealviibimises võis süüdi olla muuhulgas üks nooruses loetud vilets raamat. Ent kui see tõesti nii on, siis tuleb "Diplomaadile" tema kehv kirjanduslik tase ilmselt andeks anda.

Kadri Liik, "Apoloogia halvale raamatule", Looming 4/2004, lk 610-612