Francis Scott Fitzgerald

Francis Scott Key Fitzgerald (24. september 1896, Saint Paul, Minnesota, USA – 21. detsember 1940, Hollywood, California, USA) oli Ameerika kirjanik

"Rikas noormees"

Tsitaadid väljaandest: Francis Scott Fitzgerald, "Rikas noormees", tlk Karin Suursalu, LR 2-3/2001. Kogumik sisaldab kolm juttu.

"Teemant nii suur nagu Ritz-hotell"

"Teemant nii suur nagu Ritz-hotell", lk 5-48

John kuulatas hingetult, püüdis kinni kord ühe, kord teise katkendliku fraasi, hääl aga katkes, leidis end uuesti, katkes taas — kord tugevana ning vaidlusvalmina, samas aga sugenes sellesse hämmeldunud kärsitust. Siis hakkas üksildasel kuulajal koitma, ning kui ta asjast aru sai, virdas kiire verevool läbi tema soonte. Braddock Washington pakkus Jumalale altkäemaksu!

Nii see oli, selles polnud mingit kahtlust. Briljant orjade käes oli näidis, tõotus, et tulemas on veel rohkem.

Just see, taipas John mõne aja pärast, oli mehe kõiki lauseid läbiv mõttelõng. Rikastunud Prometheus kutsus tunnistama unustatud ohvritoomisi, unustatud rituaale, enne Kristuse sündimist tarvituselt kadunud palveid. Üürikest aega kaldus tema jutt meenutama Jumalale seda kingitust või toda andi, mille Kõigevägevam oli heaks arvanud inimestelt vastu võtta — suuri kirikuid, kui ta päästab linnad katkust, mürri ja kulda, inimelusid, kauneid naisi ja vangi võetud sõjavägesid, lapsi ja kuningannasid, metsa- ja põlluloomi, lambaid ja kitsi, viljasaake ja linnu, terveid vallutatud maid, mida oli ohverdatud Tema himude rahuldamiseks või verejanu kustutamiseks, et osta endale vastukaubaks jumaliku viha leebumist — ning nüüd ohverdas tema, Braddock Washington, Teemandikeiser, kullaajastu kuningas ja preester, toreduse ja luksuse kohtunik, aardeid, millest printsid polnud undki näinud, pakkudes seda mitte anuvalt, vaid uhkelt.

Ta annab Jumalale, jätkas Washington täpsustamist, maailma suurima teemandi. Sellele teemandile lihvitakse palju rohkem tuhandeid tahke, kui on puul lehti, kuid ometi kujundatakse see niisama täiuslikuks nagu kärbsesuurune kivi. Paljud mehed näevad sellega palju aastaid vaeva. See raamitakse suurde lehtkullast kuplisse, mis uurendatakse imekaunilt ning varustatakse safiiridega inkrusteeritud opaalustega. Keskossa õõnestatakse kabel, mida valitseb küütlevast, lõhustuvast, alailma kuju muutvast raadiumist altar, mis põletab palvetaja silmad, kui too tihkab neid tõsta, ning sel altaril tapetakse Jumaliku Õnnistegija meeleheaks iga ohver, kelle Tema välja valib, olgu see kas või vägevaim ja võimsaim elavate hingede seas.

Vastutasuks on tal ainult üht lihtne soov, mille täitmine oleks Issandale naeruväärselt kerge — ainult see, et kõik oleks jälle nõnda nagu eile selsamal tunnil, ja nõnda peaks see ka jääma. Nii väga lihtne! Avanegu vaid taevas, neelaku need mehed koos oma lennumasinatega — ja sulgugu taas. Antagu tema orjad elusatena ja tervetena tagasi. (lk 41-42)

Mitte kellegi teisega polnud Washingtonil oma elus tarvitsenud kaubelda ega tehingut sõlmida.

Ta kahtles vaid selles, kas tema pakkumine on ikka küllalt helde. Issandal on loomulikult oma hind. Jumal on loodud inimese näo järgi, niisiis on öeldud: Temal peab olema oma hind. See hind on haruldane — ükski katedraal, mille ehitamine on nõudnud palju aastaid, ükski püramiid, mida on ehitanud kümme tuhat töölist, ei saa selle katedraali, selle püramiidi vastu. (lk 42)

"Siin oleks toredam abielluda," pihtis Kismine, "aga isa ei anna mind loomulikult mingil juhul sulle naiseks. Pigem põgenen. Rikastel inimestel on praegusajal päris hirmus Ameerikas abielluda — nad peavad alati saatma ajakirjandusele teadaandeid, et panevad laulatusel selga kantud rõivad, ehkki peavad tegelikult silmas tohutut hulka vanu, kantud pärleid ja pitsi, mida kandis kord keisrinna Eugenie."

"Ma tean," nõustus John innukalt. "Kui ma olin Schnlitzer-Murphydel külas, abiellus nende vanim tütar Gwendolyn mehega, kelle isale kuulus pool Lääne-Virginiat. Gwendolyn kirjutas koju, kui raske on pangaametniku palgaga välja tulla, ning lõpetas järgmiste sõnadega: "Jumal tänatud, et mul on neli tublit teenijat, see teeb elu pisutki kergemaks.""

"See on ju tobe," tähendas Kismine. "Kui ainult mõelda maailma miljonitest ja miljonitest inimestest, töölistest ja teistest, kes peavad läbi ajama ainult kahe teenijaga." (lk 31)

"Missugune unenägu see oli," ohkas Kismine tähti vaadates. "Kui kummaline on olla siin üheainsa kleidi ja puruvaese peigmehega!"

"Tähtede all," kordas ta. "Ma pole kunagi tähti märganud. Pidasin neid alati suurteks briljantideks, mis kuuluvad kellelegi. Nüüd hirmutavad need mind. Need tekitavad minus tunde, et kogu mu noorusaeg oli unenägu."

"See oligi unenägu," vastas John vaikselt. "Kõigi noorpõli on unenägu, eakohase vaimuhulluse vorm."

"Sel juhul on hullumeelne tore olla!"

"Nii on mulle öeldud jah," ütles John mornilt. "Ma ei tea seda enam. Igatahes armastagem teineteist mõnda aega, aastapäevad või nii, sina ja mina. See on jumalik joovastusseisund, mida me kõik võime proovida. Kogu maailmas on ainult briljandid, briljandid ja võib-olla ka illusioonide purunemise armetu and. Minul igatahes on see viimane olemas ning ma ei oska sellega midagi peale hakata nagu tavaliselt." (lk 45-46)

[John:] Mäherduse hirmsa patuteo tegi see, kes leiutas teadvuse. Kaotame selle mõneks tunniks. (lk 46)

"Jääloss"

"Jääloss", lk 49-76

[Sally:] "Clark," ütles ta leebelt, "ma ei tahaks sind miski hinna eest muuta. Sa oled armas just sellisena, nagu oled. Ma armastan kõike seda, mis teeb sust hädavarese: minevikus elamist, su jõudepäevi ja -öid, muretust ja heldust."

"Aga ikkagi lähed ära?"

"Jah, sest sinuga ei saaks ma ilma pealgi abielluda. Sul on mu südames koht, kuhu ei pääse mitte ükski teine, aga mina läheksin siin rahutuks. Ma tunneksin, et... raiskan ennast. Saad aru, minus on kaks külge. See vana unine, mis sulle meeldib, ja siis veel miskisugune tarmukus, mis paneb mind igasugu pööraseid asju tegema. Seda osa minust võib kuskil tarvis minna ja see jääb püsima ka siis, kui ma pole enam ilus." (lk 53)

Ta pani silmad pooleldi kinni, kallutas pead, kuni see puhkas seljatoel, ning laskis mõnusal tuulekesel silmadesse puhuda ja lühikest kahust poisipead sasida. Nüüd olid nad maal, kihutasid erkrohelise võsa, säsise rohu ja kõrgete puude vahel, mis riputasid oma võra tee kohale teretulnud jahedust pakkuma. Siin-seal möödusid nad mõnest armetust neegrionnist, mille vanim hallipäine asukas suitsetas ukse kõrval maisitõlvikust piipu ning pool tosinat poolpaljast põngerjat kõnnitas maja ees metsistunud rohul kaltsunukke. Taamal laiusid laisalt puuvillapõllud, kus töötavad inimesedki paistsid tabamatute varjudena, mida päike maale laenas; nad ei rüganud palehigis, vaid justkui täitsid septembrikuldsel väljal mõnd igiammust kommet. Kogu selle unise maalilisuse, puude, hurtsikute ja mudaste jõgede kohal voogas kuumus, mis polnud iial vaenulik, vaid üksnes trööstiv nagu suur soe toitev rind imik Maale. (lk 53)
[Roger Patton:] "Nägin teid alles ivakese aja eest aknast välja vaatavat ja värisevat."

"See tuleb ettekujutusest," naeris Sally Carrol. "Ma olen harjunud, et väljas on kõik vaikne, aga mõnikord vaatan välja, näen langevat lund ja mulle näib, nagu liigutaks surnu end." (lk 63)

"Rikas noormees"

"Rikas noormees", lk 77-117

Anson ei olnud Dollysse armunud ning ütles seda tütarlapsele nende armuloo pika palavikulise talve jooksul korduvalt. Kevadel oli Anson tüdinud ja oleks tahtnud rüübata sõõmu mõnest teisest eluallikast — veel enam, ta mõistis, et peab suhted Dollyga kas kohe katkestama või leppima sellega, et võrgutamisega kaasnevad kohustused. Tütarlapse perekonna julgustav suhtumine kiirustas noormehe otsust takka: ühel õhtul, kui härra Karger koputas diskreetselt raamatukogu uksele, teatamaks, et ta oli pannud söögituppa valmis pudeli vana brändit, tundis Anson, nagu asuks elu teda sisse piirama. Samal õhtul kirjutas ta tütarlapsele lühikese kirja, et läheb puhkusele ning et kõiki asjaolusid arvestades oleks neil parem enam mitte kohtuda. (lk 94)
Kolmekümnenda eluaasta lähenedes tundis ta aina suuremat masendust röövretkede pärast, mida eriti viimase aja abielud olid ta sõpruskonnas sooritanud. Terved salgad kippusid rahutuks tegeval kombel hajuma ja kaduma. Kõige tabamatumaks osutusid tema enda kolledžikaaslased — ja just neile oli ta pühendanud kõige rohkem aega ning kiindumust. Enamik neist tõmbus sügavale pereellu, kaks olid surnud, üks elas välismaal, üks kirjutas Hollywoodis stsenaariume ning Anson käis nende järgi vändatud filme ustavalt vaatamas.

Enamik aga elas keerulist pereelu ja pendeldas mõne äärelinna maaklubi vahet, ning just nemad olid Ansonist kõige rohkem võõrdunud.

Oma abielu algusjärgus olid nad kõik teda vajanud; ta oli andnud neile nõu nigelates rahaasjades, peletanud kahtlusi, kas on ikka soovitav muretseda last kitsukesse kahetoalisse vannitoaga korterisse, ning eelkõige oli ta esindanud nende silmis avarat välismaailma. Nüüdseks olid nende rahamured jäänud minevikku ning hirmuga oodatud laps kasvas vaimustatud perekonnas. Neil oli semu Ansoni üle küll alati hea meel, aga nüüd lõid nad end tema auks üles, püüdsid talle saavutatud tähtsusega muljet avaldada ja jätsid mured enda teada. Nad ei vajanud teda enam. (lk 108)

[Anson:] Ma võiksin perekonna luua, kui naised oleksid teistsugused. Kui ma neid nii hästi ei mõistaks, kui naised ei rikuks meest teiste naiste jaoks ära, kui neil oleks natukenegi uhkust. Kui ma ometi võiksin mõneks ajaks uinuda ja ärgata kodus, mis on päriselt minu oma — just selleks olen ma loodud, Paula, just seda on naised minus näinud ja armastanud. Ma lihtsalt ei suuda enam astuda kõiki samme, mis sellele eelnevad. (lk 114)
Firma vanemosanikud käisid peale, et Anson sõidaks suveks maale. Nad ütlesid, et ta pole seitse aastat puhkust võtnud. Ta kipub hapnema ja vajab vaheldust. Anson keeldus.

"Kui lähen," teatas ta, "siis ei tule ma enam üldse tagasi."

"Jabur jutt, vanapoiss. Sa tuled kolme kuu pärast tagasi ja masendus on kadunud. Oled jälle vormis nagu alati."

"Ei." Anson raputas kangekaelselt pead, "Kui teen pausi, siis ei hakka ma enam üldse tööle. Kui teen pausi, siis järelikult olen ma alla vandunud ja omadega läbi." (lk 115)

Minu arvates polnud ta õnnelik, kui ükski naine ei olnud temasse armunud ega tõmbunud tema poole nagu viilipuru magneti külge, et aidata tal iseendas selgusele jõuda ja talle midagi tõotades. Ma ei tea, mida. Võibolla tõotasid nad, et maailmas on igavesti olemas naised, kes kulutavad oma helgeimad, värskeimad, haruldasimad tunnid selle üleolekutunde poputamisele ja hellitamisele, mida ta oma südames kandis. (lk 117)

Välislingid