Rind

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

See artikkel räägib rindkere piirkonnast üldiselt, rinnanäärmetega elundite kohta vaata artiklit Rinnad.

Rind on rindkere eesmine (neljajalgsetel alumine) osa, mis inimese puhul jääb vööst kõrgemale.


Proosa[muuda]

  • Veel kardetavam on Peipsi jäälagunemise ajal. Siis on teda raske uskuda, raske uskumata jätta. Mõnikord ei taha ega taha jää järele anda. "Tänavu ei jõua veel Jürigi Peipsist jagu saada!" ütleb randlane, kui Peipsi õige kauaks kinni jääb ja jüripäev ju käes on. Teinekord aga ei küsi ta sugugi kalendri järele. Kui talv mitte väga äge ei olnud, kui lõunatuul, mis Ema põue, see on jõesuu poolt tuleb, ärkab surmaunes suikuja hiiglase rind üle öö elule ja murrab äkitselt oma ahelad ja ta vihane müürgamine kuulutab kalameeste küladele rannas, et ta oma vangikütkeid lõhub. Hommikul paistab sinav vesi ujuvate ja randa visatud jäätükkidega randlase silma.
Häda sellele, kes niisugusel ööl noodale läks, või veel enam sellele, kes sarnasel ajal ülereisi ette võttis!
  • Juhan Liiv, "Peipsi peal" (1892)


  • Arst, kes surub kõrva vastu haige rinda, püüab sündsusetult pealt kuulata seda, mida üks kops ütleb teisele. (lk 35)
  • Kui arst meid läbi kuulab ja ütleb; "Mitte midagi ei kuule", on see, nagu oleks ta lootnud meie rinna raadiost kuulda Londoni filharmooniat. (lk 38)
  • Kaelkirjaku kõrkus on ületamatu, eriti pühapäeviti. Ta usub, et ta rind on täis aurahasid. (lk 50)


  • Ka meie Stepihunt usub ju kaht hinge (inimest ja hunti) oma rinnas kandvat ja leiab et tal on seetõttu rinnas hirmus kitsas. Rind, keha, on küll alati üks, seal elavaid hingi pole aga mitte kaks või viis, vaid lugematu arv; inimene on sajast koorest koosnev sibul, paljudest lõngadest põimitud kude.


  • [Alley Oop:] Ta tõstis käe oma karvase rinna juurde ja kratsis seda tömpide sõrmedega ägedasti.
"Te ei pruugi nii kohkunud nägu teha," ütles ta Carolile. "Ma sügelen. Mina olen tahumatu looduslaps, seetõttu ma kratsin ennast. Ja ma ei ole ihualasti. Mul on lühikesed püksid jalas."
"Ta on küll kodustatud," ütles Maxwell, "aga alles hiljaaegu."


  • Rind tunnetest paisumas, pöördus Wood Harry poole.
"Sina, Harry, pead näitama neile, et püüdjal on tarvis veel midagi peale rikka isa. Saa see kitu enne Malfoyd kätte või sure üritades, sest me peame täna võitma, me lihtsalt peame."
"Nii et mingit survet ei ole, Harry," ütles Fred talle silma tehes.


  • Ainus mööbliese, mis Förstorgärdi sobis, oli vana puidust nõudekapp. See oli tumeda ja raskena seisnud tädi ühetoalises korteris, osaliselt ukse taha surutud, ning selle uksi polnud ruumi korralikult avada. Aga isegi nurgas olles õnnestus nõudekapil näha välja nagu korteri ainus õige mööbliese. Nüüd, kui see võõrastetuppa tassiti, ajas see rinna ette, tõmbas nurgad sirgeks ja laskis oma ornamentidel õilmitseda.


  • Minos, Kreeta kuningas, Zeusi ja sureliku naise poeg. Temasuguseid kutsuti pooljumalateks, sest nad olid küll surelikud, ent õnnistatud jumalike andidega. Minos kõrgus nõuandjate kohal, juuksed tihedad kui hari ja rind lai nagu laevalagi. Tema silmad meenutasid mulle isa obsidiaanist koda, need särasid tumedana kuldse krooni all. Ometi, kui ta asetas käe minu õe haprale käsivarrele, nägi ta ühtäkki välja nagu talvine raagus ja krimpsu kuivanud puu. Ma arvan, et ta teadis seda, ning kuninga altkulmu pilgu peale säras mu õde veelgi kirkamana. Ma mõtlesin: Pasiphae on siin õnnelik. Või kõige silmapaistvam, mis tegi tema jaoks sama välja.



Luule[muuda]

Üht imefööniksit mu silm veel nägi
üksinda kõndivat neid laaneradu,
pea kuldne, purpurised uhked tiivad;
...
ta nähes lehte mõnd, mis maas veel lamas,
ja murtud tüve, kuivanud maapinda,
lõi noka enda rinda
peaaegu põlglikult ja kadus samas.
On arm ja kurbus mind nüüd põletamas.


kuskil peab surematus olema,
kuskil alguskokkukõla leitama:
kust oleks muidu inimese rinda
saanud ta –
muusika?

  • Juhan Liiv, "Muusika" - "Sinuga ja sinuta". Koostanud Aarne Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 238


Noor olla on kevadet rinna sees kanda
ja kevade kohinat kuulda,
kui sõuavad lootuste, ihade randa
veed ärganud, vahused, noored.
Ja põue sees midagi tuksub ja tuikab
ja soonte sees laenetab veri.
Ja südames midagi hüüab ja huikab
ja silmis on igatsus-meri.

  • Gustav Suits, "Nooruse unenägu" kogus "Elu tuli" (1905), lk 15


Koit mul' rinda raius
õhetava haava.
Üle laante laius
vere aurav laava.


Aasta lohutuim tund - aga vaata,
on sellelgi ööl oma lill.
Pilverebendeist plinkivas kumas valkab
kuukresside võbelevaid kõtru.
Vastu lõikavat tuult,
vastu marutsevat merd mõrtsukmusta
tõukab maa oma kummis kivise rinna,
täis helkivaid hõbelitreid.

  • Kersti Merilaas, "Kuukressid" (1965), rmt: K. Merilaas, "Valitud teosed" 2 (1986), lk 113

Draama[muuda]

  • Sestsaadik kui Damis võttis endale pähe,
    et tal maitse on peen, kõik meeldib talle vähe.
    Ta ühtki loetud teost ei tihka kiita heaks,
    sest kardab, et me siis teda võhikuks peaks.
    Tema arust vaid loll võib tunda puhast mõnu,
    kui asjatundja roll on leida laidusõnu.
    Et demonstreerida suurt üleolekut,
    on ikka sapine ja halvustav ta jutt.
    Ka meie vestlustest ta hoiab ennast eemale -
    talle tunduvad need liiga labasel teemal.
    Risti rinna peal käed, vaimukõrgustest mees
    vaatab kaastundes pealt, mis toimub all ta ees.
    • Molière, "Misantroop", II vaatus, 5. stseen, Celimene