Minos

Minos oli vanakreeka mütoloogias Kreeta kuningas, kes toitis Minotaurost.

Proosa

Lepiti kokku Pasiphae abielu. Õde oli seda pikka aega üritanud välja meelitada, pugenud isa sülle ja nurrunud, kuidas ta igatseb heale isandale lapsi ilmale kanda. Ta oli appi nõudnud Persese, kes tõstis igal söögikorral õe viljakuse terviseks peekri.

"Minos," ütles isa lamamisasemelt. "Zeusi poeg ja Kreeta kuningas."

"Surelik?" Ema ajas end istukile. "Sa ütlesid, et see on jumal!"

"Ma ütlesin, et ta on Zeusi igavene poeg, ja seda ta on."

Perses irvitas. "Ettekuulutused. Kas ta sureb või ei sure?"

Sähvatus toas, kõrvetav kui tulesüdamik. "Aitab! Minos valitseb teispoolsuses kõigi ülejäänud surelike hingede üle. Tema nime mäletatakse sajandeid. Asi on otsustatud." (lk 33)

Minos, Kreeta kuningas, Zeusi ja sureliku naise poeg. Temasuguseid kutsuti pooljumalateks, sest nad olid küll surelikud, ent õnnistatud jumalike andidega. Minos kõrgus nõuandjate kohal, juuksed tihedad kui hari ja rind lai nagu laevalagi. Tema silmad meenutasid mulle isa obsidiaanist koda, need särasid tumedana kuldse krooni all. Ometi, kui ta asetas käe minu õe haprale käsivarrele, nägi ta ühtäkki välja nagu talvine raagus ja krimpsu kuivanud puu. Ma arvan, et ta teadis seda, ning kuninga altkulmu pilgu peale säras mu õde veelgi kirkamana. Ma mõtlesin: Pasiphae on siin õnnelik. Või kõige silmapaistvam, mis tegi tema jaoks sama välja. (lk 36)
- Madeline Miller, "Kirke", tlk Hedda Maurer, 2021