Mine sisu juurde

Loovus

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Loomingulisus)
Danica Veselinović, "Loominguline kaos" (2017)

Proosa[muuda]

  • Viha ilmselt suurendab inimese loovust. Muidu oleks ju arukam hoopis armastada.
    • Karl Kraus, "Aforisme", valinud ja tõlkinud Krista Läänemets, LR 31/1999, lk 57


  • See, mis filosoofiat steriliseerib, on just loomishirm, konformism, skolastika. Me kohaneme tahes-tahtmata suurte mudelitega, unustades, et see, milles seisneb nende mudelite "suurus", on loomejulgus, vabadus, kohanematus. Me võiksime võtta endale eeskuju, aimata järele loovust, vabadus- ja iseseisvusihku, mida tema teos meile sajandite tagant lakkamatult kisendab. Meie aga aimame järele tema süsteemi, loomise raame, surnud vorme, selle asemel et imiteerida elavat tegu, mis selle lõi.
    • Mircea Eliade, "Kogemata avastatud tõdedest", tlk Riina Jesmin, LR 32-33 2002, lk 64



  • "Me läksime natuke hoogu," ütles Niiske. "Me hakkasime natuke liiga loovalt mõtlema. Me tahtsime, et mangustid kirjakastides sigiksid, et nad hoiaksid ohjes madusid..."
Isand Vetinari ei öelnud midagi.
"Ee... kelle, ma tunnistan seda, me tõime kirjakastidesse, et nad vähendaksid kärnkonnade arvu..."
Isand Vetinari kordas end.
"Ee... ja need - tõsi ta on - panid meie töötajad kirjakastidesse, et nälkjate vastu võidelda..."
Isand Vetinari säilitas vaikimise.
"Ee... Aga nälkjad, pean ma ütlema, et olla meie vastu aus, said kirjakastidesse ise, nad tulid margiliimi sööma," lõpetas Niiske, avastades, et talle kipub naerupugin peale.
"Noh, vähemalt säästeti teid nälkjate viimisest kirjakastidesse," märkis isand Vetinari heatujuliselt. "Teie jutu järgi paistab tegu olevat juhtumiga, kus külma loogika asemel oleks tulnud kasutada kainet mõistust - sellises koguses, mida on näiteks tavalisel kanal."


  • Esimest ja viimast korda olen miilitsa poolt tagaotsitav olnud kaheksakümnendatel. Mammi pani lastelastega plehku ega pidanud oluliseks mu vanemaid teavitada. Eks meile meeldisid rohkem Mammi juures Narva linnas aega veeta. Seal oli vähem keelde ja rohkem ruumi loomingulisusele. Ka vabakasvatusele. Minu isale põhjustas see tihti meelehärmi, aga harva julges ta end selles osas väljendada, sest Mammit välja vihastada ei tahtnud keegi.
  • Kertu Jukkum, "Ma naeran, et ma nutan", 2020, lk 194