Tagaotsitav

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Esimest ja viimast korda olen miilitsa poolt tagaotsitav olnud kaheksakümnendatel. Mammi pani lastelastega plehku ega pidanud oluliseks mu vanemaid teavitada. Eks meile meeldisid rohkem Mammi juures Narva linnas aega veeta. Seal oli vähem keelde ja rohkem ruumi loomingulisusele. Ka vabakasvatusele. Minu isale põhjustas see tihti meelehärmi, aga harva julges ta end selles osas väljendada, sest Mammit välja vihastada ei tahtnud keegi. (lk 194)


  • Väike-Karla oli elus ikka nahutada saanud — küllap ta oli kurja tähe all sündinud — ja näe, siin sooski pidi kõik jälle otsast peale algama. Viimases ihu- ja hingehädas oli ta siia põgenenud süütu usuga, et võib siin ehk omaette nokitsedes kõhutäit teenida. Nüüd tõugati ta ometi kampa, mis head ei ennustanud. Niipea kui ta kaaslasega sügava peakraavi juurde jõudis, kus parajasti töö käis, ronisid mudased mehed kraavist välja, kogunesid tulnute ümber ja nõudsid karedalt:
"Kas saba taga?"
Ei, omateada polnud Väike-Karlal mingit saba, ta polnud tagaotsitav. Ja kes teda võiski taga otsida? Teda oli kolgitud, narritud, petetud ja talle muud ülekohut tehtud — tema polnud kedagi kolkida, narrida, petta ega röövida mõistnud. Ei, ta polnud tagaotsitav, vaid kõigiti aus kodanik — seda võis ta küll puhtast südamest öelda. Ja kui ta seda paar korda oli kinnitanud, näidati talle ta töökoht kraavi hakul kätte. (lk 16)
  • Siis, sellel õhtul tegigi tagaotsitav suu lahti ja alustas niisugust juttu, mille pärast talle hiljem professori nimi anti. Ta ütles:
"Jah, vähemalt soolanälga meie rahvas enam ei näe, aga paljudel on see ka ainus kaup, mida ta osta jõuab."
Ja pikki koibi üle nariääre kõlgutades jäi ta ootama, mis talle vastatakse. Kuid kraavihallid ei lasknud end nii kergesti püüda. Kõvadel naridel selili, ajasid nad lori maast ja ilmast, kuni hakkasid norskama.
Ent nii juhtus ainult sel esimesel korral. Varsti märkas Väike-Karla, et hallid jagunesid nagu kahte leeri: ühed, kes tagaotsitavat tõsiselt kuulasid, ja teised, kes talle ütlesid:
"Ära tule meile seletama, me pole eilsed!" või hoopis:
"Lõugade eest siin soos ei makseta: tahad saada, vajuta labidat!" (lk 19)
  • Veera Saar, "Kibesoolane leib", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 16-26