Mine sisu juurde

Revolutsionäär

Allikas: Vikitsitaadid


Proosa[muuda]

  • Õnnetu on see ühiskond, kus juhtivat osa etendavad põrandaalused, halatsemiseväärt lapsik see pääaju, kes usub, et põrandaaluste mõtete teostamine võib põranda pääl kedagi õnnestada. Põrandaalune pole kunagi võinud sõna tõsises mõttes ühiskondlikku tööd teha; sellepärast pole ime, et need, kes töörahva huvide nimel räägivad, tööst sugugi lugu ei pea. Vaadakem Vene sõjaväe uuendamise värskemat kavatsust. Kõigile tahetakse ühesugune tasu anda, olgu ta haritud või harimata. Muud kõrvale jättes peaks ometi tööd austama, tööd tasuma, ja haridus, teadus tähendab alati tööd. Aga ei: põrandaalune ei tunnista tööd. Nõnda ei tohitaks ka insenerile, s. t. õpetatud töölisele rohkem tasu anda kui õpetamata töölisele. Tegelikult olemegi sinnamaale jõudnud: mustatööline teenib rohkem kui õpetlane, trükiladuja rohkem kui lehetoimetaja või raamatukirjutaja.
Kas seda õigeks või väärseks peetakse, kindel on aga üks: paratamata hukka läheb ühiskond, kus tööst ei osata lugu pidada, kus tööd, kvalifitseeritud tööd ei tasuta. Elaksime nagu mõnesugusel logardite-maal, teostaksime nagu Tolstoi õpetust kõige naeruväärsemal kombel, öeldes: kurjale ei tohi vastu panna; logamus on kurjus; toeta logamust ja karju, et see on ühiskonnale, riigile, rahvale, kogu inimesesoole kasulik, karju võimalikult tugevasti, sest ilmas, iseäranis Venemaal, on rumalust ja harimatust küll, et ka kõige metsikumaid hullustusi kiitusega vastu võtta.
  • A. H. Tammsaare, "Mõtted ja mälestused", rmt "Sõjamõtted" (1919), lk 84


  • Ema kujutlusse vilksab nende ennemineviku õnnelik pilt.
Nemad suure Andresega istuvad raamatute taga. Väike Andres on ehitanud keset põrandat toolidest kindluse ja mängib revolutsiooni. Punane lipp on tingimata vaja viia torni tippu. Poiss ukerdab toole pidi, väike siidlipuke hammaste vahel. Ta on juba peaaegu eesmärgil, aga siis langeb kindlus koos torniga kokku ja väike revolutsionäär lamab tasakesi tihkudes rusude keskel. Suur Andres jõuab jaole ja noomib poissi:
"Kes siis tohib nii viletsaid maju ehitada, mis meest välja ei kannata ja kokku varisevad."
Mehiselt pisaratega võideldes õiendab poiss:
"See polnud üldse harilik maja. See oli hoopis loss, ja orjad vaevlesid keldris."
"Ahaa," taipab isa, "tähendab — pidigi varisema. Noh, siis on ju kõik korras."
"Ei ole," vaidleb poiss edasi. "Enne oleks pidanud lipu panema, ja orjad oli vaja päästa."
"Jälle halvasti," muutub isa tõsiseks. "Kui oled revolutsionäär ja orjade vabastaja, siis juba ei kõlba kukkuda."
Valu on ununenud. Ühel nõul koristavad Andresed langenud lossi jäänuseid. Noor ema aga tajub hetke puhast kõla. Ta tunneb, et naisele polegi suuremat õnnevõimalust kui hea isa tõttu kahekordne rõõm lapsest.
  • Silvia Rannamaa, "Kaugele...", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 9-10


  • Omamoodi huvitav on kahtlemata Blanci biograafias esiletoodud fakt, et Marie Gouze muutis oma nime Olympe de Gouges'iks pärast oma mehe Louis-Yves Aubry surma 1766. Partikli "de" lisamine nimele näitas tol ajal soovi tõsta end sotsiaalses hierarhias ning see nipp oli paljude ambitsioonikate väikekodanlaste seas levinud praktika. Teiste hulgas võtsid partikli oma nimes kasutusele ka mitmed hilised suured revolutsionäärid, nagu Maximilien de Robespierre või Georges-Jacques d'Anton. (Ibid., 25) (lk 107; viide: Olivier Blanc, "Olympe de Gouges: une femme de libertés" Paris: Syros/Alternatives, 1989, lk 25)
    • Tiina Veikat, "Prantsuse revolutsiooni küüsis – feminismi õitseng ja häving: Olympe de Gouges'i (1748–1893) näide – poliitilise feminismi häälekandja", Ariadne Lõng 1/2, 2016, lk 106-119