Umbkeelsus

Luule

Piibli tont praalib, et ta on keeled ära seganud.
Ennäe segajat.
Ecce!
Võibolla sai ta päikesepiste.
Võibolla kaanis mürriga segatud viina.
Torn trügis taevasse tema ja ta sulaste luupainajas.
Kellel üles on asja, see teab minekuks kohasemaid viise:
Tuuled, tiivad, trumm.
Tornide ehitamine, keelte segamine - see on umbkeelse kade suurustamine.
Miks pidanuks kokutama Aadama keeles Kõu või konn või koiott?
Keeli on musttuhat ja nad käivad üksteisest läbi, sisse ja välja, nii nagu
                                                                       vaja.

• Peeter Laurits, "Kütioru päevikud", Vikerkaar 7/8 2005, lk 49