Koiott
Proosa
[muuda]- Ümbruskonna koiotid kuulsid heli ammu enne Joannat. Alles siis, kui loomade võigas kisakoor vaibus, tabas Joanna kõrv läheneva sireeni nõrka huilgamist, mis oli elukad eemale peletanud.
- "Kas kuuled, Andy?" küsis ta. "Pea vastu! Jumala pärast, pea vastu!"
- Kui Andy teda kuuliski, ei olnud seda märgata. Sadie vingus ja roomas lähemale, kuni ta nina puudutas Joanna jalga. Näis, nagu vajaks koergi lohutust. Naine ootas terve igaviku, et Andy taas hingaks. Aga ta ei teinud seda. Umbes kolme miili kauguselt kostis uuesti nõrk sireenihuige, millele järgnes koiottide kajakoor. Ja Andy ei hinganud ikka veel.
- J. A. Jance, "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994, lk 23
- Koopereerumine riigivõimuga. Vastastikune abi looma- ja inimriigis. Kooperatiivsele käitumisele vastati koopereerumisega. Nagu sina mulle. Nii mina sulle. Mõnikord käisid koiotid ja taksid koos koopaoravajahil. Taks kaevas augud, et loomi oma peidikutest välja meelitada. Väljapääsu juures ründas siis koiott. Söömisel andis ta sageli taksile eesõiguse. Mõnikord aga sõi ta ka taksi ära. Koostöö oli alati riskantne.
- Judith Schalansky, "Kaelkirjaku kael", tlk Eve Sooneste, 2012, lk 121
Tõe ja vale suhe lugudes võib osutuda markantseks ka teisel moel. Huvitav on üks Kansases elava vitšita rahva jutt, mis pajatab lugude jutustamise võistlusest kurikuulsa triksteri Koioti ja Langeva Tähe nimelise suure väega mehe vahel. (Koioti lood, olgu möödaminnes mainitud, liigituvad alati valejuttude sekka.) Lood peavad pajatama rääkija sõjalistest vägitegudest ja võidab see, kes ettenähtud aja jooksul rohkem lugusid jõuab jutustada. Võitjaks tuleb muidugi Koiott, sest Langev Täht räägib ainult tõelevastavaid jutte, mille varu paratamatult on piiratud, Koiott aga ka valesid või vähemalt osalt väljamõeldud lugusid, mida ta võib juurde leiutada nii palju, kui kulub. Võitjaks tulnud, tapab Koiott oma vastase - ja ehkki lugu annab sellele ka sisemise seletuse (Langev Täht ise oli varem samuti tapatööle andunud), võib lugu meie "tõejärgsuse" ajastul hakata paistma ka mõnevõrra tumedamates toonides. (lk 14-15)
- Triinu Pakk, "Lugudest, tõepõhjast ja vabast turuplatsist", rmt: "Aja lood ja legendi sinepiiva", 2021, (lk 11-32)
Luule
[muuda]Veel sahistan neid mõtteid salajasi,
kui taevakallas aheneb ja ulub.
Need on koiotid,
kel ümber piirata mind väike asi.
Ei pääse välja. Palju aega kulub
ja kaugel on kõik kaitset andvad grotid.
- Artur Alliksaar, "Seitse etüüdi" 5., rmt: "Päikesepillaja", 1997, lk 50
Torn trügis taevasse tema ja ta sulaste luupainajas.
Kellel üles on asja, see teab minekuks kohasemaid viise:
Tuuled, tiivad, trumm.
Tornide ehitamine, keelte segamine - see on umbkeelse kade suurustamine.
Miks pidanuks kokutama Aadama keeles Kõu või konn või koiott?
Keeli on musttuhat ja nad käivad üksteisest läbi, sisse ja välja, nii nagu
vaja.
- Peeter Laurits, "Kütioru päevikud", Vikerkaar 7/8 2005, lk 49