Ööelu
Proosa
[muuda]- [1990ndatest:] Ööelu oli neil aastatel hull. Pättidel polnud mingeid piire, ülbust ja vägivalda oli hullupööra ning üsna tihti pritsis baarides veri. Poisid said peksa, tüdrukuid viidi kaasa ja keegi ei saanud midagi teha. Vaheleastuja sai julmalt peksa. Käisime sõpradega üsna tihti Tartu ja Tartu ümbruse baarides, katsudes siiski neist hullematest eemale hoida. Olen näinud, kuidas Tartu ööklubis Rukkilill lendasid suured ümmargused rasked puidust lauad – üks grupeering läks teisega arveid õiendama – või Ülenurmes olnud baaris, mille nime enam ei mäleta, olid põrandal maas suured vereloigud ning kedagi lohistati välja autosse. Tagantjärele oleme eakaaslastega mitmeid kordi arutanud, kuidas me ellu jäime. Me polnud ju kodusistujad, uudishimust toppisime oma nina igale poole.
- Kärt Anvelt, intervjuu: Kairit Tsäro-Mirme, "Eesti tuntud näod meenutavad 30 aasta taguseid aegu", Kroonika, 20.08.2021
Luule
[muuda]Inimesel ei ole hea üksi olla. Tugiisik käib regulaarselt vaatamas
ja aitamas. Ta tuleb juttu ajama. Seepärast tahangi julgustada
teid kõiki elust rõõmu tundma. Aga kui kogemusi pole, ei tasu
minna üksipäini loodust trotsima. Ta arvab, et häda pole midagi,
kui ma ainult ennast purju ei jooks. Kõik ei armasta inimesi
Mõni voodi- ja kallisõber oleks siiski hea. Aga ööelu müdinast
seesugust naljalt ei leia.
- Rita Dahl, "Inimesel ei ole hea olla üksi", rmt: "Aja süda", tlk Elo Viiding, 2020, lk 89