Eneseiroonia
Proosa
[muuda]- Ta krimpsutas nägu, kui viskit maitses.
- "Kolmkümmend aastat vana linnaseviski," ütles Lundberg, kes tema grimassist aru sai. "Kui üks asi peab hea olema, siis see ka on. Maitseb nagu vana tõrvatud sild, aga sellega harjub ära."
- Peter adus, et see oli eneseirooniakatse, ja ta oli üpris kindel, et Lundberg on viimasel ajal avastanud endas üksjagu jooni, mille olemasolust ta teadlik ei olnud. (lk 28)
- Karin Alvtegen, "Võlg", tlk Mari Jesmin, 2004
Luule
[muuda]Kohutav kõnnib pimedal tänaval,
kurikas käes.
Kohutav peksab kodus naist.
Kohutav unustab lapse tühermaale.
...
Meie pöame pühapäevahommikul muru,
tahame, et õu oleks ilus ja sile nagu vaip.
Kõrvaklapid peas,
ümiseme viisijuppi
Marlene Dietrichi laulust
"Kuhu küll kõik lilled jäid..."
ning mõtleme lilledest,
mida meist eelmine põlvkond
lubas panna püssi- ja kahuritorudesse.
aga ei pannud.
Pärast selgus, et see oli vaid kujund.
Meile jäi meie skeptiline maailmapilt,
päriseigatsus ja eneseiroonia.
Kohutav, kas sa tead,
kuhu küll kõik lilled jäid,
mis on neist nüüd saanud?
- Livia Viitol, "Kohutav", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 12-13