Kõik julgustasid teda - alates juhendajatest ja professoritest kuni kursusekaaslasteni, kellest said ajapikku konkurendid. Ta oli uus täht kirjandusteaduse taevas või pidi selleks saama, kui ta vaid usinasti tööd teeb - kuid sedamööda, kuidas tema uurimistöö edenes, kaotas ta sideme paikadega, mida armastas.
Ta ei suutnud luulesse sisse elada, et lohutust ja keelelist rõõmu leida nagu varem. Kõik oli teesklus, nii inimeste väidetav armastuskirjanduse vastu kui ka kirjandus ise. Tundus nii. Ta ei oleks üldse pidanud doktorantuuri astuma.
Uute tekstide esitamine hakkas üha enam vastu, paistis olevat võimatu ja tarbetu üleüldse maha istuda ja neid kirja panna ning seminarid ajasid tal südame pahaks.
Elu oli ummikusse jooksnud. Kõik uksed näisid kinni olevat ning näis, et mõne avause tegemiseks pole muud teed kui see, et miski peab tema elusse augu lõhkuma. (lk 20-21)
Maria Küchen, "Õnnelik hoor", tlk Mari Jesmin, 2002
