Mine sisu juurde

Piknik

Allikas: Vikitsitaadid
Rolinda Sharples, "Piknik Inglismaal ehk Sharplesi perekond" (1825)

Proosa[muuda]

  • Lapsed olid kruusi üle imeõnnelikud, ja kui tädi ja Miku koju tulid, räägiti neilegi seda head uudist. Tädi vaatas kruusi.
— Väga ilus, imestas ta. — Ei tea, kuidas kohv siit seest maitseks? Mis sa arvad, Õie, kui teeksid meile õige kohvi? Minul on siin pakis mõndagi, mida teil meeldiks kohvi juurde hammustada.
— Kohvi! Õie, tee jah kohvi! kilkasid lapsed.
— Mina ei tohi tuld teha, ütles Õie. — Isa ja ema on meile kõvasti keelanud tuletikke puudutada või tuld teha siis, kui nemad ise kodus pole.
— Jah, ega meie tuld teha küll ei tohi, ütles ka Miku tõsiselt, — isa ütleb ikka, et tuli ei ole laste asi.
— Küll mina siis tule teen, ütles tädi, — teen tule ja keedan kohvi ka. Kuid teie toimetage muud asjad, Õie, sina võta laudlina ja laota pihlaka alla murule, Ants, Ott ja Kulla viigu sinna tassid ja muud vajalikud asjad, Miku aga lõhub mulle puid tuletegemiseks.
Peagi oli kohv valmis ja tassid-taldrikud linal pihlaka vilus. Oli tore asi, see söömine õuemurul! Suvine tuul kiigutas tasa pihlaka lehti, millest tekkis hulk libisevaid harulisi varje laudlinale ja sööjatelegi. Kohv ja saiad lõhnasid. Ja kuipalju ruumi oli kõigile, kui toaseinu piiramas ei olnud!
Ka Muri ja Hints olid jaol. Muri istus nagu suur känd Õie lähedal, napsas vahetevahel tugeva naksuga kärbseid ja kõrva üles-alla liigutades jälgis hoolikalt sööjaid. Lapsed andsid talle palakesi. Hints paitas seljaga Kulla kätt ja lõi oma magusamat nurru, kuni talle mõni meeldiv tükike suhu rändas. Kanadki tulid lähemale ja Antsu tutitibu, kes eriti julge ning tragi oli, naksas paar korda isegi tädi käest suutäie ja põgenes siis nokk õieli ja kogu kanakari ahnelt kannul vaiksesse paika oma saaki nosima.
Pisi-Kalju oli kõige rõõmsam, ta ei istunud minutitki paigal, vaid rändas ühe juurest teise juurde ja vadistas oma pudikeelt.
Oi, see oli väga lõbus kohvijoomine! (lk 60-61)