Alar Karis

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Alar Karis, 2021.

Alar Karis (sündinud 26. märtsil 1958 Tartus) on eesti molekulaargeneetik ja arengubioloog, endine riigikontrolör, Eesti Maaülikooli ja Tartu Ülikooli rektor, 2018. aastast Eesti Rahva Muuseumi direktor, alates 11. oktoobrist 2021 Eesti Vabariigi president.

Esinemised ja sõnavõtud[muuda]

  • President Meri mõistis paremini kui keegi teine, et ajalugu ei ole kindlasti lõppenud. Et Euroopa kontinenti läbistavad lõhed pole veel täidetud vennaliku armastuse betooniga, nagu ta kunagi ütles.
  • Kui ma aprillis Ukrainat külastasin, siis nägin oma silmaga, et sõda aastal 2022 ei erinegi kuigivõrd Teise maailmasõja piltidest. Tsiviil-infrastruktuuri sihilik hävitamine, kohalike elanike tapmine ja piinamine, sõnulseletamatud kahjud linnades ja külades. Mis muide näevad välja samasugused, nagu linnad ja külad kõikjal Euroopas.
Ehk ei peaks see olema nii šokeeriv pärast mitut kuud võikaid videosid Venemaa sõjast Ukrainast. Aga ikka veel on. Lapsed mängimas oma kodu varemetel. Päästetöötajad otsimas ohvreid kokkuvarisenud naabermajadest. Vene tankide poolt lömastatud ja põlenud autod tee ääres.
  • Kui ma räägin Eesti inimestega sõjast, ütlen ma alati seda, et Eesti on NATO liige. Ja NATO on maailma tugevaim sõjaline liit. Selliste tüüpidega ei taha mitte keegi tüli norida. On ju nii?
  • Tol päeval, kui president Putin andis korralduse alustada niinimetatud erioperatsiooni Ukrainas, oli heidutus läbi kukkunud.
  • Ma küsin veel – kas tõsiste, kuid konkreetsemalt määratlemata tagajärgedega ähvardamine suudab tavaliselt agressiivset ja ekspansionistlikku käitumist vaos hoida? Ma väidan, et ajaloost ei leia just kuigi palju näiteid, kus selline lähenemine oleks toiminud. Karistamisega heidutamine pole kunagi olnud nii tõhus nagu tõkestamisega heidutamine.
  • Meil siin, läänes, on raske tunnistada, et kui ülejäänud Euroopa on üles ehitanud demokraatliku, õiglase ja rahumeelse korra, siis Venemaa on jäänud pidama aastasse 1939. Et kusagil on uhkes üksinduses diktaator, kes sepitseb ebainimlikku sõda. Diktaator, kes peaks kuuluma ajalooraamatutesse, on tegelikult võimul.
Samal ajal kui meie, lääne inimesed tegeleme igapäevaselt sellega, et inimestel oleks tööd, et nad saaksid vaktsineeritud ega oleks suurte küttearvetega liigselt koormatud, on äkitselt genotsiid meil lausa ukse taga.
  • Inimesed Euroopa riikides mõistavad olukorda hästi ja on valmis Ukrainat toetama. Nüüd peavad samasugust vaprust üles näitama ka otsustajad. Ukraina inimesed näitavad selles võimsat eeskuju: vabadus ei ole tasuta.
  • [P]raeguseks hetkeks peaks juba kõigile olema selge, et Euroopa julgeolek, Euroopa demokraatia kaitsmine ei tule tasuta.
  • Me peame oma hirmudele silma vaatama. Konkreetsemalt peame üle saama hirmust, et meie teod võivad Venemaad provotseerida. Tegelikult on asi vastupidi – kindlad teod on ainus heidutus, mis toimib.
  • President Putini ekspansionistlik unistus luua suur Novorossija ei saa jääda püsima. Kui kaua veel võime küsida: kes on järgmine? Me peame sellele lõpu tegema. Praegu kannab iga inimene vastutust võitlemise eest selle Euroopale suunatud ohu vastu ja Euroopa väärtuste nimel.


  • Mobilisatsioon näitab ka seda, et naabritevastase sõjapoliitika jätkamise nimel ei hooli Venemaa juhtkond oma kodanike eludest, saates üha uusi üksusi lahinguväljale hukatusse, tuues leina tuhandetesse kodudesse.
Mobilisatsioon näitab ka seda, et Putin ei soovi sõda lõpetada, vaid tahab sõda iga hinnaga jätkata.
See on põhjus, miks allasurutud kodanikuühiskond Venemaal asendas sõna "mobilisatsioon" sõnaga "mogilisatsioon". "Mogila" tähendab vene keeles hauda.
Putini algatatud agressioonisõja senised kümned tuhanded hauad Ukrainas ja Venemaal jäävad igavesti süüdistama neid, kes selleks sõjaks käsu andsid, aga samuti selle sõja toetajaid.

Intervjuud[muuda]


  • Ma nüüd ei tea, kas rumalus lammutab, aga rumalus kindlasti on oht meie riigi arengule, seetõttu ma olengi püüdnud õhutada meie rahvast, võib-olla natuke naiivsena, aga siiski, et me võiksime saada targemaks ja haritumaks rahvaks.
  • See ongi see oht, et kui tarkust on vähe, siis rumalus ikkagi võidab. Nii et tarku ja haritud inimesi peab olema piisavalt palju, siis on lootust.
  • Kuna ei ole koroonahaiget lähedalt näinud, keegi lähedastest pole sügavasti haigeks jäänud, siis arvatakse, et see haigus on kellegi teise haigus, ei ole meie haigus. Näiteks rõugetega oli sama lugu Tsaari-Venemaal. Arvati ka, et see on lääne ühiskonna haigus, mitte ei ole Tsaari-Venemaa haigus. Ometigi jõudis ta ka sinna.
  • Ühelt poolt me näeme võimalust oma arvamust avaldada ja teiselt poolt me näeme ka seda, et meile meeldib olla võimule vastu. See on meile natuke kaasa antud lähiminevikust. Naaberriikides see niimoodi ei ole: seal on tõesti nii, et kui valitsus soovitab midagi, siis seda pigem võetakse käsuna ja täpselt niimoodi käitutakse. Paljuski see tõenäoliselt nii on, sest see joon, see käitumismuster jookseb ju endist Ida-Euroopat mööda.
  • Kindlasti loeb poliitikule rahva arvamine ju väga palju sellepärast, et seal on nende kõigi hääled. Eks see ongi võib-olla takistuseks ka mõnikord mõistlike otsuste tegemisel.
  • Valitsuse tarkust saab mõõta ainult selle järgi, kas otsused on mõistlikud või vähem mõistlikud. Ega siin muud võimalust ei ole. See, et püütakse rahvale meeldida, näitab teinekord ka mitte väga mõistlikku lähenemist.
  • Täna ju valitsust ei moodusta peaminister, valitsust moodustavad teatavasti erakonnad.
  • Kärpeid, kui neid teha, ei tule teha joonlauaga, vaid tuleb ikka sügavuti sisse vaadata. Mõnel puhul ei pea isegi kärpima, vaid tuleb raha juurde panna. Ja nagu me näeme täna, kõrgharidus on üks valdkond, kus on raha juurde vaja. Seal me kärpimisest rääkida ei saa. Ja mõnel puhul tuleb kärpida kaks korda rohkem kui praegu. Mis need on, seda ma ei oska öelda, aga põhimõte peaks olema kindlasti selline, et seda vaadatakse ka selle järgi, kus on vaja kärpida, mitte et võtame ühe protsendi ja läheb lahti.
  • Tarka rahvast ei saa ootele panna.
  • Haridus võikski olla meie prioriteet alates lasteaiast, õpetajatest, keda on vaja, kuni kõrghariduseni välja. Niimoodi panna ootele, et praegu ei ole raha – selgub, et raha meil ju on. Me ei saa öelda, et raha ei ole. Küsimus on valikutes. Ja kui valik on täna selline, et haridus ei ole prioriteet, siis ma arvan, et meil ongi riigina probleem.
  • [Ülemiste rongiterminalist:] Ilus terminal on ju ka mõnes mõttes kunstiväärtus.
  • [Rohepöördest:] Arusaadavalt see pööre, et me loobume fossiilkütustest, peab ühel hetkel toimuma. Mitte ainult siin Eestis põlevkivist, me räägime ikka tervest maailmast. Täna tuleb ikkagi 70–80 protsenti fossiilkütustest. Ka see gaas, mida me tarbime, on iseenesest fossiilkütus. Aga see suund on minu meelest mõistlik ja seda tulebki sellisena näha. Mitte näha eurodirektiivi täitmisena, vaid sellisena, et võimalikult kestlik oleks Eestimaa ja terve maakera.
  • Me peame olema kindlasti ettevaatlikud. Kartus on väga tugev tunne. Ma arvan, et kartma ei peaks kedagi, tuleb lihtsalt tegeleda heidutusega. Tuleb olla liitlastega ühel joonel ja mitte lasta ennast lõhestada, mis on arusaadavalt ka üks eesmärke täna Venemaal – et meid siin omavahel tülli ajada, nii ida-läänt kui põhja-lõunat, tülli ajada ka USA-ga.
  • Samal ajal, üks asi on füüsiline piir, aga ega siis füüsilised piirid ei ole ju lõplikuks takistuseks. Nad hoiavad küll teatava aja eemale, aga me näeme ju väga hästi: ka Hiina ehitas oma müüri tuhat aastat, aga temast väga palju abi ju lõpuks ei olnud.
  • Kahetseda ei ole mõtet elus midagi. Eks ma olen üllatanud ennast elus ka varem. Palju see teisi üllatab, on iseküsimus, aga endale on ikka vaja aeg-ajalt üllatusi teha.

Tema kohta[muuda]

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel