Eesti taasiseseisvumine ei olnud mitte lihtsalt vabanemine võõra riigi võimust, see oli vabanemine ka autoritaarsuse painest. Vähemalt nii me tookord kõik arvasime.
Me tahtsime saada vabaks: otsustada ise selle üle, mida ja kus õpime, kus töötame ja elame, kuhu reisime, mida loeme ja mida usume või mitte. Tahtsime lugeda ja näha, kuulata ja arutada, tahtsime võimalust proovida ja õnnestuda. Tahtsime vabaneda sellest vastikust mentaalsest ja vahel ka füüsilisest survest, mis ahistas ja hirmutas, võimust, mis tahtis jagada kõike ja korraldada meie elu vahel üpriski isiklike pisiasjadeni.
See vabadus tuli. Ja ühtäkki oli seda nii mõnelegi liialt palju. Mõni kaotas sihi, sest võimalusi oli nii palju. Mõni tahtis kõike ja ei suutnud valida. Ning väga paljudele sai selgeks, et vabadusel on ka teine pool: vastutus, mis ei olegi alati nii vahva ja tore.
Vabadus tõi paljudele pettumuse vabadusest. Selgus, et palju lihtsam on teha seda, mida teised ütlevad, mitte ise mõelda ja kaaluda oma valikuid. Kuid nii mõnelegi osutus veelgi hullemaks see, et mõningatel valikutel olid ootamatud ja üldse mitte neile ootuspärased tagajärjed. Tuli välja, et nende tagajärgedega tuleb elada edasi ja tunnistada endale, et "ise tegin". See ei ole ent tihtipeale lihtne.
