Mine sisu juurde

Praktilised põhjused

Allikas: Vikitsitaadid

"Praktilised põhjused" on sotsioloog Pierre Bourdieu 1980 ilmunud teos.

Tsitaadid väljaandest "Praktilised põhjused: teoteooriast." Tõlkinud Leena Tomasberg. Tallinn, Tänapäev, 2003.

Eessõna[muuda]

  • Kõigepealt on see teadusfilosoofia, mida võiks nimetada relativistlikuks, kuivõrd ta peab esmatähtsaks suhteid – ehkki paljude nii erinevate autorite nagu Cassireri või Bachelard'i väitel on see kogu tänapäevase teaduse filosoofia – niisiis, seda filosoofiat on põhjendamatult harva rakendatud sotsiaalteaduste puhul, ning seda kahtlemata tema selge vastandumise tõttu sotsiaalse sfääri harjumuspärasele (või poolteaduslikule) käsitlemisele, mis keskendub meelsamini substantsiaalsetele „realiteetidele“, indiviididele, gruppidele jne kui objektiivsetele suhetele, mida ei ole võimalik näpuga näidata ega käega katsuda ning mida saab välja tuua, konstrueerida ja tõestada ainult teaduslikul teel.
Edasi on see teofilosoofia, mida mõnikord nimetatakse dispositsiooniliseks ning mis võtab arvesse sotsiaalsete agentide kogumisse ja nende olukordade struktuuri, milles nad tegutsevad, või täpsemalt öeldes, nende vastastikusse suhtesse sisse kirjutatud võimalikkusi. See filosoofia, mis koondub väiksesse põhimõiste kimpu nagu habitus, väli, kapital ja mille päiskiviks on kahesuunaline suhe objektiivsete struktuuride (sotsiaalse välja omade) ja inkorporeeritud struktuuride (habitus'e omade) vahel, vastandub radikaalselt antropoloogilistele eeldustele, mis on sisse kirjutatud keelde, mida sotsiaalsed agendid, iseäranis haritlased, üldjuhul praktikate selgitamisel peavad irratsionaalseks igat tegu või kujutlust, mis ei lähtu autonoomse, oma motiividest täielikult teadliku indiviidi poolt selgelt sõnastatud põhjendustest). Samavõrra vastandub ta aga strukturalismi ühe äärmuslikuma suuna seisukohtadele, kuna ta peab agente ülimalt aktiivseteks ja teovõimelisteks (muutmata neid siiski subjektideks) ning keeldub neid taandamast lihtsateks struktuuri epifenomenideks (mistõttu ta paistab ebapiisav mõlema suuna pooldajatele). Seesugune teofilosoofia määratleb end esmalt lahtiütlemisega mitmetest patenteeritud mõistetest, mis on teadusdiskursuses kontrollimatult kasutusele võetud („subjekt“, „motivatsioon“, „aktor“, „roll“ jt), ja tervest reast sotsiaalselt ülivõimsatest opositsioonidest nagu indiviid/ühiskond, individuaalne/kollektiivne, teadlik/ebateadlik, huvidest lähtuv/huvidest vaba, objektiivne/subjektiivne jne, mis paistavad justkui kuuluvat iga normaalse vaimu konstitutsiooni. (lk 9-10)
  • Mulle tundub, et nii paljude haritlaste vastuseis sotsioloogilisele analüüsile, mida alati kahtlustatakse jämedakoelises lihtsustamises ja peetakse eriti eemaletõukaval juhul, kui seda rakendatakse otseselt nende oma maailmale, on tingitud omamoodi kohatust (vaimsest) väärikusest, mis ei lase neil nõustuda inimtegevuse realistliku kujutamisega, mis on aga sotsiaalse maailma teadusliku tunnetuse põhitingimus, või täpsemalt öeldes, täiesti ebaadekvaatsest arusaamast enda kui subjekti väärikusest, mistõttu nad näevad tegevuse teaduslikus analüüsis kallaletungi nende „vabadusele“ või „erahuvidest vabale“ käitumisele.
Tõsi on, et sotsioloogiline analüüs ei tee mööndusi nartsissismile ja lööb radikaalselt lahku inimeksistentsi sügavalt meelitavast kujutamisest, mille pooldajad tahavad iga hinna eest pidada ennast „kõige asendamatumaks olendiks“. Ent samavõrd tõsi on seegi, et sotsioloogiline analüüs on üks enese kui sotsiaalse olendi, see tähendab üksikolendi tunnetamise võimsamaid instrumente. Seades küll kahtluse alla näilised vabadused, mille võtavad endale need, kes näevad selles enesetunnetuse vormis „põrgusse langemist“ ning aplodeerivad iga natukese aja tagant viimasele ajakohasele „vabaduse sotsioloogia“ kehastusele – mida mõni autor kaitses selle nime all juba kolmekümne aasta eest -, pakub ta ometi ka mõned ülimõjusad vahendid vabaduse saavutamiseks, mida sotsiaalsete paratamatuste tundmine võimaldab nende paratamatuste kiuste kätte võita. (lk 11-12)

Sotsiaalne ruum ja sümboolne ruum[muuda]

  • Teadlane on ühtaegu tagasihoidlikum ja ambitsioonikam kui kuriositeetideharrastaja; tema eesmärgiks on tabada struktuure ja mehhanisme, mis – kuigi erinevatel põhjustel – jäävad ühtviisi tabamatuks nii kohalikule kui võõramaisele pilgule, nagu näiteks sotsiaalse ruumi konstrueerimisprintsiibid või selle ruumi taastootmismehhanismid, ning mida ta püüab esitada mudelina, mis pretendeerib universaalsele kehtivusele. Niiviisi võib ta välja tuua tõelisi erinevusi, mis lahutavad nii struktuure kui dispositsioone (habitus'i) ning mille printsiipi tuleb otsida mitte natuuride – või „hingede“ - ainulaadsusest, vaid erinevate kollektiivsete ajalugude eripäradest. (lk 17)
  • Peaksime mõtlema neile ajaloolistele tingimustele (siin tuleks meenutada kogu Jaapani poliitilist ajalugu), mis on võimaldanud Jaapanis just konservatiivsetel parteidel väga eripäraste klienteeli moodustamise vormide kaudu kasu lõigata tingimatu delegeerimise kalduvusest, mida soodustab veendumus, et staatuslikku ja tehnilist kompetentsust ei peeta poliitikas osalemiseks hädatarvilikuks. (lk 19)
  • See võib-olla pisut abstraktne ja ähmasevõitu formuleering ütleb välja esimese tingimuse, mis on vajalik, et tõlgendada adekvaatselt sotsiaalsete positsioonide (relatiivne mõiste), dispositsioonide (või habitus'te) ja seisukohtade, seega „valikute“, mida sotsiaalsed agendid sooritavad kõige erinevamates praktika valdkondades, kokanduses või spordis, muusikas või poliitikas jne, vahelise seose analüüsi. Ta tuletab meelde, et kõrvutamine on võimalik vaid süsteemide vahel ning et otseste vastavuste otsimine isoleeritud joonte vahel, olgu nad siis esmapilgul erinevad, kuid „funktsionaalselt“ või tehniliselt võrdväärsed (nagu pernoo ja schochu või sake) või nimepoolest identsed (näiteks golfimäng Prantsusmaal ja Jaapanis), võib viia struktuuriliselt erinevate omaduste alusetu samastamiseni või strukturaalselt samaste omaduste eksliku eristamiseni. Ka teose pealkiri Distinction (eristamine; hea toon) peaks meelde tuletama, et see, mida tavaliselt nimetatakse maitsekuseks, tähendab, teatud käitumislaad, mida üldjuhul mõistetakse kaasasündinuna (räägitakse „loomulikust maitsekusest“), on tegelikult üksnes erinevus, lahknevus, tunnuslik joon, lühidalt öeldes relatiivne omadus, mis eksisteerib vaid suhtes teiste omadustega ja selle suhte kaudu.
See erinevuse, lahknevuse idee on aluseks ruumi, eristuvate ja kooseksisteerivate positsioonide terviku mõistele, kus positsioonid on üksteise suhtes välised, määratletud oma suhtega teistesse, oma vastastikuse välisusega ja läheduse-, naabruse- ja eemaldatusesuhtega, aga samuti selliste asendisuhetega nagu kõrgemal, madalamal ja keskel; nii on rida väikekodanlaste jooni tuletatavad asjaolust, et nad hõivavad vahepealse asendi kahe äärmise positsiooni vahel, olemata objektiivselt samastatavad ja subjektiivselt samastatud kummagagi.
Sotsiaalne ruum on konstrueeritud nii, et agentide või gruppide paiknemine vastab nende positsioonile kahel eristusprintsiibil, majanduslikul kapitalil ja kultuurilises kapitalil põhinevas statistilises jaotuses, mis kahtlemata avaldub selgemini kõige arenenumates maades nagu Ühendriigid, Jaapan või Prantsusmaa. (lk 20-22)
  • Laiemas plaanis on sotsiaalsete positsioonide ruum dispositsioonide (või habitus 'te) ruumi vahendusel tagasiviidav seisukohavõttude ruumile; või teiste sõnadega öeldes, eristavate lahknevuste süsteemile, mis määratleb erinevaid positsioone sotsiaalse ruumi kahes määravas dimensioonis, vastab eristavate lahknevuste süsteem agentide (või agentidest ülesehitatud klasside) omadustes, see tähendab nende praktikates või neile kuuluvates hüvedes. Igale positsioonide klassile vastab habitus 'te (maitse-eelistuste) klass, mis on vastava positsiooniga kaasnevate sotsiaalsete tingimuste tulemus, ja nimetatud habitus'te ning nende generatiivsete võimete kaudu hüvede ja omaduste süsteemne tervik, mida seob omavahel teatav stiililähedus.
Üks habitus'e mõiste funktsioone on väljendada stiiliühtsust üksikute agentide või terve agentideklassi praktikate ja hüvede vahel (millele vihjavad Balzac või Flaubert miljöö kirjelduste kaudu – Vauquer' pansionaat Isa Goriot's või toidud ja joogid, mida tarbivad Tundekasvatuse erinevad tegelased -, mis on üks viis vastavas miljöös elava isiku kujutamiseks). Habitus on see generatiivne ja ühendav printsiip, mis tõlgib ühe positsiooni seesmiselt omased ja relatiivsed karakteristikud ühtseks elustiiliks ja ühtseks valikutervikuks isikute, hüvede ja praktikate osas.
Habitus'ed on eristatud nagu ka positsioonid, mis neid tingivad; aga samas on nad ka eristavad. Eraldatud ja eristatud, on nad samas eristuse teostajad: nad rakendavad erinevaid eristusprintsiipe või kasutavad erinevalt ühiseid eristusprintsiipe. (lk 24-25)
  • Ent põhiline on, et tajutuna sotsiaalsete tajukategooriate läbi, taju- ja eristusprintsiipide läbi, muutuvad praktikate, omatud hüvede ja väljendatud arvamuste erinevused sümboolseteks erinevusteks ning moodustavad tõelise keele. (lk 25)
  • Konstrueerides sotsiaalse ruumi, selle nähtamatu reaalsuse, mida ei saa näpuga näidata ega käega katsuda ning mis organiseerib agentide praktikaid ja kujutlusi, avaneb meil ühtlasi võimalus konstrueerida praktikate ja nendest tulenevate omaduste kahe määrava determinandi seisukohast võimalikult homogeenseid teoreetilisi klasse. (lk 27)
  • Seevastu lähedus sotsiaalses ruumis soodustab lähenemist: ühte sotsiaalse ruumi kitsasse sektorisse kuuluvad inimesed on ühtlasi lähedasemad (omadustelt ja eelsoodumuselt, maitse-eelistuste poolest) ja neil on rohkem eeldusi lähenemiseks; neid on samas ka kergem lähendada, mobiliseerida. See aga ei tähenda, et nad moodustaksid klassi Marxi tähenduses, see tähendab ühiste eesmärkide nimel ja iseäranis mõne teise klassi vastu mobiliseeritud inimgrupi. (lk 28-29)
  • Nii et erinevus (seda peangi ma silmas sotsiaalsest ruumist rääkides) on olemas ja ei kao kuhugi. Aga kas peaksime sellepärast tunnistama või kinnitama klasside olemasolu? ei. Ühiskonnaklasse ei ole olemas (ehkki Marxi teooriast suunda võttev poliitikatöö on mõningal juhul nende ellukutsumise mobiliseerimisinstantside ja volitatud isikute kaudu kaasa aidanud). Mis eksisteerib, on sotsiaalne ruum, erinevuste ruum, milles klassid eksisteerivad omamoodi võimalikkuse kujul, punktiirina, millegina, mis tuleb teha, ja mitte antusena.
Ehkki sotsiaalne maailm oma jaotustega on midagi, mida sotsiaalsed agendid peavad individuaalselt, aga veel rohkem kollektiivselt, koostöös ja konfliktides tegema, konstrueerima, ei toimu see konstrueerimine sotsiaalses vaakumis, nagu mõned etnometodoloogid paistavad uskuvat: sotsiaalses ruumis, see tähendab eri liikide kapitalide, mis on samas ka relvad, jaotusstruktuuris hõivatud positsioon tingib kujutlused sellest ruumist ja seisukohad, millele asutakse võitluses tema säilitamise või ümberkujundamise eest. (lk 31)
  • Sotsiaalne ruum haarab mu endasse nagu täpi, nagu punkti. Aga see punkt on vaatepunkt, sotsiaalses ruumis paiknevast punktist lähtuva vaate printsiip, perspektiivi printsiip, mille kuju ja sisu määratleb objektiivne asend, millest ta lähtub. Sotsiaalne ruum on esimene ja viimane reaalsus, sest ta tingib ka sotsiaalsete agentide võimalikud kujutlused sellest ruumist. (lk 32)
  • Et konstrueerida Prantsusmaa sotsiaalset ruumi, oli vajalik ja piisav arvesse võtta kapitali eriliike, mille jaotus määrab kindlaks sotsiaalse ruumi struktuuri. Kuivõrd majanduslik ja kultuuriline kapital omavad antud juhul ülisuurt kaalu, liigendub sotsiaalne ruum kolmes põhidimensioonis: esimese dimensioonis jaotuvad sotsiaalsed agendid nende kapitali kogumahu järgi, arvestamata neile kuuluva kapitali eriliike; teises dimensioonis jaotuvad nad selle kapitali struktuuri järgi, see tähendab majandusliku kapitali ja kultuurilise kapitali suhtelise osakaalu järgi nend ekogukapitalis; kolmandas dimensioonis aga nende kapitali kogumahu ja struktuuri kujunemise järgi ajas. Vastavuse põhjal, mis kujuneb sotsiaalses ruumis hõivatud positsioonide ruumi ja nende positsioonide omajate dispositsioonide (või habitus'te) ruumi ja viimatimainitute vahendusel ka seisukohtade ruumi vahel, toimib mudel adekvaatse rühmitusprintsiibina: klassid, mis tekivad sotsiaalse ruumi lõikamisel aladeks, koondavad endasse mitte ainult nende elutingimustelt, vaid samuti kultuurilistelt praktikatelt, tarbimisharjumustelt ja poliitilistelt tõekspidamistelt jm võimalikult homogeenseid agente. (lk 34-35)

Uus kapital[muuda]

  • Kultuurilise kapitali jaotusstruktuuri taastootmine leiab aset perekondlike strateegiate ja haridusinstitutsiooni spetsiifilise loogika vahelise suhte raames. (lk 41)
  • Koolisüsteem toimib sarnaselt Maxwelli deemoniga: sorteerimise teostamiseks vajaliku energiakulu hinnaga säilitab ta olemasolevat korda, see tähendab lõhet ebavõrdse kultuurilise kapitaliga varustatud õpilaste vahel. Täpsemalt öeldes, terve rea selekteerimistoimingutega lahutab ta päritud kultuurilise kapitali valdajad neist, kes on sellest ilma jäetud. Et võimekuse erinevused on lahutamatud pärilikust kapitalist tingitud sotsiaalsetest erinevustest, kaldub ta säilitama olemasolevaid sotsiaalseid erinevusi. (lk 43)
  • Haridusinstitutsioon, millelt varasematel aegadel loodeti, et ta võiks luua teatud meritokraatiavormi, seades individuaalsed võimed kõrgemale pärilikest privileegidest, kaldub läbi õppimisvõime ja kultuurilise pärandi varjatud suhte moodustama tõelist riigiaadlit, mille võim ja legitiimsus on tagatud akadeemilise tiitliga. (lk 45-46)
  • Aga samuti tuleks uurida seost koolilaste kuritegevuse (mida Jaapanis esineb rohkem kui Prantsusmaal) ja haridussüsteemis valitseva meeletu konkurentsi loogika vahel, ja eriti saatuslikkuse efekti, mida koolisüsteem noortele avaldab: koolisüsteem kehtestab sageli äärmise psühholoogilise toorusega oma totaalsed hinnangud ja lõplikud otsused, mis liigitavad kõik õpilased ühtsesse õppeedukuse hierarhiasse – milles tänapäeval domineerib üks aine, matemaatika. (lk 54)
  • Sotsiaalteadus ei pea konstrueerima mitte klasse, vaid sotsiaalseid ruume, mille sees võib eristada klasse, kuid need eksisteerivad vaid paberil. (lk 58)
  • Võimuväli (mida ei tohi segi ajada poliitilise väljaga) ei ole lihtsalt üks väli teiste seas: ta on jõusuhete ruum eri liiki kapitalide vahel või täpsemalt öeldes agentide vahel, kes on küllaldaselt varustatud ühega kapitali eriliikidest, et suuta domineerida vastaval väljal, ning kelle võitlused hoogustuvad alati, kui seatakse küsimuse alla erinevat liiki kapitalide suhteline väärtus (näiteks kultuurilise ja majandusliku kapitali „vahetuskurss“); seega eeskätt, kui seatakse ohtu kehtiv tasakaal nende instantside väljal, kelle spetsiifiliseks ülesandeks on võimuvälja taastootmine (Prantsusmaa puhul grande école'i väli). (lk 61)
  • Domineerimine ei ole ühe sunnivõimu omava agentide rühma („valitseva klassi“) tegevuse otsene ja lihtne mõju, vaid kompleksse tegudekogumi kaudne mõju, mis tekib ristuvate sunduste võrgus, mis igale domineerijale, kes on niisiis domineeritud selle välja struktuuri poolt, mille kaudu domineerimine toimib, kõigi teiste poolt osaks langeb. (lk 61-62)

Teoste teaduslikkust käsitlusest[muuda]

  • Välised tegurid, millele osutasid marksistid – näiteks majanduskriiside, tehnika arengu või poliitiliste revolutsioonide mõju – saavad toimida üksnes neist tulenevate välja struktuuri muutuste vahendusel. Väljal on refraktsiooni efekt (nagu prismal): ainult tingimusel, et tuntakse tema funktsioneerimise spetsiifilisi seadusi (tema „murdumisnäitajat“, see tähendab tema autonoomia astet), on võimalik mõista muudatusi kirjanike, erinevate žanride (näiteks luule, romaan ja teater) pooldajate või erinevate kunstiliste kontseptsioonide (kunst kunsti pärast või sotsiaalne kunst) vahelistes suhetes, mis leiavad aset näiteks poliitilise režiimi muutudes või majanduskriisi korral. (lk 74)
  • Kindlasti sõltub muutuse suunitlus võimaluste (näiteks statistiliste võimaluste) süsteemi hetkeseisust, sellest, milliseid võimalusi pakub ajalugu ja mis määravad selle, mida on võimalik või võimatu ühel antud ajahetkel ühel antud väljal teha või mõtelda; aga sama kindlasti sõltub see huvidest (mis üldjuhul on täiesti vabad majanduslikust huvitatusest), mis suunavad agente – vastavalt nende positsioonile välja domineerival või domineeritud poolusel – kas kõige kindlamate, kõige etableerunumate võimaluste poole või sotsiaalselt juba välja kujunenud võimalustest uusimate poole või hoopis võimaluste poole, mis tuleb algusest peale alles luua.
Kultuuriteoste analüüsi objektiks on vastavus kahe samalaadse struktuuri vahel, teoste struktuuri (see tähendab žanride, aga ka vormide, stiilide, teemade jne struktuuri) ja kirjandusvälja (või kunsti-, teadus-, juriidilise vm välja) struktuuri, jõududevälja vahel, mis on lahutamatult ka võitlusteväli. Kultuuriteoste, keele, kunsti, kirjanduse, teaduse jne muutuste liikumapanev jõud peitub võitlustes, mis vastavatel tootmisväljadel aset leiavad: need võitlused, mis taotlevad tootmisväljal kujunenud jõuvahekordade säilitamist või muutmist, toovad kaasa nende võitluste vahenditeks ja eesmärkideks olevate vormide välja struktuuri säilitamise või muutmise. (lk 77)
  • Välja struktuuri kujundav positsioonidevaheline pinge määrab ühtlasi tema muutumise võitlustes eesmärkide nimel, mis ise on võitluste tulemused; aga kui autonoomne väli ka ei oleks, ei ole nende võitluste tulemus kunagi täiesti sõltumatu välistest faktoritest. (lk 79)
  • Nii on meil siis tegu kahemõõtmelise ruumiga ja kahe võitlus- ja ajaloovormiga: ühelt poolt võitlused ühe või teise allväljaga, „puhta“ või „kommertsliku“ kunsti allväljaga end sidunud kunstnike vahel, võitlused kirjaniku määratluse üle ja kunsti ning kunstniku staatuse üle (need võitlused „puhta“ kirjaniku või „kunstniku“, kel pole teisi „kliente“ peale tema oma konkurentide, kelle tunnustust ta ootab, ja seltskondlikku tuntust ning kommertsedu jahtiva „kodanliku“ kirjaniku või kunstniku vahel on üks peamisi võitlusvorme domineeriva domineerimisprintsiibi kehtestamiseks, mis vastandab võimuväljal haritlased ja kodanlased, kelle hääletoruks on „kodanlikud“ haritlased). Teisest küljest aga, kõige autonoomsemal poolusel, see tähendab piiratud tootmise allväljal, võitlused tunnustatud avangardi ja uue avangardi vahel. (lk 82-83)
  • Ajalugu saab toota ajaloo-ülest universaalsust üksnes rajades sotsiaalseid universume, mis oma toimimise spetsiifiliste seaduste sotsiaalse alkeemia mõjul kipuvad ekstraheerima erinevate seisukohtade sageli halastamatust vastuseisust universaalsuse sublimeeritud olemust. (lk 89)
  • Eluloo kirjutamine, elu kujutamine loona, koherentse jutustusena, sündmuste mõtestatud ja kindla suunitlusega järgnevusena võib tähendada järeleandmist retoorilisele illusioonile, eksistentsi tavakujutlusele, mida kogu kirjanduslik traditsioon lakkamatult ja jätkuvalt kindlustab. (lk 92)
  • Sotsiaalne maailm, mis samastab meeleldi normaalsuse identiteediga, mida mõistetakse vastutusvõimelise, see tähendab etteaimatava või vähemalt arusaadava (nagu korralikult üles ehitatud lugu vastandina hullu jutule) olendi endaks-jäämisena, pakub välja ja kasutab mitut sorti institutsioone mina summeerimiseks ja ühtsustamiseks. Kõige silmanähtavam neist on vaieldamatult pärisnimi, Kripke ütlemist mööda „jäik tähistaja“, mis „tähistab sedasama objekti ükskõik millises võimalikest universumitest“, see tähendab täpsemalt, ühe ja sellesama sotsiaalse välja erinevatel etappidel (diakrooniline konstantsus) või erinevatel väljadel ühel ja selsamal ajahetkel (sünkrooniline ühtsus arvukate hõivatud positsioonide kohal). (lk 94)
  • Pärisnimi on seega niinimetatud perekonnaseisus pidepunkt (oleks kiusatus öelda, et olemus), see tähendab isikuandmete (nagu rahvus, sugu, vanus jne) kogumi alus, mis seondub isikuga ja millega tsiviilõigus seob õiguslikud tagajärjed ning mida perekonnaseisuaktid, näiliselt neid konstateerides, kehtestavad. (lk 96-97)
  • Seega saab trajektoori (see tähendab sotsiaalset vananemist, mis kaasnedes küll bioloogilise vananemisega, on sellest sõltumatu) mõista vaid sel tingimusel, kui oleme eelnevalt konstrueerinud välja järjestikused staadiumid, milles ta on toimunud, seega siis objektiivsete suhete terviku, mis sidusid vaadeldavat agenti – vähemalt välja mõnedel olulistel staadiumitel – teiste agentide kogumiga, kes osalesid samal väljal ja seisid silmitsi sama võimalusteruumiga. (lk 100)
  • Teaduse teadusliku uurimise üks keskseid ülesandeid seisneb niisiis selles, et määratleda, mida on teadusväljal ühist teiste väljadega, religiooni, filosoofia, kunsti jm väljadega, ja mille poolest ta neist erineb. (lk 101)
  • Idee, et teadustegevus on sotsiaalne tegevus ning et teaduskonstruktsioon on samuti reaalsuse sotsiaalne konstruktsioon, ei ole mingil määral jalustrabav avastus, ning lisaks on tal mõtet ainult täpsustatud kujul. Tuleb ju tõepoolest meeles pidada, et teadusväli on samasugune sotsiaalne universum nagu teisedki, kus nagu mujalgi on tegu võimuga, kapitaliga, jõusuhetega, võitlustega nende jõusuhete säilitamise või muutmise nimel, konservatiivsete või subversiivsete strateegiatega, huvidega jne ning samas on ta omaenda toimimisseadustega omaette maailm, kus iga viimane kui joon, millele tema kirjeldamiseks kasutatud mõisted osutavad, omandab spetsiifilise, kõigile teistele taandamatu kuju. (lk 107)

Bürokraatiavälja genees ja struktuur[muuda]

  • Kui asume riigi üle mõtlema, ähvardab meid oht üle võtta riiklik mõtteviis, rakendada riigile riigi toodetud ja tagatud mõtlemiskategooriaid ja jätta seega kahe silma vahele kõige fundamentaalsem tõde riigi kohta. See esmapilgul abstraktne ja kategooriline väide saab loomulikumaks ja arusaadavamaks, kui oleme valmis pärast tõestuskäiku uuesti lähtepunkti tagasi pöörduma, aga siis juba varustatult teadmistega riigi põhivõimust, nimelt tema võimust toota ja kehtestada (peamiselt koolisüsteemi kaudu) mõtlemiskategooriaid, mida me rakendame spontaalselt kõigile maailma asjadele, riigil eendale kaasa arvatud. (lk 113)
  • Tõelised sümboolsed revolutsioonid ongi kahtlemata need, mis ründavad pigem loogilist kui moraalset konformismi ning kutsuvad esile halastamatu allasurumise, mida seesugune vaimse puutumatuse rikkumine põhjustab. (lk 115)
  • Eriti tuntav on riigi mõjuvõim just sümboolse tootmise vallas: avalikud ametiasutused ja nende esindajad on „sotsiaalsete probleemide“ suurtootjad, mida sotsiaalteadus sageli üksnes ratifitseerib, võttes nad üle sotsioloogiliste probleemidena. (lk 117)
  • Ajalugu on näidanud, et sotsiaalteadused võivad suurendada oma sõltumatust sotsiaalse nõudluse survest, mis on ühtlasi nende teaduslikkuse suunas liikumise põhitingimus, üksnes riigi toel: nii ähvardab neid aga oht minetada oma sõltumatus riigist, juhul muidugi, kui nad ei ole valmis oma (suhtelist) riigi poolt tagatud vabadust kasutama riigi vastu. (lk 120)
  • Riik on erinevat liiki kapitali, füüsilise jõu või survevahendite kapitali (armee, politsei), majandusliku kapitali, kultuurilise või õigemini teabekapitali, sümboolse kapitali kontsentreerumisprotsessi tulemus, mis kujundab riigi sel moel omamoodi metakapitali valdajaks, mis annab talle võimu teiste kapitaliliikide ja nende valdajate üle. Erinevat liiki kapitalide kontsentreerumine (mis kaasneb vastavate erinevate väljade kontsentreerumisega) viib tõepoolest teatud spetsiifilise puhtriikliku kapitali tekkimiseni, mis võimaldab riigil omada võimu erinevate väljade üle ja kapitali erinevate liikide üle, ja iseäranis nendevahelise vahetuskursi üle (ning selle kaudu nende valdajate jõuvahekordade üle). Sellest järelduvalt käib riigi konstrueerimine paralleelselt võimuvälja konstrueerimisega mänguruumi tähenduses, mille piirides (eri liiki) kapitali valdajad võitlevad põhiliselt riigivõimu pärast, see tähendab riikliku kapitali pärast, mis annab neile võimu erinevate kapitaliliikide ja nend etaastootmise üle (peamiselt haridussüsteemi kaudu). (lk 122-123)
  • Maksu kehtestamine (maksumaksjate vastuseisu kiuste) on tsirkulaarkausaalses suhtes relvajõudude arenguga, mis on möödapääsmatu kontrolli all oleva maa-ala laiendamiseks või kaitsmiseks, seega tribuutide ja maksude võimalikuks kogumiseks, aga ka selleks, et kehtestada sunniviisiliselt selle maksu tasumine. (lk 125-126)
  • Kultuurilise ja keelelise unifitseerimisega kaasneb domineeriva keele ja kultuuri legitimeerimine ja kõigi teiste kuulutamine väärituks (murded). (lk 131)
  • Kõik viitab tunnustatud võimu sümboolse kapitali konsentreerumisele, mis, jäädes küll märkamata kõigi riigi tekke teooriate poolt, ilmneb kõigi teiste konsentreerumisvormide tingimusena või vähemalt kaasnähtusena, kui need kas või mõndki aega püsivad. Sümboolne kapital võib olla ükskõik milline omadus (mis tahes liiki, kas füüsiline, majanduslik, kultuuriline või sotsiaalne kapital), kui seda tajuvad sotsiaalsed agendid, kelle tajukategooriad võimaldavad seda ära tunda (märgata) ja tunnustada, omistada talle väärtust. (lk 132)
  • Nii nagu nõid mobiliseerib kogu maagilise universumi toimimisel akumuleerunud usukapitali, mobiliseerib ametissenimetamismäärusele alla kirjutav vabariigi president või tõendit (haigustõendit või invaliidsustunnistust) välja andev arst sümboolse kapitali, mis on akumuleerunud bürokraatlikku universumi moodustavate tunnustussuhete võrgustikus ja selle kaudu. (lk 139)
  • Kui me aga võtame omaks, et perekond on ainult sõna, paljas verbaalne konstruktsioon, siis tuleb ometi analüüsida inimeste kujutlusi sellest, mida nad perekonna all, selle sõnamoodustise või õigemini paberil (või paberites) moodustatud perekonna all silmas peavad. (lk 154)
  • Kui me võime etnometodoloogidega nõustuda selles, et perekond on sotsiaalse reaalsuse konstrueerimisprintsiip, tuleb neile vastuväiteks meenutada, et see konstrueerimisprintsiip on ise sotsiaalselt konstrueeritud ning ühine kõigile teatud määral sotsialiseerunud agentidele. (lk 156-157)
  • See privileeg on tegelikkuses üks nende – majanduslike, kultuuriliste, sümboolsete – eeliste akumuleerimise ja edasiandmise põhitingimusi. Perekond mängib tõepoolest otsustavat rolli sotsiaalse korra säilitamisel, mitte üksnes bioloogilisel, vaid ka sotsiaalsel taastootmisel, seega siis sotsiaalse ruumi struktuuri ja sotsiaalsete suhete alalhoidmisel. Ta on ideaalne paik erinevat liiki kapitali akumuleerumiseks ja põlvest põlve edasiandmiseks: ta säilitab oma ühtsust edasiandmiseks ja edasiandmise kaudu, selleks et saada edasi anda ja selletõttu, et ta on suuteline edasi andma. (lk. 161-162)

Kas huvidest vaba tegu on võimalik?[muuda]

  • Kui aga, vastupidi, teie vaim on struktureeritud vastavalt selle maailma struktuuridele, milles te mängite, siis paistab kõik teile ilmselge ning küsimus, kas mäng väärib mängimist, ei kerkigi üles. Teisiti öeldes, sotsiaalsed mängud on mängud, mille puhul unustatakse, et need on mängud, ja illusio on see lummatud suhe mängu, mis tuleneb ontoloogilise kaasosaluse suhtest mentaalsete struktuuride ja sotsiaalse ruumi objektiivsete struktuuride vahel. (lk 174)
  • Iga sotsiaalne väli, olgu siis teaduse, kunsti, bürokraatia või poliitika väli, püüab saavutada neilt, kes on sellesse haaratud, et neil oleks väljaga suhe, mida ma nimetan illusio'ks. Nad võivad soovida välja jõudude vahekorda pea peale pöörata, aga sellesama sooviga tunnistavad nad mängupanuseid, nad ei ole ükskõiksed. Kui tahetakse mingil väljal revolutsiooni läbi viia, siis tähendab see, et põhiliselt tunnistatakse seda, mida väli vaikimisi nõuab, nimelt et ta on oluline, et see, mis on mängus, on küllalt tähtis, et tahta seal revolutsiooni teha.
Me näeme, et inimesed, kes paiknevad välja vastaspositsioonidel ning näivad kõiges radikaalselt vastanduvat, on varjatult ja vaikimisi ühel meelel selles, et nende asjade eest, mis on antud väljal mängus, tasub võidelda. Primaarne apoliitilisus, mis üha enam maad võtab, sest poliitikaväli kipub iseendasse sulguma ning funktsioneerima oma klientuurist sõltumatult (seega siis umbes nagu kunstiväli), põhineb omamoodi ähmasel arusaamisel sellest olemuslikust üksmeelest ühe ja sellesama välja piires tegutsevate vastaspoolte vahel: vastased võitlevad küll üksteise vastu, aga on ometi ühel meelel selles, milles nende arvamused lahku lähevad. (lk 175)
  • Sotsioloogia üks ülesandeid ongi määratleda, mismoodi sotsiaalne maailm muudab bioloogilise libido, diferentseerumata tungi, sotsiaalseks, spetsiifiliseks libido'ks. (lk 176)
  • Need prepertseptiivsed ennetused, omamoodi praktilised tuletused varasematest kogemustest, ei ole tegelikult antud puhtale subjektile, universaalsele transtsendentaalsele teadvusele. Nad on pigem habitus'e ilming nagu ka mängutaju. Kui sul on mängutaju, siis tähendab see, et sul on mäng veres; et sa valitsed praktikas mängu tulevikku; see tähendab, et sa tajud ka mängu ajalugu. Kui halb mängija teeb liigutuse alati valel ajal, ikka kas liiga vara või liiga hilja, siis hea mängija ennetab mängu, jõuab mängust ette. Miks saab ta mängu käiku ennetada? Sellepärast, et mängu immanentsed tendentsid on tal inkorporeeritud kujul kehas: ta kuulub mänguga kokku. (lk 179)
  • Teine väli, mille vundamendiks on sama laadi huvide salgamine, on bürokraatiaväli. Hegellik riigifilosoofia, bürokraatliku mina omamoodi ideaal, on kujutus, mida bürokraatiaväli endale ja endast luua soovib, see on pilt universumist, mille fundamentaalseks seaduseks on avalik teenistus; see on universum, milles sotsiaalsetel agentidel puuduvad erahuvid ning kus nad ohverdavad oma isiklikud huvid üldsusele, üldsuse teenimisele, universaalsele. (lk 185)
  • Sümboolne kapital on kognitiivse alusega kapital, mis põhineb tundmisel ja tunnustamisel. (lk 187)
  • Tegelikult eksisteerib sotsiaalseid universume, milles selgelt sõnastatud normid või sõnatud käsud taunivad kitsas tähenduses majandusliku kasu tagaajamist. „Noblesse oblige“ tähendab, et aadliseisus keelab aadlikul teatud asju teha ja sunnib teda teisi asju tegema. Kuna tema määratluse, tema ülima olemuse juurde kuulub see, et ta on omakasupüüdmatu, suuremeelne, siis peab ta seda olema, ta ei saa sinna midagi parata. (lk 188)
  • Kui ametlikud kujutlused sellest, mis inimene vaadeldavas sotsiaalses ruumis ametlikult on, on muutunud habitus'teks, siis saab neist praktikate reaalne printsiip. Kahtlemata ei ole sotsiaalsed universumid, milles omakasupüüdmatus on ametlikuks normiks, sellegipoolest läbi ja lõhki omakasupüüdmatud: näilise vagaduse, vooruse, omakasupüüdmatuse kattevarjus on ka peeneid, maskeeritud huvisid ning bürokraat ei ole üksnes riigi teenija, vaid rakendab samas riigi enda teenistusse... Sellegipoolest ei järgi inimene vabast tahtest alalisi üleskutseid voorusele, sest on mehhanisme, millese ta on haaratud, ja sanktsioone, mis meenutavad talle omakasupüüdmatuse kohustust. (lk 190)
  • Kui vastab tõele, et iga ühiskond pakub võimaluse saada kasu universaalsest, siis tuleb universaalsusele pretendeerivaid hoiakuid pidada üleüldiselt kahtlasteks. See on ka antropoloogiline aluspõhi marksistlikule ideoloogiakriitikale, mis näeb selles erahuvide universaliseerimist: ideoloog on see, kes esitab universaalsena, huvidest vabana seda, mis vastab tema erahuvidele. (lk 192)
  • Ideoloogiakahtlustuse kriitika tuletab aga meelde, et kõik universaalsed väärtused on tegelikult universaliseeritud eraviisilised ja järelikult kahtlustäratavad väärtused (üldkehtiv kultuur on valitsejate kultuur jne). (lk 193)
  • Ent kirik on ka majandusliku dimensiooniga ettevõte, mis on suuteline eri liiki ressursside toel tagama enda säilimise. Siingi kerkib silme ette näiline ametlik pilt: kirik elatub annetustest ja maksudest kiriklike teenuste eest (le denier du culte) ning oma varadelt saadud tuludest (kiriku varad). Tegelikkus on aga hoopis keerulisem: kiriku ajalik võim toetub samuti kontrollile töökohtade üle, mis võivad võlgneda oma olemasolu lihtsale majanduslikule loogikale (kui nad on seotud puhtalt religioossete majanduslike ettevõtmistega nagu palverännakud või ettevõtetega, millel on teatud usuline dimensioon, nagu katoliiklikud ajakirjandusettevõtted) või siis riigi toetusele nagu töökohad hariduses. (lk 195-196)
  • See teine abinõu on palju adekvaatsem: kõik märgid näitavad, et me liigume koguduseta kiriku suunas, mille jõud (liitunult poliitilis-religioosne või vaimulike kõnepruugis „apostellik“ jõud) tuleneb tema hallatud töökohtadest. (lk 197)

Sümboolsete hüvede majandus[muuda]

  • Niisiis on kinkidevahetuse juures oluline asjaolu, et ajalise intervalli kaudu aitavad kingivahetajad enese teadmata ja omavahel kokku leppimata kaasa oma tegude objektiivse tõe maskeerimisele või peitmisele. Tõe, mille sotsioloog toob päevavalgele, sattudes seejuures ohtu esitada küünilise arvestusena toimingut, mis on mõeldud omakasupüüdmatuna ning mida tulebki sellisena võtta, seega tõena, nagu seda kogetakse ja mida ka teoreetiline mudel peab arvesse võtma ja väljendama. (lk 205)
  • Praktilised eufemismid on teatud austusavaldused, mida osutatakse sotsiaalsele korrale ja väärtustele, mida sotsiaalne kord au sees peab, teades samas, et nii või teisiti vilistatakse nende peale. (lk 211)
  • Sümboolsed aktid eeldavad alati tundmis- ja tunnustamisakte, kognitiivseid akte nende poolt, kellele nad on suunatud. Selleks et sümboolne vahetus toimiks, on vaja, et mõlemal poolel oleksid oleksid samasugused taju – ja hindamiskategooriad. Ning see kehtib ka sümboolsete domineerimisaktide puhul, mis, nagu on selgelt näha meesdomineerimise puhul, saavad teoks domineeritute poolsel objektiivsel kaasabil, kuivõrd seesuguse domineerimisvormi tekkimine nõuab, et alluv rakendaks domineerija aktidele (ja talle tervikuna) neidsamu tajustruktuure, mida kasutab domineerija oma aktide teostamisel. (lk 214-215)
  • Üks sümboolse vägivalla ilminguid on domineerimis- ja alistamissuhete ümberkujundamine afektiivseteks suheteks, võimu muutumine karismaks või sarmiks, mis suudab äratada afektiivset lumma (näiteks ülemuse ja sekretäri suhete puhul). Võlatunne muutub tänulikkuseks, püsivaks tundeks suuremeelse teo autori vastu, võides kujuneda koguni kiindumuseks, armastuseks, nagu näeme iseäranis hästi põlvkondade vahelistes suhetes. (lk 217)
  • Sümboolne vägivald on vägivald, mis toetudes „kollektiivsetele ootustele“, sotsiaalselt sisendatud uskumustele, pressib välja alistumist, mida isegi ei tajuta alistumisena. Nagu maagiateooria, tugineb ka sümboolse vägivalla teooria uskumuse teooriale või täpsemalt öeldes uskumuse tootmise, sotsialiseerimistöö teooriale, mis on vajalik, et toota agente, kes omavad taju- ja hindamisskeeme, mis võimaldavad neil tajuda olukorda või diskursuses kätketud käske ja neile alluda. (lk 218)
  • Seda näitas väga hästi Duchamp, kes nagu Karl Kraus mujal viis läbi tõelisi sotsioloogilisi eksperimente. Eksponeerides muuseumisaalis pissuaari, juhtis ta tähelepanu konstitueerivale toimele, mida avaldab pühitsetud paiga pühitsus, ning sotsiaalsetele tingimustele selle toime avaldumiseks. Kõik tingimused ei ole taandatavad, ent selle akti pidi teostama tema kui kunstnik, keda tunnustavad kunstnikuna teised kunstnikud või kunstimaailma agendid, kelle pädevuses on öelda, kes on kunstnik; ta pidi seda tegema muuseumis, mis tunnustas teda kui kunstnikku ning mille võimuses oli tunnustada tema tegu kunstiteosena, kunstimiljöö pidi olema valmis tunnustama omaenda tunnustuse seda laadi vaidlustamist. (lk 231-232)
  • Kõike, mida on öeldud sümboolse kapitali kohta, nagu see funktsioneerib teistes universumites, tuleb korrata kirjaniku või kunstniku sümboolse kapitali kohta, autori nime fetišeerimise ja signatuuri maagilise mõju kohta: see on percipi, mis tugineb usule, see tähendab antud väljal kehtivatele taju- ja hindamiskategooriatele. (lk 233)
  • Religioosne ettevõtlus allub põhiosas samadele printsiipidele, mille ma tõin välja kapitalismieelse majanduse analüüsis. Nii nagu perekondliku majanduse puhul, mille üht teisenenud vormi ta endast kujutab (vennaliku vahetuse mudeliga), ilmneb annetuste, vabatahtlikkuse ja ohverduste majanduse paradoksaalne olemus iseäranis silmatorkavalt tänapäeva katoliku kiriku puhul: see majanduse eitamisel põhinev majandusliku dimensiooniga ettevõte on tegelikult igast küljest ümbritsetud universumist, kus rahaliste vahetuste üldiseks muutudes on kasumi kasvatamise püüd saanud enamuse tavapraktikate printsiibiks, nõnda et agent – vaimulik või ilmalik – kipub vähemalt implitsiitselt arvestama oma töö ja aja väärtust rahas. (lk 234)
  • Objektiveerimine toob ilmsiks, et ka kirik on majanduslik ettevõte; ent seejuures võib jääda kahe silma vahele, et see on majanduslik ettevõte, mis saab sel kujul funktsioneerida vaid seetõttu, et ta päriselt pole ettevõte, ja et ta eitab end kui ettevõtet. (lk 235)
  • Kirikliku ettevõtte tõde seisneb selles, et tal on kaks tõde: majanduslik tõde ja seda eitav religioosne tõde. (lk 236)
  • Religioosne ettevõte on majandusliku dimensiooniga ettevõte, mis ei saa end sellisena iseendale tunnistada ning funktsioneerib oma majanduslikku dimensiooni pidevalt salates: ma teen majandusliku teo, kuid ei taha seda teada; ma sooritan selle niimoodi, et võin iseendale ja teistele kinnitada, et see ei ole majanduslik tegu – ning ma mõjun usutavalt vaid juhul, kui ma seda ise usun. (lk 237)
  • Vaimulikus ettevõttes toimivad tootmissuhted perekondlike suhete mudeli järgi: kohelda teisi nagu oma vendi tähendab, et suhte majanduslik dimensioon heidetakse kõrvale. Vaimulikud institutsioonid töötavad pidevalt nii praktiliselt kui sümboolselt sotsiaalsete suhete, sealhulgas ekspluateerimissuhete (nagu perekonnas) eufemiseerimise kallal, kujundades neid vabatahtlikkuse loogikat mööda vaimse suguluse või religioosse vahetuse suheteks: palgaliste töötajate kõrval, alama astme vaimulike agentide kõrval, nagu näiteks need, kes koristavad kirikut või hoiavad korras ja kaunistavad altarit, esineb veel töö annetamine, „raha ja aja vabatahtlik ohverdamine“. (lk 239-240)
  • Kui ilmalik töötaja, kes täidab profaanseid ülesandeid nagu telefoniteenistus, sekretäritöö või raamatupidamine, esitab nõudmisi, põrkab ta vastamisi vaimulike kalduvusega käsitada tema täidetud kohustust privileegina, sakraalse kohustusena. (Vabatahtlik töö on eeskätt naiste pärusmaa, kelle jaoks, vähemalt teatud kategooriate puhul, töö ja selle rahalise vääringu suhe ei ole kindlalt paika pandud; ning meessoost vaimulikkond toetub sugudevahelise tööjaotuse väljakujunenud vormidele, et nõuda ja vastu võtta tasuta teeneid.) (lk 241)
  • Sellegipoolest ei ole sel bürokraatiaväljal iial õnnestunud saavutada oma agentidelt nii jäägitut pühendumust nagu selle saavutab perekond (või koguni kirik) ning riigi huvide teenimisega rivaliseerib alati isiklike või perekondlike huvide teenimine. Avalik õigus peab meelde tuletama, et „ametivõimud ei teemingeid kingitusi“. Ja tõepoolest, administratiivne tegu, mis toob individuaalset kasu ühele eraisikule, on kahtlane, kui mitte seadusevastane. (lk 245)

Skolastiline vaatenurk[muuda]

  • Asjaolu, mis filosoofidel, sotsioloogidel ja kõigil ameti tõttu maailma üle mõtlejatel kõige tõenäolisemalt kahe silma vahele jääb, on skolastilise vaatenurga juurde kuuluvad eeldused, mida ma, lootes raputada filosoofe nende skolastilisest unest, nimetaksin sõnaühendusega episteemiline doxa: mõtlejad jätavad läbimõtlemata (doxa) oma mõtlemise eeltingimused, see tähendab skolastilise vaatekoha võimalikkuse sotsiaalsed tingimused ja alateadlikud dispositsioonid, mis tekitavad alateadlikke väiteid ning mis omandatakse kooli- või skolastilise kogemuse kaudu, mis tihtilugu on maailmast ja elu pakilistest vajadustest distantseerituse (kodanliku) alg-kogemuse pikendamine. (lk 253-254)
  • Ühesõnaga, kõige selle ignoreerimine, mis on kätketud „skolastilisse vaatekohta“, viib meid rängima epistemoloogilise eksituseni inimteaduste vallas, nimelt eksituseni, et pannakse „teadlane masinasse“, kui võiksin Ryle'i kuulsat pealkirja parodiseerides seda niimoodi nimetada; nähakse kõigis sotsiaalsete agentides teadlast (praktikate üle arutlevat ja mitte tegutsevat teadlast) või täpsemalt öeldes, mudelid, mida teadlane peab praktikate selgitamiseks konstrueerima, paigutatakse agentide teadvusse, eeldatakse, nagu oleksid konstruktsioonid, mida teadlane vajab praktikate mõistmiseks, neid praktikaid määrav printsiip. (lk 260)
  • Lihtne sedastus, mis viib samuti ülimalt lihtsa eetilise või poliitilise programmini: üksnes siis on võimalik vältida populismi ja konservatismi, kahe essentsialismivormi alternatiivi, mis mõlemad teenivad status quo pühitsemise eesmärki, kui töötame selle nimel, et universaliseerida tingimusi, mis teevad universaalse kättesaadavaks. (lk 267)

Moraali paradoksaalne aluspõhi[muuda]

  • Samamoodi võib hegellikule riigibürokraatia mudelile ette heita selle asjaolu kahe silma vahele jätmist, et riigi teenijad teenivad üldiste huvide teenimise kattevarjus omaenda erahuvisid vaid seetõttu, et me vaikimisi mööname, et bürokraatia võib, nagu ta väidab, teenida üldisi huvisid ning järelikult on igati legitiimne rakendada talle mõistuse ja moraali kriteeriume ja kriitikat. (lk 277)