Elulugu

Proosa

• Romaan on õilistatud biograafia.
  • Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme". Tõlkinud Krista Räni. Loomingu Raamatukogu 36/2004, lk 18

• Kui ma oma tööga biograafia kallal alustasin, ei räägitudki veel ülitundlikkusest ja ma olen viimane, kes tahaks Kafkale mingi sellise sildi külge kleepida. Aga kõik, mida ma ülitundlikkusest olen lugenud, kehtib ka Kafka kohta.

Ta oli müra suhtes väga tundlik, ta kannatas sageli unetuse all, oli väga tundlik solvangute suhtes, ei talunud konflikte, tal oli võimatu kellegi peale karjuda või kellelegi valetada. Palju selliseid asju, mida suur hulk inimesi siiski oma elus mõnikord teeb ja mis ei ole neile väga suur probleem, olid tema jaoks välistatud.

• Alfred Kazin, "On native grounds: an interpretation of modern American prose literature", Reynal & Hitchcock, 1942, 7. peatükk

• Kõigi lugude juured ulatuvad looja kogemusse — läbielatu on allikas, millest fiktsioonid oma jõu ammutavad. See ei tähenda muidugi, et romaan oleks autori varjatud biograafia, ent igas fiktsioonis, isegi kõige ohjeldamatuma kujutlusvõime puhul, on võimalik saada jälile alguspunktile, varjatud seemnele, mis on sügavalt seotud kõige sellega, mida loo väljamõtleja on läbi elanud. Ma julgen väita, et sellel reeglil pole erandeid ning et keemilises mõttes puhast algupära kirjanduse vallas ei eksisteeri. (lk 14)
  • Mario Vargas Llosa, "Kirjad noorele romaanikirjanikule". Tõlkinud ja järelsõna Ott Ojamets. Kultuurileht, 2011 (LR nr 15/16)

• [Doktor:] Elus ei ole olemuslikult pea- ja kõrvaltegelasi. Selles osas on kogu ilukirjandus, elulookirjandus ja suurem osa ajalookirjandust valed. Igaüks on paratamatult omaenda eluloo kangelane.
  • John Barth, "Tee lõpp" ("The End of the Road")

• Kasutan kirjutades enese kogetud asju niipalju ära, kui ma oskan ja kui see on vajalik. Aga minu tekstid ei ole autobiograafilised: teoste mina ja mina ise ei kattu isegi siis, kui välised jooned justkui kattuksid. Minu enese biograafia on ikkagi materjal, millest teen midagi, mis ei ole mina.
  • Ene Mihkelson, intervjuu: Aija Sakova, Et olla õnnelik, peab olema ärkvel. Intervjuu Herderi preemia laureaadi Ene Mihkelsoniga. Sirp, 12. mai 2006

• Noore Semperi lektüüris olid ta päevikule tuginevate kirjandusloolaste andmeil Marxi ja Bebeliga kõrvuti Nietzsche ja Stirner. Arvestades ta poliitilist biograafiat, on kummastav, et tema Nietzsche essees ei kajastu vasakketserluse pilt Karl Marxiga võistlevast "üleinimese filosoofist". Omaks võetud Nietzschest, kellest Franz Mehringi kriitikat tagasi lükates Sotsialistlik Kuukiri 1900. aasta järelehüüdes kirjutas kui "meie prohvetist". Eesti lugeja ei saanud Semperilt midagi teada Nietzsche politiseerimise eri suundadest ja viisidest, mis tema kaasajal olid Nietzsche-kirjanduse lahutamatu osa.
  • Mart Kivimäe, "Nietzsche "Zarathustra" – 75 aastat hiljem. Eestinduse uustrükkide kriitikaks" Sirp, 8. detsember 2006, lk 3–4

• Kalju Lepik helistas ja rääkis, et "Loomingu raamatukogus" olevat välja kuulutatud "Imede saare" ilmumine. Kui ma hakkasin järele mõtlema, selgus, et seal tavaliselt on kaasas ka autori elulugu. Ja mis seal võib seista - Jumal hoidku selle eest!
  • Karl Ristikivi, "Päevaraamat", 28.07.1966

• Mäletan, et lugesin Prantsuse kunstniku [Henri de] Toulouse-Lautreci elulugu, kui olin nii seitsme-kaheksa-aastane. See oli tohutu põnev raamat, aga sa poleks seda muidu ette võtnud, kui sul oleks olnud teha midagi muud põnevat. Parasjagu siis järelikult ei olnud.
  • Kersti Kaljulaid "Kersti Kaljulaid: mul on raske mõista, kui inimesed ütlevad, et neil oli Nõukogude Eestis helge lapsepõlv" Postimees, 4. oktoober 2017 (intervjuu Luksemburgi eesti laste ajalehele Mõnikord)

• Minu elulugu on mitmes leksikonis ja koguteoses olemas, minu tegevus on kõigile teada, mul ei ole sellele midagi juurde lisada. Leksikonist saate need andmed kõige kergemalt ja kõige täpsemalt - seal nad on kõik kontrollitud.
  • Miina Härma, artiklis: Harald Laksberg, "Oma rahva laps" Postimees, 8. veebruar 1939, lk 5

• Enne kui ma täna õhtul lambid süütasin, veetsin mõne aja sellega, et vaatasin lihtsalt välja ja nautisin kuuvalgust, mis tekitab linnaelanikus alati hämmastust ja rõõmu. Kuu paistab kaljude kohal nüüd nii heledalt, et ma võiksin selle valgel lugeda. Aga imelik, ma märkan, et sellest ajast saadik, kui ma siia tulin, ei ole mul olnud mingit tahtmist lugeda. Hea märk. Kirjutamine paistab olevat lugemise asendanud. Aga paistab, et ma lükkan pidevalt edasi seda hetke, mil ma hakkan enda kohta aru andma. ("Ma olen sündinud sajandivahetusel ... linnas" või midagi niisugust.) Mul on küllalt aega ja põhjust oma elulugu kirja panna, kui ma olen niiöelda genereerinud õhkkonna mõtisklusteks. Ma ikka veel peaaegu kardan oma emotsioone, kardan teatud mälestuste kohutavat jõudu. (lk 22)
  • Iris Murdoch, "Meri, meri", tlk Vilma Jürisalu (1996)

Luule

Mitu elulugu olen rääkinud, mitu suguvõsa kuulajaisse sisen-
danud, kui ükski neist oleks õige, oleksin kadunud, valitseks
see suguvõsa, see mina, kelle aeg on tänaseks valmis.

• Ene Mihkelson, "* Minult on küsitud..." kogust "Selle talve laused" (1978)

Miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop?
Kas muutub täna minu elulugu?
Ah, mina olen juba seda sugu,

et iga meel mul iga ilu joob.
Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka
kui surmamõistetu, kel vähe aega.

• Marie Under, "Ekstaas" kogus "Sonetid". Siuru, 1917, lk 22

Roosane Raekoda heledalt taob
veerandiviilakaid tundidest lahti;
killuke mööduja eluloost kaob,
elada mida polnudki mahti.

• Milvi Seping, "Raekoja plats", kogus "Külmamailane" (1981), lk 16

Kirjandus

• Eha Lättemäe, "Elulugu", Tallinn: Eesti Raamat, 1981